15. juuni 2012
15.juuni
Täna sai lambakoppel korda – ja mitmed muud talutööd ka. Muu hulgas vasika päästmine koera käest. Meil lastega oli kahju sellest koerast, kes veedab enamuse aega ketis. Kuna teine on kutsikatega aedikus, lasksime ta lahti – ja ta ründas vasikat. Jooksin palja jalu üle kivide, vasikas viga ei saanud, aga see peni enam ketist lahti ka ei saa. Kükitagu, vaesekene. Keegi vaesekene kükitas tunde siin arvutis – aga selline on elu. Ja selle eest tulevad ka auhinnad:
„Tere!
Olen ammu tahtnud Sulle öelda, kuivõrd palju ma kaifin Sinu Soone talu päevaraamatut! Aga tegelikult kirjutan Su viimase sissekande pärast: see Inge… Mul oli endal mõne aasta eest meelehaige “austaja”, kelle kõned olid väga ahistavad. Sõber soovitas järgmist nippi: võta tikk (see on haavapuust, soovituses on haavapuust pind vms.) mine oma valduste piiridest väja ja suru see tikk maasse, öeldes 3 korda midagi sellist: kao mu elust igaveseks… Ütled väga südamest! Minu puhul aitas umbes nädala jooksul. Rohkem pole temast midagi kuulda olnud. Mu sõber tõrjus niimoodi eemale helistamissõltuvuses sugulase. Mina kraapisin tikult igaks juhuks väävli ära. Ilmselt oleks veel parem teha seda kaduneljapäeval või vähemalt kahaneval kuul.
Toredat suve Sulle!
See kiri tuli täpselt sel hetkel, kui kuri vampiir teatas, et mingi tema tööriist jäi siia ja ta tuleb sellele järele. Heldus, ma koristasin just maja, mingit virplit ma ei näinud. Kui ta tuleb, kutsun kas politsei või veel toositäie tikke.
Tahan tubli tööd teinud lapsed ujuma viia – aga kuis kodust ära minna, kui õgard-nahkhiir mingi oma kujuteldava tööriista järele lendab? Armas taevas, milline jama. Kohalikele seltsi otsijatele ja ula peale sattunutele on väga lihtne seletada, kuspool värav asub ja kuidas oma territooriumil püsida. Ja üks trummi seljas ringi lendav isend ei saa aru sõnadest „ei”, „ära tule”, „välja”, „pole kutsutud”, „me ei oota” – järelikult on siiski tegemist vaimuhaigusega.
Käisime Anneliga ujumas, seni punus Mari-Liis homseks kooliaktuseks lillekimpe ja pesi pesu. Seejärel täitsime pannkooke singi ja juustuga ja keetsime rabarberikisselli. Rabarberid saime ühe tuttava aiast teel järve äärest koju, sinki-juustu ostes leidsime Kaerepere poest midagi uskumatut. Ameerika viikingi – esivanemad norrast – kes on elanud 11 aastat oma perega Saunakülas, on siin inglise keele õpetaja – ja ei oska eesti keelt rääkida. Aru saab küll. Oli lõbus ja südamlik kohtumine. Tänu sellele loomulikult ka, et letis oli meie armas Aino oma sensitiivse huumorimeelega. Ja mina leidsin teema loo kirjutamiseks – näe, selliseid asju müüakse poes 😀
Ujumas käia ma muide ei kavatsenud. Lootsin sel ajal, kui Anneli pladistab, ajakirju lugeda. Aga ta kavaldas mu üle – „kuidas konna ujutakse”… Eks emakonn ohkas läks ja näitas. Ja see oli tegelikult üliväga mõnus.
Kohe saab Saatpalu raamatu tutvustus arvutisse ja ajalehte – seejärel tuleb Aune Pasti „Printsi poole teel” – samuti arvutisse ja ajalehte. Ja õhtune talitus. Anneli kibeleb ratsutama, aga ma olen halb, näppe klahvidest välja ei võta. Homme.