16. juuni 2012
Tibu Laisk – täiusest puudub vaid poeg
Mari-Leen Laisk (23), kes on abielus 50aastase kirjuvõitu elulooga psühholoogi Mart Laisaga: „Olen pärit Hiiumaalt, kus meil polnud mitte midagi. Mardi kõrval nägin esmalt päratut rikkust, mis ei teinud kedagi õnnelikuks. Kuigi raha oli meeletult, sai see kogu aeg otsa. Praegu pole meil midagi – ja samas ei saa mitte miski kunagi otsa. Kõik eluks ja õnneks vajalik on kuhjaga olemas ja ma tean, et siin maises elus pole võimalik midagi olulist kaotada.”
Mari-Leen, keda abikaasa ja sõbrad kutsuvad Tibuks, on ürgnaiselikul kombel sügavalt südametark ning tema paljunäinud mees on oma tänase tasakaalu just oma noorele naisele rajanud. Ürgarukas naine on pehme ja malbe – ja samas otsustav ja võimukas. See ei tähenda võimuvõitlust – kogu jõulise elu-edasi-viimise juures on ta ikkagi õrn, habras ja seetõttu imetleva pilguga paitatud.
Mini-Malaisia
…või hipikommuuni algrakuke. Niimoodi on kõige lihtsam iseloomustada kodu, mille Tibu ja laisk on koos loonud. Eriliselt harmooniline ja ühes hingav paar, kes end muheledes Vatsla vatsakateks nimetab, elab Tabasalu-Hüüru vahelisel Laisa teel, mis möödub Kehva teest. Nende huumorimeelele vastavalt on lugu naljakas, mitte mingi halb enne. Seda enam, et elatakse Mardi vallavanemast vennaga kõrvuti.
„Enamus inimesi, kellele ütleme „parkige auto pillirooga kaetud putka kõrvale”, küsivad ringutades ja ringi vaadates, kus siis meie maja on,” naerab Mari-„Tibu”-Leen. „Kui oma õdusa soojaku peale näitame, arvab enamus paraku, et me ei ole normaalsed. Ometi on sellise väikese majakese vedamine ja pidamine, kütmine ja koristamine nii mugav, käepärane ja… kuidagi paras. Mõelgem kasvõi sellele, et hiidmajad, mis võtavad praegu tohutult kütet ja elektrit, kukuvad loodusõnnetuste ajal tapvateks kildudeks – meie putka on ohutu ja hõlpsasti tagasi püsti lükatav.”
See suuremat sorti soojak on pooleks jagatud. Ühes pooles voodi-nari-kirjutuslaud-haaval kõrvuti ja ülestikku magamistuba, lastetuba ja kabinet. Ilma et kellelgi või millelgi kitsas oleks. Päevakava peab õige olema. Terileri keskel on sahver ja värkstuba. Paremal köök-elutuba, kus kõik on käe pärast, ülevaatlik ja piisav. Soe, turvaline – ja Laisa-paarile nii armsal moel hipilik.
Kusjuures treiku-maja muudab inimesed ülejäänud perega liigutavalt võrdseks. Ka lindudel ja hobustel on samas stiilis varjualused, mis koos äsja ehitatud saunaga moodustavadki kokku otsekui mini-Malaisia.
„Meil on kolm hobust, kellest noorim – eesti raskeveohobune Elli – põeb rasket songa, mida on korduvalt opereeritud ja millele nüüd tahetakse Tartu suurloomakliinikus võrestik toeks opereerida ning hoiatatakse, et see mära ei hakka kunagi midagi vedama, ratsutama ega varssasid tooma. Aga mina ei usu seda,” kinnitab Mari-Leen, kelle pilk näeb palju enamat kui pilgud tavaliselt näevad. „Mina usun imedesse – ja tean, et me saame kusagilt ka selle poolteist tonni euri, mis operatsiooniks vaja läheb. Samamoodi saame korda mullu kaevatud tiigi, mis tühjaks ei jooksnud ja millele sai tühjenduskraav valesti ehitatud – vigadest õpitakse.”
Õiged järjekorrad
Pilliroomatid, mis Laiskade hipi-landile ekvatoriaalse ilme annavad, pärinevad mööblitööstusest, mis Mardil vahepeal oli. Samal ajal ehitas Tibu vend õe perele suurt maja, kuhu pidi tulema nii kodu kui koolituskeskus… ja nad kõik läksid pidulikult pankrotti. Vundament, millest turritavad torustiku ühenduskohad, on lootusrikkalt konserveeritud.
„Me tegime sellest laviinist järelduse, et tuleb teisest otsast alustada. Mardi psühholoogi-töö vastuvõturuum on praegu linnas ülikooli juures, aga me peame selle siia ehitama – samasuguse väikese putkana, nagu kodu – sest siinne õige keskkond on juba ise osa psühhoteraapiast,” teab Tibu. „Veel üks soojak tuleb tuunida minu emale, kelle siia elama kutsume. Ja suuremat sorti treikust peab saama külalistemaja.”
See viimane ei meeldi ilmselt pere malbele saksa lambakoerale Sohvile, kellele ei mahu hinge rabedusest tingitud jõhkrus, vaikusekartusest põhjustatud lärmakus. Aga just sellised maavärinad tulevad kaasa linnainimestega, kelle rahunemine ja balanssi saamine võtab looduse keskel üksjagu aega, sest inimesed kardavad seda, kes nende pea sees elab, kui saabub vaikus.
„Iseendaga kohtumise ja teiste inimeste nägemise nendena, kes nad on, teeb lihtsamaks pühamu, mille ühe esimese asjana siia rajasime,” naeratab Mari-Leen keset võimsate puude ringi, omaveetud kivirahnude ja indiaani-tepee vahel, kus alaliselt muheleb veel üks Vatsla vatsakas – Buddha. „Olen täiesti kindel, et kui õige hulk vajalikke väikseid maju on valmis, tuleb ka Mardi loodetud ja kavandatud peamaja. Vilen Künnapuu on selle projekteerinud üsnagi sakraalsena – püramiid on keskel ja puha.”
Tibu vanapaganalik mees lisab, et peamaja valmib siis, kui ta ise on Õpetaja kutseks päriselt valmis. Väidab, et iga natukese aja tagant käivad plõksud, mis tõstavad teda jõudsalt tasehaaval kõrgemale. Kui valgustatuse ja ärkamise aste on plõks-haaval õigeks saanud, kerkib ka hoone. Nii on.
Kaks kirglikku
„Õigupoolest on väga oluline siia õigel päeval tulla – siis, kui nii taevas kui minu mees on päikeselised, kui kõik on võimalik ja tulevik on meie päralt. Nimelt oleme Mardiga mõlemad sellised, et kui on deprekas, siis täiega. Mu kallis mees tuli just välja kolmenädalasest masendusest, mida mina pidin tasakaalustama – ja kardan nüüd, et sama äärmusliku ja tulise tükina kukun ise pingelanguse musta auku,” muigab Tibu. „Oleme mehega nagu kaks sinusoidi, mis moodustavad kokku kaksikheeliksi, kosmilise siu. Ja et mitte kena kevadet vaakumis veeta, vean end üle pika aja Nõmme koori laulma. Laulmine on minu stiihia. See teeb mind õnnelikuks. Nii, nagu Marti siin kohalikus näiteringis kaasa tegemine.”
Deprekate detoneerimiseks on Laisad otsustanud võtta endale eesli, kes on teatavasti üks positiivema loomuga, huumorimeelsemaid ja osavõtlikumaid olendeid mitte ainult hobuslaste hulgas, vaid üldse.
„Nii, nagu Mardi psühholoogi-praksise eesmärk on patsiendid-kliendid vabastada hirmudest, hangunud kompleksidest ja valudest nii, et nad ei peaks midagi enda ega teiste eest varjama – nii ei pea mu mees vajalikuks ka seda varjata, et on tunnetuse erinevate tasandite kompamiseks mitmesuguseid aineid katsetanud,” kirjeldab Tibu rahulikult. „Liig-rikkuse perioodil sai alkohol talle vastikuks ja otsa ära joodud. Kokaiinid-amfetamiinid ammendasid ennast – lsd-rännakud tõestasid, et ained pööravad üles just need tuurid, mille lainelt lendama minnakse. Kurbus võimendub katastroofiks, rõõm ekstaasiks. Üksi ei tohi olla – ja välja on nii ainetetekitatud heast kui halvast väga nadi tulla.
Mees kinnitab, et tõeliselt uudishimulik ja õpihimuline inimene peab erinevatel eluperioodidel teada saama, mis on SEAL. Neid seal-tasandeid on mitmeid, nendeni jõutakse erinevate vahendite ja meetoditega ning kui teha seda oskusliku õpetaja juhendamise ja kaitse all, ei saa haiget – ammugi mitte ei jää mingisse sõltuvusse.
Laisad leiavad, et inimkonda algusest peale saatnud aineid ja taimi, seeni ja segusid ei saa mitte iial ära kaotada ega keelata, järelikult tuleb õpetada ja õppida nendega rahulikku kõrvuti eksisteerimist – ja maailmas on palju vähem õnnetuid ja sõltuvushaigeid inimesi. Kõik, mis on mõistmatu, pälvib teatavasti hirmu ja hukkamõistu.
Ja siis tuli Joosep!
Ühel päeval, kui Tibu sättis oma kolmele hobule kuiva põhku alla ja vaatas, mida kanakari pesadesse on poetanud, tundis ta, et keegi on tema juurde tulnud. Seda muidugi, et kuueaastane Sassa – ääretult tragi, vägeva sõnavara ja veenva esinemisega Aleksandra püsib ema sabas, kui auto on katki ja lasteaeda ei pääse. Ent lisaks tütrele oli veel keegi. Ja tema nimi oli kohe pärale jõudes Joosep.
„Ma teadsin ka Sassa nime juba enne, kui ta endale keha sai – kusagil mu õla taga kaasa kulges ja mind kui tulevast ema väga teraselt ja mõtlikult jälgis,” meenutab Mari-Leen. „Praegu näen ja tunnen ma, et kui Mart aitab tütrele kleiti selga ja hommikul meisterdatud printsessikrooni pähe, siis on meie tulevane poeg tema kõrval. Hea, et üks mees majja juurde tuleb. Muidu ongi tütrekesest heldinud Mart emmem kui mina olengi.”
Esimesest abielust on mehel kolm last, kellest üks on meie hulgast lahkunud nii, nagu jutustab skandaalseks pööranud saatusega film „Magnus”. Teine abielu jäi lasteta, kolmas abielu oma lühidas pinnavirvenduses sisuliselt üldse olemata ning nüüd on Mart ja Mari-Leen mõlemad kindlad, et nad on taevas kokku pandud paar.
„Kohtusime siis, kui ma olin 15 – hing väga haige ja vaim üsna katki minemas. Mart kuulas ja toetas, kuni me mõlemad koorusime teineteisega koos iseendaks – sündis armastus, kus kõik on väga paigas ja õigesti,” on Tibu issanda teede imelisuses, mitte imelikkuses veendunud. „Jah, ma olin vaid 16, kui meie esimene laps sündis. Jah, mu organism kaotas nii palju kaltsiumi, et vaagnaluusse tekkis mõra ja ma ei saanud ise sünnitada. Aga ma olen riskiks ja valuks uuesti valmis.
Ka Mardi ema kannatas teda sünnitades nii, et süda jäi seisma – ja Mart jäi sünniteedesse kinni. Ta harutab seda hirmu ja surutist tänini lahti ning meie uuest saunast tiiki viiv torugi peab seda kompleksidepundart klaarima – kes sünnib pea, kes jalad ees…”
Valus maine matk
Tibu ja Laisa harmoonilist, valudeks valmis minekut jälgides kostab miskipärast kõrvus Colas Bregnoni valsitaktis laul: „Läbi rõõmu, läbi murede viib looklev tee, läbi rõõmu ja murede elame veel!”
Mari-Leen tikib, toimetab, mediteerib ja majandab. Mart rakendab mitmekihiliselt haritud psühholoogina oma metoodikat nii, nagu tutvustab laisk.pri.ee. Analüütiline profileerimine on kõrgemat sorti psühhoanalüüs, kus analüüsijast saab eriline peegel. Ta rebib koos kliendiga lahti ka oma enese haavad. Ehk siis toimib Haavatud Tervendajana.
Tibu mõistab mehe tegevust sedasi: „Ausus kaitseb võimalike „paljastamiste” eest – end ise juba põhjani avanud inimeses pole midagi paljastada. Siiras enesevaatlus on parim hukkamõistu-tõrje. Sihile jõudes ei pea ei enese ega teiste eest enam midagi varjama. Mis on tohutu õnn ja kergendus – kesse jõuab läbi elu meeles pidada, kellele mida valetatud sai…
Mardi kõrval olen minagi aimu saanud, millised hirmud ja asjata kinnistunud ideefiksid mind häirivad. Igaüks meist peab selgeks tunnetama, mis on see ülesanne, mille täitjaks sünnitud sai – mida on vaja selleks, et seda ülesannet täita ning kes on sel teel meie kõrval.
Meie praegune kasin ja õnnelik elu kinnitab – asju on maiseks matkaks äärmiselt vähe vaja. Mida vähem liigset, seda kindlam, et midagi pole kaotada. Lapsed, loomad ja armastus – need jäävad!”
Mari-Leen Laisk aitab üsna kindlalt läbi oma mehe tolle kliente ja patsiente – nii neid, keda mees linnas psühhoanalüüsib kui neid, kes Laisa tee pühasse hipilasse saabuvad – sest ta on ilmselgelt ühe hurmava, paraku hääbuva inimliigi esindaja. Tõeline Naine.