30. mai 2012
Merike Mitt – tarkuste hoidistaja ja väärtuste arendaja
Merike Mitt on Mustamäe tüdruk, keda juba ka üheksakordsete kivimürakate vahel kiskus sisimas maale elama. Täna elab ta endisel linnas, seekord rohelisemal Nõmmel, aga igatsus maaläheduse vastu on hinges endiselt. Peamiseks edasiviivaks jõuks Merikese jaoks on olnud uudishimu, avatud meel, soov pidevalt uusi teadmisi ja kogemusi saada. See on viinud ta elus pidevatele edasiõppimistele ja väga erinevatele tegemistele. Merike on õppinud folkloristikat ja psühholoogiat, tantsinud Vanemuise lava peal, teinud oma heategevusühingu, reisinud hääletades mööda Euroopat ringi, korraldanud üritusi, koolitajana jaganud tarkusi tuhandetele, hoidistanud tarkusi erinevatesse Tarkuste Hoidistesse ning on praegu jõudnud koolitamisega väärtuste ja väärtusarenduse juurde.
„Folkloristikahuvi sai tegelikult alguse sellest, et kui olin esimest aastat Eesti filoloog, siis kutsus kursusevend Anzori Barkalaja kaasa Siberisse hantide juurde usundit koguma ja sellest sai tegelikult folkloristikahuvi tõuke. Siberis hantide keskel elamine ja meie enda usundihuvilistega grupiga koos viibimine mõjutas maailmapilti väga oluliselt.
Õppisin Tartus lisaks folkloristikale psühholoogiat – psühholoogia on huvitav ju ikka. Selles osas on minu suureks mõjutajaks hea sõber Kaupo Saue, kellega sattusin kokku mitmetel 90ndate alguse koolitustel ning kelle kõrvalt õppisin 90ndatel ka esimesed koolitaja-tarkused. Organisatsioonipsühholoogia osa psühholoogias oli minu eelistus kohe alguses. Täna olen rohkem enese sisse vaatama hakanud, sest olen aru saanud, et kõik saab alguse ikka iseendast. Ka see teadmine, et polegi nii palju vaja enam väljast tarkusi otsida – kõige olulisem on ikka meie sees ja seda uurida-puurida on kõige keerulisem, aga ka kõige põnevam. Erinevaid kursusi on vaja eelkõige tõukeks a toeks edasiminekul.
Tarkus tuleb läbi tegemise, võib ju käia tuhandetel koolitustel, lugeda läbi majatäie raamatuid, aga kui sa midagi tegema ei hakka, kui midagi ei muuda ja tegelikult ka ära ei te – ei siis muutu midagi. Olen uurinud huvist vahepeal ka antropoloogiat ja filosoofiat. Aga probleeme iseendas – ma nimetaksin neid pigem arengu „punnideks“ – neid muidugi on.
Erialade ühendusest sai minu pühendumine ja tänane ettevõtlus,” on Merike oma kulgemise üle õnnelik. „Praegu kui me abikaasa, ema ja sõpradega tarkusi ja väärtusi purki paneme ja hoidistena inimesteni toome, jätame välja kõik anakronistlikud ja negatiivsed vanasõnad. Tarkuste Hoidise idee ongi keskenduda eelkõige toetavatele ja edasiviivatele tarkustele. Sest tänasel päeval on mul võimalik valida – valida just positiivne tee ning jätta kõrvale kõik piiravad ja negatiivsust külvavad mõtteterad. Kedagi aita edasi näiteks „Ükski heategu ei jää karistuseta“. Samuti ei ole täna kohane enam „Mõisa köis las lohiseb“ täna on oma riik, kus ei lohistata ühegi mõisa köit ning õnnetust me endale ühegi sõnaga kaela ei mana – sõna vägi on suurem kui sõjavägi!”
Loov külgetõmme
Tarkused ja väärtused purgis? Jah, Merikese kogemused ja firma Elamuskoolitus on tänu tema topeltharidusele turule tulnud geniaalse tootega – väikesed paberirullid, millele on kirjutatud vanasõna või tarkus. Tarkuste Hoidis on tegelikult tulnud just tänu masule. Kui majanduskriisi ajal koolitused nagu noaga ära lõigati, sai Merike keskenduda kaua meeltes olnud idee väljaarendamisele. Idee sai alguse sellest, kui suviti Tallinna giidi ametit pidades, mõtles folkloristist Merike, kuidas Eesti vanasõnad võiksid olla heaks suveniiriks, mida turistid endaga Eestist väärtusena kaasa võtaksid. See oli keeruline aga põnev periood – raha üldse ei olnud ja katsetused uut toodet ilusaks vormistada olid vaevalised, aga usk, et asi võiks kellelegi veel korda minna ning inimestele rõõmu ja kasu tuua – see kannustas. Nii sündis esimene purgitäis hoidistatud tarkusi. Tarkuste Hoidiseid tegema on ajendanud aga eelkõige soov maailma paremaks muuta, positiivsust suurendada ja inimestele tuge pakkuda. Ja imelisi lugusid sellest, kuidas hoidisest võetud tarkusetera inimese elu ja tegevusi muutnud on, kuidas raskel hetkel on tuge saadud või otsustamisel suund kätte leitud, on Elamuskoolitusele tulnud hulganisti.
Maailma parandamine on ajendiks ja aluseks ka koolitusi läbi viies või väärtusarendusega tegeldes.
Lisaks uudishimule on elu näidanud Merikesele, et edasi viib siiski ainult koostöö. Ilma oluliste inimesteta enda ümber ei oleks tänaseks saavutatud paljutki. Esimene maailmaparanduslik heategevusühing Emma sai tehtud koos partneriga ning tänaseni tegutsevas sekondhänd on ka Merikese vastus globaalsele ületarbimisele ja raiskamisele.
Oluliseks abiliseks nii tarkuste hoidistamisel, Mittide kolme lapse logistika korraldamisel ja aia korrastamisel kui Emmas vabatahtlikuna tegutsemisel on Merikesel ema, kes üleaedsena pere elus tihedalt sees on.
Elu on lisaks toonud eluteele just neid inimesi, kes arengut edasi on tõuganud, väljakutseid on pakkunud või on tuge pakkunud Merikese tuhandetele ideedele. Dialoogis sünnib sünergiliselt midagi uut ja innovatiivset.
„Uudishimu, loovus ja põnevus viisid mind eluteel üritusi korraldama. Oma esimese ürituse – Primo jõulupeo korraldamine viis mind kokku näitleja ja telemehe Margo Mittiga – nii me kokku saime ja jäimegi,” kirjeldab Merike loovat külgetõmmet, mis on talle aina õnne toonud. „Kui meist oli mehega saanud suurepärase sünergiaga meeskond, mida ühendab kodu, lapsed, firma, sõbrad, saime aru, mida on teistelegi firmadele, isiksustele, tulevasele põlvkonnale ja selle kasvatajatele vaja. Ma arvan, et oleme koolitajad eelkõige selle pärast, et ise edasi areneda ja areng on meil tõepoolest pidev ja tormiline.
Uudishimuliku inimesena ei väsi ma rõõmustama maailma ja inimeste imepärasuse üle. Sestap ei väsi ka. Ja muidugi – hoian koolituste koormuse normaalse, tegelen samal ajal erinevate asjadega – kirjutan raamatut, ajan külaseltsi asju, tuigerdan vahel niisama, loen head raamatut…
Inimene on eelkõige 24 tunni olevus, mitte 8-tunniinimene, minu identiteet ei ole ainult minu töö. Olen oma väärtustega ka päris palju töötanud, lisaks maailma parandamisele olen täiesti teadlikult õppinud oma perele aega võtma…mitte et see alati õnnestuks…
Meie kaks väiksemat last teavad ainult, et me „koolitame“, aga ei midagi täpsemalt. Suuremad lapsed, 17 aastased minu tütar ja Margo, oleme edukalt ka osadel koolitustel kaasanud, minu tütar trükib sisse koolitusmaterjale jne – nemad teavad seda, millega tegeleme väga hästi.”
Mitmekesi jõuab kaugele
Alustasime suhtlemistreenerite ja seikluskoolitustega. Tänaseks on aga meie koolitused läinud üha sügavamaks, analüütilisemaks, kuigi hea õhkkonna loomine ja aktiivõppemeetodite kasutamine on meile omased siiani. Midagi tavapärast meie juhitud ajurünnakus, analüüsis, motivatsiooni taastamises, tööjaotuse ja hierarhia värskendamises, oskuste õppimises ja organisatsiooni arengus ei ole. Sest meil on elamuskoolitus – ja see eelistab loengutele ja powerpointile kindlasti aktiivsemat tegevust.
Koostöö kui edasiviiva jõu teema on senini lähedasim. Oleme seitsme aasta jooksul juhtinud sadade vägagi eripalgeliste organisatsioonide meeskonnaprotsesse ja kuna inimesed on ikka huvitavad ja meeskonnad väga erinevad, siis sellest tööst ei väsi küll kunagi ära. Rutiini ei teki ja iseennast pidevalt edasi arendades märkad aina rohkem, oskad mudeldada ja analüüsida ning konkreetseid tulemusi saada.
„Nii kevadväsimus kui majanduskriisist tingitud kramplikkus eeldab vitamiinipommi. Meeskonnad on vaja rutiinist ja hirmudest lahti raputada, et tõepoolest kehtiks rahvatarkus – üksi liigud kiiresti, mitmekesi jõuab kaugele. Tuleb vaid tavatus keskkonnas peetavate ajurünnakute, koosolekute ja ühistreeningute käigus tuleb kolleegidest robotite asemel taas sõbrad äratada. Karmis maailmas on palju kenam elada ja töötada, kui büroos on su kõrval Minu Inimesed, kellele kohe lausa tahad lõuna välja teha, kellega tahad õhtul koos tennist mängima või kohvikusse südant puistama minna,” tutvustab Merike oma missiooni.
Silma paneb uuematest teemadest Merikesel veel särama peene nimega asi nagu coaching – nii alluva, kollegi kui iseenese tegelike annete, eelduste ja võimete avastamine. Avastused ja loovus pole teatavasti võimalikud, kui inimesed kardavad eksida. Seepärast on vaja end üksteisele omaks ja usaldusväärseks seigelda, et ei häbeneks ega kardaks. Kui usud teise potentsiaali, siis annab see tugeva aluse selleks, et potentsiaal saab ka välja tulla. Seda lähenemist õpetab Merike kirglikult ka õpetajatele, sest lastes on peidus tohutult potentsiaali ja õpetajal on võimalus seda vabastada.
„Arvan, et olen 43 aasta jooksul tasapisi teada saanud, mis on õnn – see olek saabub siis, kui ettevalmistatus kohtub võimalustega. Ja võimalused lubavad hariduse, kogemused, loovuse ja anded täiuslikult ära kasutada – nii et aega ei raiskaks ja ennast ei kurnaks,” arutleb Merike. „Minu meelest vajaksid ka abielupaarid kui väikesed meeskonnad raputust spetsialisti juhendamise ja juuresolekuga. Liiga palju hangumist ja vaikivat iseenesestmõistetavust on meie kodudes.”
Jah, ma saan ja tahan!
Oma enese isikust muugib Merike hangumised-iseenesestmõistetavused välja mitmete õpitud tehnikate abil. Oluliseks toe pakkujaks on NLP – neurolingvistilise programmeerimine, ehk mudelite mudel, ehk oma meele arendamine ja mõistmine läbi keele. Aju-keel-planeerimine, mis selles sõnakombinatsioonis kätkeb, õpetab nii inimsuhetes, äris, pedagoogikas, spordis kui teraapias minimaalseid ressursse kulutades maksimaalseid tulemusi saavutama.
„Olen erinevates arendavates koolitustes ennast laadides üha sügavamalt mõistnud, et inimese vabadus tähendab täielikku vastutuse võtmist oma valikute ja otsuste eest – mitte keegi teine ei loo meie eest meie maailma,” teab Merike. „Sellele faktile olengi üles ehitanud praktilised töötoad, kus aitan inimestel lõõgastuda ning õppida ennast ja oma emotsioone juhtima. Inimeste elumustritega tutvumine on mind veennud – igaüks võib saada kohe praegu õnnelikuks. Igaüks võib mistahes ebaõnnestumisest üle saada, kui lõpetab lootusetu ajaloo ümber tegemise ega ohi enam kaotatud raha, luhtunud suhete, raisatud aja pärast. See on möödas – täiskäik edasi!
Täiskäigu eeldus on, et vaba inimene valib ja otsustab sellise tee kasuks, mille puhul ta võib hõisata: jah, ma saan ja tahan! Ka endale väga sobivaid ja armsaid asju tehes peab samas lähtuma põhimõttest arukamalt, mitte rohkem. Praeguses maailmas on teatavasti kõige suurem puudus ajast. Päevad muutuvad üha lühemaks, aega lendab aina kiiremini – seega tuleb aega eriti süsteemselt ja rütmiliselt jagada, et kogu meile siin ilmas antud aeg oleks kvaliteetaeg, mitte aja kulutamine, raiskamine, veetmine, surnuks löömine.”
Merike rõhutab, et kvaliteetaeg ei tähenda mingil juhul pidevat töötamist ja tegutsemist – on olemas ka muud inimsuse vormid, mille omandamiseks ja kasutamiseks me siia ilma tulime. Ta tunnistab, et raha pärast – teadagi, milline on meie praegune elukallidus – peaks temagi õigupoolest iga päev koolitusi sooritama, ent ei tee rohkem kui saab ja tahab. Naine on juba nii vilunud, et ei tühjenda ei meeskondi ega üksikisikuid töödeldes end ära, ent ülearu tihedaks ta oma töögraafikut ei aja. Kvaliteet on ka oluline ja ise oma tööriist olles tuleb end vormis hoida. Mõned korrad, mil talle endale jäi väsinuna tehtud tööst keskpärane tunne ja mälestus, on õpetanud kunsti toimida paremini, mitte rohkem. Siis ei lõpe saamine ja tahtmine otsa.
Pärisosa – väärtuskasvatus
Folklorisist psühholoogina on Merike oma südame, mõistuse ja meeled avanud kõige avalamalt neile tarkustele ja väärtustele, mis peituvad vanasõnades, rahvaste tarkustes ja armastavat olekut hoidvates mõtteterades. Hoidisepurkide süsteem, mille ta koos oma meeskonnaga välja on töötanud, vääriks päris kindlasti patenteerimist.
„7 miljardit inimest peab siia maale võimalikult rahulolevana ära mahtuma. Selle eelduseks on tarkus ja õiged väärtused. Neid väärtusi tuleb võimalikult varakult õpetama hakata. Sestap õpingi hetkel Tartu Ülikooli eetikakeskuse väärtusarendajate programmis ja olen kirglikult pühendunud Eesti koolidesse ja lasteaedadesse väärtuskasvatuse sisse viimisele.
„Kui olin paar aastat tagasi vaid poritiivsed Eesti vanasõnad“ purki hoidistanud, jõudis kohale teadmine, et needsamad ongi meie rahva igipõlised väärtused. Koostöös Viimsi Lasteaedadega sündis nii Tarkuste Hoidise metoodika ehk kuidas läbi edasiviivate eesti vanasõnade meie lastele väärtusi õpetada. Üks vanasõna on fookuses terve nädala – siis pannakse see laulu sisse ja mängu sisse ja arutletakse selle tähenduse üle – nii ta kinnistub,” selgitab Merike on suurima pühendumise sisu. „Õigete väärtuste sugereerimine kasvatab hea ja kindla vundamendi, millele oma õnnelik elu rajada. Tarkus ja paigas väärtused ei lase ka suurtel koolidel lapsi ära pihustada. Üks hea ja positiivne näide on hiljuti väärtuskoolituse käigus külastatud Viimsi kool – enam kui tuhat noort on tänu hoone liigendatusele, õpetajate heale koolitatusele ja juhtkonna headele hoiakutele hiidkooli nii ladusalt mahutatud, et mingist kombinaadist ei ole juttugi. Nii peabki! Ja seepärast õpetamegi õpetajatele liidrirolli välja pidamist ning koos- ja meeskonnatöö peent kunsti. Koos õpetajatega arutleme, mis on tegelikud väärtused täna, 21.sajandil, mil uus põlvkond on eelmistest täiesti erinev, kuidas neid väärtusi noortele edastada ja kuidas veenev eeskuju olla.”
Merikese meeskond on hoidistanud väärtusi ja tarkusi purgis, nagu öeldud – ema rullitud värviliste paberiribade peal. Erineva sisuga purke on juba terve sahvri täis välja mõeldud: vanasõnad ja juhtimistarkused mitmes keeles – sobivad nii suveniiriks kui õppevahendiks, Eestimaa tarkused läbisegi iiriskommidega, 101 Eestimaa ja 101 maailma tarkust nii suures kui väikeses purgis, karbiga või ilma. Siis veel Hiina tarkused, Armastuse hoidised, koosolekute soojenduskomplektid ning ettevõtete oma tarkused.
Samal ajal, kui pereisa Margo möllab mitmel rindel peret elatada, mõtleb Merike välja rahvusliku mustri peale kirjutatud sõnumiga külmkapimagneteid, rahvatarkustega plakateid – ja koos unistatakse päris maale kolida. Ehkki Liival on suurepärane naabrite kooskond, Liiva Külaselts, kus Mitidki väga aktiivselt tegutsemas, on tegus ja rõõmsameelne, ühistegevus ja turvatunne toimivad tõeliselt ka linnakeskkonnas, päis maa tõmbab ikka. Ikkagi tahaks kanu ja lambaid ja sellist keskkonda, mis veelgi sügavamalt laeks ja kirgastaks. Naine, kelle loominguna tuleb lähipäevil trükikojast välja aedadele mõeldud raamat „Väärtuskasvatus ja Tarkuste Hoidis“, teab, et iga asi tuleb omal ajal – ja tuleb kohe päris kindlasti.
Tarkuseribakene, mille mina tema soojavärvilises stiilselt naivistlikus kontoris purgist õngitsesin, ütles: kui vett lähed tooma, too vett. Nagu Merike suunas, oli seda lauset lugedes – nii nagu kõigil, kes purgist mõne tarkuse nopivad – hetk mõtiskleda, miks just praegu just see tarkus näppu jäi. Merikese enese üks oluline tarkus on, et munad tuleb mitmes korvis hoida, siis ei löö ükski masu ega pusa jalgu alt ja maailmalõppu ei tule.