04. juuni 2012
4.juuni
Helget Eesti lipu päeva kõigile! Mina pean tõdema, et õnnestumised ja ebaõnnestumised on elus ikka üle poole hea suunas. Oma vasika õpetasin ämbrist jooma – lutipudeli periood on selleks korraks jälle õnnelikult lõpetatud. Rokka ta veel ei taha, aga veterinaar ütles, et see juhtub umbes nädala pärast. Kasvab erakordse kiiruga. Jala peale astub mulle igal juhul, kui mul silmad ees, taga ja mõlema külje peal pole.
Kassipojad hakkasid üleeile krõbuskeid sööma, seega läheneb loovutusaeg – täna on nende kuuvanune sünnipäev. Tänu Facebookile on üle veel vaid üks kiisu ja kaks kutsikat. Neiu Bella võttis üllatava vastutuse. Kuna ta nägi, kuidas hobused sääskede pärast end sügades aedu retsisid, hoiab ta neid nüüd erakordse kohusetundega aiast eemal. See pakub talle eneseteadvust, lõbu, vaheldust ja põhjust kutsikate juurest päikese käes käia.
Hea poole pealt veel, et viisin äsja ühele hädas perele ära pesud, mille neile pesin. Ja käisin kasimas kaht hädas vanameest. Ma ei tea, miks ma seda teen. Süda käsib. Üks väga haige papi helistas ja kurtis, et tema vend tegi… Sellest ma ei räägi. Vahetasin nende pesud, voodiriided, pesin nõud ja korjasin laiali pudenenud majakraami. Tegelikult peaksin nõu pidama vallavalitsusega – kindlasti on võimalik neile sotsiaalabi leida.
Hea poole pool on käik Maie Kuke juurde – viisin sinna ühe mära paaritusse. Oli armas kokkusattumus, et just samal ajal saabus külla Maie kaksikõde Kaie – mõned nende hõimu noored. Ma pole ammu nii palju naernud kui selle perega koos. Treileri jätsin Kirnasse – ja ise kaapisin Pärnusse.
Kui olete lugenud raamatut „Projektilaps Pärnust”, olete ilmselt märganud, et kirjeldan tänu ja armastusega onu Endlit. Ta kutsus mind tungivalt enda juurde – ja ma viisin ta Stefanisse lõunale. Palun Stefanilt reklaami eest järgmisel korral hinnaalandust 😀
Sõime minu lemmik-pastat mereandidega. Onu Endel jõi tumedat õlut –ja me suutsime peaaegu kolm tundi meenutada, kuidas mu ema kodus koos tapeeti panime, radikaid värvisime, pahteldasime ja Soome põranda-papiga kaklesime, et see sunnik õigesti saaks.
Mul oli üks asi meelest läinud – sinised väikesed vannitoaplaadid ja liim. Onu Endel oli tookord jahmunud – mõneteistaastane plikatirts, kes nõudis kategooriliselt võimalust ise ja üksi seina plaatida. Olin küll selle soorituse unustanud – aga plaadid on tegelikult tänini seinas.
Onu Endel meenutas, kuidas ta minu balletikingi parandas, jalgratta esihargi tagasi sättis – mul, mitte alati väga tüdrukul, oli vaja tagaratta peal sõita – ja meile meenus, kui jälgi rohelise värvi köögikapi värvimiseks ostsime. Haises nagu skunk ja mullid võttis sisse, ükskõik, kumb meist värvida püüdis. Ja see värviõuduski on seni seal kapis.
Onu Endel tahtis mulle veel kodus Tammsaare tänavas fotosid näidata – aga ma ei saanud enam jääda – vasikal oli piima aeg.
Praegu just helistas mees, kes mulle Raissa kinkis ja ütles, et saab anda 400 liitrit piima. Isver, kustkohast ma sellise plännergu leian? Mõtlen välja.
Üht asja ma välja mõelda ei oska.
Lubasin tütrele Brigitale Battaya suveks Võrtsu äärde viia. Ja Taya-Taya – minu hellitusnimi talle – ütles resoluutselt ei. Ta ei kakelnud, ta ei teinud haiget. Ta lihtsalt ei läinud treilerisse. Ükskõik, kas tõmbasin talle jope pähe, meelitasin-keelitasin või kutsusin Reeda appi – ta lihtsalt teatas, et tema tahab kodus olla. See on esimene kord, kui ma ei saa ja ei saagi saama hobust peale.
Ja taas – hea uudis on ka. Kui teise mära Maie juurest ära toon, annab ta mulle Taya-Taya jaoks täku kaasa. Mis tähendab, et kardetavasti paaritan kogu küla ära. Õnneks on Bradford nii tegija ja tunnustatud täkk, et endale midagi süüks ma sellisel puhul panna ei saa – teen meie küla hobusemooridele teene 😀
Ja tegelikult on hea uudis seegi, et kuivõrd Taya-Taya jääb siia, on mul põhjus ja võimalus tütart enda juures näha.
Jess! Välja mõtlesin, kustkohast suur kanister saada – piima järele nüüd! Muu, lehmaema on teel!