14. juuni 2012
14.juuni
Inimesed on maailmas selleks, et üksteise päevad – võibolla isegi elud – ilusaks muuta. Soone Saara oli täna valmis päev otsa kirjutama ja lugema – lugusid on hetkel ees kuus – mis siis, et ilm oli nii imeline ja varbad kibelesid kogu aeg õue. Talurahvas kooris kiledest välja mulluse silo, lappisid põhjalikult hobusekoplid – mina aina lugesin ja kirjutasin, kirjutasin ja lugesin… Ja siis tuli Indigo Tom koos oma jumaliku kaasa Janega.
Koostasime tegevusplaani, milline strateegia, ajakava ja tööjaotus meil kolmel – ja veel mõnel teekaaslasel, kelle professionaalset abi vajame – olema hakkab.
Käisime Estonia järves ujumas. Külastasime Tomi sugulasi – keda olen täiesti juhuslikult siin juba mõnda aega patsutamas käinud (Saunaküla kurb Mati ja isemoodi Jaan) – ja leppisime kokku, et käsikirja toimetades kohtume siin veel ja veel ja veel.
Minu mure selle pärast, et Bella ei toida enam kutsikaid ja algab jälle lutitamine, osutus õnneks ennatlikuks. Puntide kaupa, mitte kõiki korraga. Kõik on terved, tugevad – ja neil on kõik olemas, mida nad vajavad.
Tänu sellele, et eile üsna hilja õhtul külastasid meid Kuke Maie ja Kõrgekalda Kersti – no küll on muhedad tüdrukud! – leidsin soovija ka viimasele kassipojale. Keiss klõust, kassipojad otsas. Natuke veel kodus ja siis oma maailma, nägemist! Maie ja Kersti on elujõulised, tuhandest jamast läbi käinud, häälekad-keelekad-meelekad-toekad emandad, kes võiksid elada siit viis, mitte viiskümmend viis kilomeetrit eemal.
Küll aga võiks siit eemal – vähemalt tuhat viissada viiskümmend viis kilomeetrit – elada šamaan Inge. Jõudsin taas kord veendumusele, et ta on kaasinimestele ohtlik meelehaige. Vajub kutsumata kohale. Küpsetab su jahu mingiks jamaks, mis kõlbab ainult kanadele. Nuusib ringi, õpetab ja õiendab, ronib su magamistuppa, ei lase sul ei tööd teha ega loomi talitada – ja lõpeks jookseb küla teised talud läbi, kirjeldades, mida nägi ja kui kasulik oli. Veel enam – siis alustab ta jõhkrat šantaaži. Minu puhul – ma pean ära müüma meie pere kalleima (igas mõttes) hobuse ja pool raha talle andma, sest ta on mulle aastate jooksul nii palju head teinud – või muidu ma enam oma lapsi ei näe. Head teinud? Kõik mu abikaasad on seda vampiiri sõna otseses mõttes tuttipidi majast välja visanud. Ta ronib isukalt ja isekalt kõigi pereliikmete ja lähedaste vahele, mängib abistajat – keda keegi pole kutsunud ega palunud! – tekitab majja pinget, tülisid ja töövõimetust, tõstab mööblit ümber, rikub õhku, tarbib ja laotab kõikjale musta pilve. Misjärel esitab arve. Iga palumata tehtud soorituse eest mingi absurdne arve. Toida ja majuta, poputa tema lapsi – ja kohe tuleb arve.
Kirjutasin selle jubeduse üle sellepärast, et kõik, kel vähegi võimalik, oskaksid sellest meelehaigest vampiirist hoiduda. Ta pole selgeltnägija. Pole abistaja. Ta on kuri kaan. Huh, sõimu lõpp. Kergem sai.
Ja nüüd Saatpalu luulekogu „Rekvisiitor” rüppe tagasi – küll on vaimukas, valus, pisut psühhedeeliline, aga igal tasandil nii tabavtabavtabav kogumik. Loen ja kirjutan mõnuga. Ja uks kutsumata külaliste ees haaki – kes iganes nad ka ei oleks.
Et mu jutt saaks raami – inimesed on siiski sündinud selleks, et üksteise päev ja elu ilusaks teha 😀