11. juuni 2012
Tanel Šubin – sümbolistlik piirivalvur
Maali- ja maagiakunstnik Tanel Šubin (41) on joonistanud oma teleri ekraanile kaitsemärgi ja mantra „Om”, mida õigupoolest kõik me võiksime endale sobivates variatsioonides teha: „Telekast tuleb lisaks headele asjadele, mida sealt näha loodame, nii palju saasta, et see on otsekui solgitoru, millele tuleb filter ette panna, et halb energia kolinal meile koju ei voolaks.
Olen sellepärast väga põhjalikult uurinud kogu maailma sümboleid, religioone ja salateadusi, et suudaksin olla piirivalvur hea ja halva, nähtava ja nähtamatu, soovitu ja soovimatu vahel. Nii oma kodus kui sõprade ja klientide heaks, kellele oma teoseid maalin ja voolin.
Eks paljudel on kodus pühakirju ja entsüklopeediaid, teatmikke ja õpikuid, aga kiirustavad ja killustatud inimesed ei jõua neisse piisavalt süveneda. Püüavad neid üle jala kasutada nagu kokaraamatuid. Mina ennast ei killusta. Ei raiska ennast ja aega ilukirjanduse lugemisele – neelan seda, mida nimetatakse esoteerikaks, aga mis on minu meelest ainus tõeline kirjandus.
Olen loonud oma muinasmaa – see on minu jaoks ainumõeldav reaalsus, mida „normaalsed” inimesed peavad ilmselt eba-ir-sürreaalseks. Tegelikult on inimsilmale nähtamatu peenmateeria palju reaalsem kui käega katsutav algeline tasand.”
Tanel ise pulseerib oma kuningriigis Kilingi-Nõmme äärelinnas nagu Sai Baba õpetuse kehastus: „Ela pidevas ühtekuuluvuse tunnetuses teistega ja universumiga. Tee teistele head, kohtle kogu loodut lahkelt, räägi pehmeid ja häid sõnu, eraldu otsekui laps kadedusest, vihkamisest ja ahnusest. Kui sinu armastus ületab perekondlikud ja kogukondlikud piirid ja laieneb kõigile kaugeimailegi, oled astunud esimese sammu maiade läve ületamise poole.”
Võililletee ja kaerahelbepuder
Tanel tuleb külalistele oma Kilingi-Nõmme kadunud raudtee ja metsa vahelises maailmas vastu, äsja valminud kaerahelbepudru ebemed vuntsides ja lokid soengus, mille jumal ise just juhatas.
„Ma tunnetan oma elamist ja olemist nii, et elan maal. Näe, kaks üleaedset töötavad Soomes, üks on pankrotis ja vaid üks on ametis kohalikus ettevõttes,” kirjeldab mees, kelle hüüdnimi on Sajandi Suur Kuju. Kui ta oma nukrapoolsete naljade üle naerda hirskab, vaatavad tema klaarid sinised silmad samas sinust läbi.
„Mina olen juhutööline. Moodne oleks end nimetada vabakutseliseks – näe, siin kuurikelbal on mul oma kirjutatud-maalitud reklaam ka, et maalin tellimise peale portreesid, maastikke – mida iganes. Aga seda plakatit näeb ju ainult Vana tänava üle-tee-võpsik,” muheleb mees peaaegu muretult. „Õnneks on mul vallavanem päris hea sõber. Kutsub mind puid lõhkuma ja ehitama – jõudu ja oskusi mul jätkub. Ja eks ma oma enesehariduse pinnalt püüan igasse töösse ka suure sooja väe sokutada.”
Kunstnik Šubin on tähtpäevadeks ja muidu tellimustena juba kogu väikelinna üles maalinud. Küll ta sõidaks, kuhu iganes kutsutaks – kui kutsuda teataks. Eks teatakse ka, tal on Eesti – ja kummalisel kombel ka Läti-Leedu – mõõtkavas kõrgeim võimalik intellektuaalide-sensitiivide-usutegelaste-kunstiinimeste ringkond ümber.
„Ah, mul on tegelikult kõik olemas – raha kulub õigupoolest üsna vähe. Toit, elekter, küttepuud… Tõsi jah, kõik see elementaarne on iga päevaga aina pöörasemalt kallim, nii et üsna kindlasti on raha venimise piir üsna peagi käes ja vedru katkeb. Kogu maailmas. Mis minu tarbimistesse puutub, siis peret mul maises mõttes pole – ainult kassineiu Miisu. Naine kasvas minu juurest minema. Selles mõttes, et mida veendunum müstik sai minust, seda maisem oli tema – ja nii ta mind, kahe peaga vähk-elukat, madude ja draakonite, mütoloogiliste olendite ja legendide meelset ja keelset piirivalvurit välja ei kannatanudki,” nendib mees leplikult, jagab külalistele suurepärast putru ja võrratut võililleteed, mis puhastab lisaks kõigile meeltele ka maksa ja neerusid, nii et inimene tõuseb toidulauast puhta, rõõmsa ja rahulolevana.
Teine tegelikkus
„Sellega, kuidas mul toas igale elemendile, elunähtusele ja eluliselt olulisele fenomenile nurgake – õieti lausa midagi altari laadset – sisse on seatud, olen päris rahul. Õues sai pisut kirju. Aga mu puumaskid ja ruunimärgid, maalid ja sümbolid, ikoonid ja tootemid on minu pere – ma ei saa nüüd neid enam ei maha võtta ega üle maalida,” mõtiskleb mees oma lopsakaid lokke sasides. „Kõik kaitsjad ja sõnumitoojad on kompassiga ilmakaarte järgi paika pandud. Nii kivisse raiutud ilmakaarte rist kui Venemaa eest kaitsev sõdalane. Nii kurja silma eest kaitsja kui kadeduse peletaja.”
Šubin on väga läbimõeldult seadnud kõrvuti Aadama ja Eeva – ja juudimärgi neid kaitsma, Leedu katoliku kirikust toodud Neitsi Maarja, enda voolitud Jeesuse, Vitautase märgi – ja taas juudimärgi. Neegrimaskid, viikingi sümboolika, ruunimärgid väraval ja seintel, lõvinäod – ja tervituse tulnukatele.
„Jah, tundub küll nii, et peatselt saabuvaid – õigemini nähtavaks muutuvaid – tulnukaid ma ootan, inimesi pigem pelgan. Inimestega kipub praegu veel kaasnema pahasoovlikkus ja kadedus, vargus ja vaesus,” teab kunstnik. „Parem on hoida ühte teispoolsuse ja nähtamatuga, mida võib minu kogemuste kohaselt kindlalt usaldada.”
Kui vanarahvas on uskunud, et päripäeva ringid annavad meile väge ja vastupäeva ringi tehes sisestame ruumi, nähtusse, supisse oma energiat – siis Tanel armastab vastupäeva ringe. Tema tegelikkus eeldab ümber kodumaja kõndimist – teel rabarberite ja rediste tervitamist – vastupäeva. Ka õdusas tares sees kujunevad kõik tema kulgemised vastupäevaringidena.
Kolm vastupäeva ringi
„Seadsin oma kodu kõigepealt sisse sisetunde järgi. Siis küsisin Feng Shui gurult Janno Seederilt nõu. Edasi ostsin Feng Shui piibli – ja nüüd oskan juba teisi õpetada. Selle iseärasusega, et raha ma selle eest ei küsi,” naerab mees muretult. „Vanad majad on muide reeglina ilmakaarte suhtes õigesti ehitatud – uksega põhja – ja ka ruumide jaotus on enamasti õige. Lävi – see on rännak, vesi, sinine element. Sealt paremale, hallis sektoris on sõbrad-nõuandjad ja taevas. Siis valge – järv, loodus, mida mina seostan ka laste ja muinasmaailmaga. Paremal üleval on kollaka olemusega maa, suhted – seal peaks olema magamistuba. Ülal keskel ehk siis lõunas võidutseb punane tuli, selgeks saamine, kuulsus. Loodes puhub tumeroheline tuul rahaõnne, idas sümboliseerib heleroheline äike vanemaid ning tagasi lävele lähenedes kõrgub beež mägi – tarkus ja loovus.
Äärmiselt oluline on ka kujundus – maalid, fotod, riituseesemed – õigetesse sektoritesse seada, siis läheb kõik korda.”
Temal enesel on sõprade-nõuandjate altaril köögilaua kohal kristlik sümboolika, looduse ja laste nurka on mees maalinud muinasjutupildi, samuti suhete sektorisse, kus on ühtlasi tema seintel leiduvatest ladinakeelsetest sententsidest pikim. Sängi kõrval tulekeskuses on unenägudepüüdja, rahanurgas lisaks ta enese maalitud külluse kosele ka omajoonistatud viiesajane. Vanemate auks on üles seatud nii nende fotod kui viiul. Ja loovusele-tarkusele on kunstnikul pühendatud terve tuba – ateljee koos lustaka dušinurgaga.
Teda ei häiri vähimalgi määral, et magamistuba on tavatul kombel läbikäidav ja külalistetuba selle taga – kui juba külalist kutsuda ja oodata, siis ikka ja ainult selliseid, kes võivad vabalt läbi magamistoa kõndida ilma, et vägi ja väli sellest häda saaks.
Aga inimesed, piirivalvur?
„Loomulikult võiks mul naine kõrval olla,” mõtiskleb vägilane, kelle kodu on ka naiseta maitsekas, paigas, hubane ja turvaline – nõnda et säärane loov ja arukas, töökas ja tundlik mees tundub suisa raiskamisena kui sedasi jõude seisab. „Naised ei taha tänapäeval rahu, mida minul pakkuda on. Nemad tahavad raha – mida minul on enda jaoks täpselt parasjagu, aga nõudlike daamide jaoks pole ollagi.”
Õigupoolest on Tanelil ligimestest olemas vaid õde Kristina. Tema ema Tiina Vabrit, muusikateadlane, jäi Estoniale. Poeg on taevale tänulik, et teda ei leitud ja tuvastada ei tulnud – mille meri võttis, see mere jagu.
„Mina pidin ka tol korral emaga Rootsi sõitma, aga laiskus tuli mulle seekord kasuks. Samuti ei tunne ma, et mingit kahju oleks teinud tõsiasi, et Tartu kunstikoolist jäi paber saamata, kuna veidi enne seda lennutas mu protestimeel ja sulgematult siiras suu mu sealt tulema,” naerab oma-õnne-sepp. „Isa Felix Šubin lahkus siit ilmast insuldi tõttu – enne seda töötas Raadio 4-s ja teistes vene intellekti parimates ilmingutes siin maal.
Aga ma pole ennast tegelikult kunagi üksi tundnud, sest mul on ikka päris palju sõpru – mitte formaalseid, päris sõpru. Nad tulevad külla. Ma käin nendega koos seiklemas. Nad ei arva, et ma elan illusoorses ilmas, sest nad igaüks on enda jaoks samuti oma reaalsuse loonud. Igaüks neist sügavam ja tegelikum kui mistahes realistide materiaalne maine puur.”
Et miks isand Šubin piirivalvur on? Ta valvab kogu hingest ja väest Eesti-Vene piiri, kompab nähtava ja nähtamatu vahelist piiri, nihutab siin- ja sealpoolsuse piire, piiritustab ajastuid ja usundeid, normaalse ja geniaalse vahekordi.
„Ma tean, et surma pole olemas. Pärast ema lahkumist on ta mitmeid kordi mu unedes käinud. Alati kusagil Gotlandi-moodi kohas, mere ääres väikeses majakeses, mille läve ees mühisevad lained – tuletagem meelde, et lävi, sinine, ongi ju rännaku lähe… – ta on seal õnnelik ja rahul ning mina olen sealt tulles alati värske, puhanud ja loomingulisem kui kunagi varem.”
Ja selles pole midagi üllatavat – see peabki nii olema – et lahkumiskallistuste järel autot käivitades lasen saatuse tiivana üle Taneli tõotatud maa autoraadiost kõlava „Kui on meri hülgehall…”