29. mai 2012
29.mai
„Klaara, minuga juhtus midagi ootamatut!” See on lause Mati Undi romaanist, me tavatsesime seda kasutada kursuseõe Vilja Kallaste-Kohleriga enamvähem iga päev. Ja nüüdki kehtib see iga päev.
Üleeile kingiti mulle lehm. Sõitsin talle Ingliste farmi järele, olemata kindel, et see perekond oma kingitust tõsiselt mõtleb. Peremees Lenno viis mu lauta, kus väike lehmik – tänaseks on ta nimi Raissa, omadele Raja – oma pikkade ripsmetega mulle vastu vaatas. Kas tahad mind oma lehmaks?
Jah, Raja, Sinust saab minu teekaaslane. Lihaveis oled küll, aga piima saab tuleval aastal täpselt paras hulk. Olen kindel, et lüpsmisega probleeme ei tule, sest praegu tallad Sa seitse korda minutis mu jalgadel, silblid sabas ja arvad, et mina olengi lehmaema. Hästi, natuke aega olen. Aga lambad Sind enam ei karda, hobused võtsid peaaegu omaks.
Sõitsin selle vissikuga koju, tibilind põiki süles. Esimestel aegadel elas ta mul kirjutuslaua alla, siis kolisime tasapisi koridori – nüüd teeb kõik oma asjad õue. Eile pidasime Ingliste vanaperenaisega nõu, kui palju piima, millal hakata jahu andma.
Kui eile varahommikul piima järel käisin, korjasin peale meie hoovimajas elavad tüdrukud – nende ema on Soomes – poes itsitas Reimo, kes meile selle suve heinad teeb, et piima pole vaja poest osta, tuleb lehm võtta. Ega ma talle öelnud ka, et lehmalapse jaoks just piima kahe korviga koju vinnangi. Pulli saab aasta pärast nagunii sealt.
Koju jõudes avastasin, et Bella ei valinud ühtki neist pesadest, mille tema tittede jaoks ette valmistasin. Poegis hoovimaja keldri peal. Tibid nägid järjest pealt, kuidas seitse kutsikat siia ilma saabusid – kuidas lootekestad lahti harutati, platsenta nahka pisteti, et piim hakkaks tekkima. Viis poissi ja kaks tüdrukut.
Hoovimaja neiud võtsid vastutuse – sel ajal, kui lidun piima, munade ja veega noore ema juurde, on tegelikult juba kõik tehtud. Eks meil on nüüd siis seitsmele kutsikale kodu vaja.
Lilli tõi täna oma pojad kapist välja. Trikiloor-emane on kõige lahedama välimikuga kasjanka, keda elus olen näinud. Nüüd möllavad mööda majapidamist ja õpivad kassideks.
Delfis ilmus täna minu lugu, Uku Masingu külast kirjutan – ja mind ennastki üllatab, et selle sarisündimise, imetamise ja imestamise juures seda suudan.
Ahjah, kaks kana jätsin hauduma – kolmest pesast korjan munad kokku – emmede jaoks – kaks toodavad tibusid. Ja koos Maila Kukega valisime paari mu mära jaoks täkud, kuhu paari päeva pärast ehale sõidame. Et ikka tittesid saaks…
Loodan mõned noored jäärad veel neljal jalal müüa, mitte aba- ja sabalihana sügavkülma sisestada. Neil on sarved peas, enam uttedega koos pidada ei või, muidu tekib inbriiding.
Nii, mis nüüd järgmiseks? Mamma Bellale paar muna, vasikale kaks liitrit piima – ja siis tagasi Uku Masingu juurde.
Oi, ja ujumas käisin sel aastal esimest korda ka. Valtu järves. Pügasime koos ristipoeg Olafi ema Heiliga ära jäära, kes oli sel ajal filmivõtetel, kui ülejäänud kari pügati. Jäär läks kääre nähes ehmatusest pasale, nägin välja nagu… ee… keegi, keda on täis essutud. Ja kihutasingi järve. Jube külm oli. Minu kannul vudisid järve kohalikud poisid, kes vette plartsatades hädaldasid – p…i. Noormehed, kui te soovite, et soe oleks, siis ärge hüpake kümnekraadisesse järve, vaid p…i 😀 Vabandust.
Üle pika aja suhtlesime – aga selle eest pikalt – Rannaküla talliemanda Heliga. See oli minu jaoks väga meeldiv. Tal läheb hästi. Ja vennaga, kes elab Austrias – tal läheb väga hästi.
Nii, ja nüüd jooksuga talli ja lauta valmis panema – äike tuleb peale. Oi, ja noorele emale kaks muna 😀