08. juuni 2012
8.juuni
Täna algab pereheitmine – esimene kassipoeg sõidab oma uude koju. Tartusse Tähtvere tänavasse. Tema nimeks pandi Bigge ja tema peremeheks saab Matti Milius. Kunstikollektsionäär.
Mina peaksin ja tahaksin homme samuti Tartusse sõitma – väikesel tütrel on 6. sünnipäev. Aga ilmselt ma minna ei saa. Üritan seda rahulikult võtta, ehkki lugu on väga jama. Põhjused, miks ei saa?
Esiteks tahab vasikas iga paari tunni tagant piima.
Teiseks vajavad kassi- ja koeraema tükkis oma jõukudega hooldamist.
Kolmas põhjus on kahtlemata see, mille suhtes kõige uudishimulikumad olete.
Jah, mu auto keerati üle katuse.
Üle minupoolse külje, nii et mu parem õlg, parem peapool ja mõlemad põlved on üsna virilad. Siinkohal soovitan kõigile – kinnitage turvavöö, nii nagu mina tegin. Esimese šoki ja põrutusega ei osanud ma seda küll lahti teha, aga tagaistmel istunud noormehele, kellel ei olnud vöö kinni, suutsin juba hea tubli Fjodori abiga kiirabi kutsuda küll. Paraku pidime autot juhtinud noormehele ka politsei kutsuma. Rohkem ma sellest jamast eriti rääkida ei soovi.
See oli suuresti minu viga – sama poiss on korduvalt mu autodega jamasid korraldanud.
See on saatuse nöök, et poiss sattus Raplasse tööle.
Õnneks tuli ka Tarmo paariks päevaks koju ja ma sain kaks päeva vagusi lamada. Politseil end haiglasse viia ma ei lubanud – loomad ju – aga voodirežiimi vajasin küll. Tundub, et viimased klaasikillud on põlvedest ja kätest üles otsitud. Reimo toob lähitundidel ka auto ära.
Mõlke suurt pole, kaks klaasi on katki. Võimalik, et müün masina ühele Pärnu firmale ja ostan teise. Kui oled ühe autoga säärase õhulennu teinud, ei taha temaga enam väga sõita, nagu võite ette kujutada.
Mõtlen välja, kuidas seni, kuni jeepi kõbitakse, mära paaritusest koju ja teise mära jaoks täkk Soonele saada. Leian kindlasti lahenduse. Täna suutsin juba tunde tekste toimetada, ühe loo kirjutada – suudan ka sellest valust üle saada, et homme Tartusse ei pääse. Valudega peab sõbraks saama, muidu nad ära ei lähe.