26. mai 2012
26.mai
Maailm koosneb põhiliselt sääskedest. Loomad ei tea, kuhu ennast peita, perenaine jookseb ülehelikiirusel, et tuppa tagasi pääseda – ehkki Avesta kalendri järgi on täna päev, mil peaks aina õues olema.
Ja mingitel karmalis-saatuslikel põhjustel laseme teatud perioodidel oma ellu ka kujundlikus mõttes sääsed, kes tulevad parvedena ja keeravad meie elu pea peale. Nad tulevad ühe korraga, meile kukile kuhjudes. Keegi süvaprobleemne naabrimees. Üks daam, kes igal teisel sammul pikali kukub. Epilepsiahoogudega noorsand, kes võiks olla sulane – aga no kuidas! Siis keegi kuulsusi kummardav veidrik, kes laekub keset sügavat ööd, ei saa enam oma žigulli käima ja teda tuleb õuest tükkis autoparsaga välja lükata.
Selline sääseparv takerdab tööd ja tekitab elukorralduses kaose – aga see on vajalik. Muidu ei oska korrastatud perioode hinnata. Muidu ei saa arugi, mis asi on korrastatus.
Vestlesime äsja Helle Karisega pikalt, kui ohtlik asi on ema-terezandus. Me tõmbame hädalisi ligi. Meie juurde tormatakse sääseparvedena abi järele. Aga me ei oska pahatihti aidates neutraalseks jääda. Tirime sääskede hädad endasse – ja siis vahime kalapilgul tühjusse, suutmata oma enese töid teha ja elu elada.
Lähedasimad jäävad tähelepanuta, käsikirjad kirjutamata – muudkui emmeme sääseparve. Õlg pidevalt märjaks nutetud, tuhat võõrast muret ja saatust kuulatud. Kahtlemata on kurb, et keegi sünnitusmajas maha pillati. Et keegi varakult vanemad kaotas ja oma langetõvega üksi jäi. Et pooltel inimestel siin Eestimaal on kaasad kas Soomes või sootuks puudu.
Minu kaasa käis äsja kodus. Ütles, et külarahvas kaagutab – Soonel liigub pidevalt veidrat rahvast. Sellest kaagutamisest ei tea mina midagi, sest ma ei loe, ei kuula, ei klatši. Mina aina avitan. Selle avitamise juures unustan autotuled põlema, nii et hulk väärtuslikku eluaega läheb aku tagasi laadimise peale. Katkiläinud rauasae asemel peaks kasutama relakat, aga ma ei söanda seda laenama minna, sest igas kohas, kus selline tööriist leidub, on kellelgi hing haige, kellelgi titevarbad… Hoidun pigem tükkis oma rauasaega eraklusse.
Mees oli pärast kaht äraoldud kuud meeletult väsinud ja väga, väga, väga haige. Selle asemel, et tema hullule seisundile pühenduda, pakkisin mina lammast autosse, et see enne uue omaniku sünnitust uude koju viia. Pakkisin nii halvasti, et lammas pääses autos lahti. Väga lõbus sõit, kui sul on ähmis uteke pardal. Määgib, teeb jeebi salongi täis, paneb juhile sõrad õla peale… Aivai.
Vaatamata sääskedele on mõlemad märad indlema hakanud. Paari päeva pärast tuleb Kirnasse Maie juurde paaritusse viia. Pean nüüd siis aru, kuidas üksinda treiler auto taha ja märad treilerisse saada. Üks – vana must traavlimoor – läheb kasvõi kinnisilmi peale. Teine – noor trakeen – on vaid kaks korda elus treikus käinud. Eks ma Reeda appi palun. Ja mida ma vanale heale Garfieldile ütlen, kui märad paar nädalat ära on? Eluelukene…
Heinaaeg läheneb kohutava kiiruga. Minni sünnipäev ka. Mõlemad on väga ilusad asjad. Kahel kassipojal on veel uued omanikud puudu. Peni-Bella on kohe poegimas. Ja peni-Donna oli end täna hommikul ketist lahti nihverdanud. Kuhu poole nüüd joosta – koera otsima või sitta viskama? Küll ma välja mõtlen. Mida kiiremini jooksen, seda vähem sääski selga kinni jääb.