03. mai 2012
2.mai
Midagi müstilist tegi Egiptuse jumalanna Bastet – kass – ja tema maapealne asemik Lilli koos oma tittedega – mina, kuld-unetu ja öösiti tabeleid joonistav, arvutav, askeldav neurootik, pidin sisse magama! Jõudsin enne Raplasse asju ajama kaapimist vaevu loomad välja lasta – kõik see mees jäi mulle üllatunult järele vaatama 😀
Veetsin PRIAs poolteist tundi, et viimne kui paber ja tabel, kaart ja rehkendus õige saaks – aitäh, kullakallis Kullakene! Muist meie ühisloomingust läks postkontorist tähituna teele. Loomakliinikust lahtistavat kassitoitu ostes – Lillil on kõht kinni – parkisin ja manööverdasin viiekordse valvsusega, sest maavalitsuse ees oli politsei infopäev maavanema osavõtul.
ESPAKist tõin uue vooliku koos ühendustoru ja kahe sõrmusega, treiku jaoks kotikese varusplinte ja ühe uue trelliotsiku – paar koplilauda on vaja vahetada ja külalistemaja üks vooditest uuesti kokku lasta. Kui Aleksander tuleb, saab siblida.
Rattaparanduses – viisin kvaliteetratta esiventiili tegemisse ja ostsin lastekale uue sadula ja pedaalid – häälestas kirjastuse Elmatar kõne mind ärevasse biitvalsi rütmi – aeglane…kiirekiire! Enne oli aega küll, nüüd on uue Ohtliku lennuga tuli rummus ja lastekaga samuti kiire.
Ilusa päeva puhul lubasin endale Meie ärist pehme ja muheda hommikumantli – selleks innustas elektriarve, mis oli möödunud kuu omast kolm korda väiksem. Väljendugem delikaatselt – eks sellepärast, et papagoid kolisid Kalbusse ega vaja enam elektriradika kütet… Reaalsemalt on asi selles, et kõik tarbijad-lülitid on kontrolli all ja toimingud läbi mõeldud – näiteks pesumasin töötab süsteemsel toimijal öösiti.
Varusin kaasa sotsiaalotstarbelised jõleõlled ja kolesuitsud töötasuks – aga Soorut polnudki! Ütles telefonis hädiselt, et tal on palavik. Okei, nimetame seda siis nii. Viimased pakud, mis lõhkuda on, ei jää mulle nii väga jalgu, et sellest paanikat tõsta. Tõstsin pigem kevadpäikeses tuulduvaid patju, saatsin arveid ja pidasinvedasin e-kirjalikku asjaajamist.
Karpa valmis saadud dokumendid lendasid Margoti juurde digiallkirjastamisele ja sealt tagasi Karpale ja edasi ametkondadesse. Gerlyga leppisime Kakaduu transamist Järva-Jaanisse – ja tema ümber vormistamist PRIAs, et keegi meist enam mingeid lolle sanktsioone kaela ei saaks.
FBs kirjutas mulle Hingevalgus: „Tere, olen inimene, kes tegeleb valgustööga, nimi Riina Valgus ja koduleht mul www.hingeabikool.com
- · Tänu Sinu ühele raamatule, mis kirjeldas mingi haaremi elu, sain lahti suurest karmavõlast, see oli nagu naelapea pihta saamine, need sõnumid sealt. Tänud.”
Jutt oli Petrone kirjastatud „Lageriist”. Kui läksin Reeda kätte oma raamatupidamist viima, et ta selle Margotile viiks, avastasin, et Elfriide üks poegadest, Merkuur töllerdas hobukoplis. Kuidas ta sinna sai, jäi arusaamatuks. Ajasin teda hobuste vahel taga, Garfield seisis kikivarvukil, et mehikesele mitte otsa komistada, eesel kamandas teist iihõõhõõhõõ! – ja viimaks sain vanderselli läbi lilleaia kätte, nabisin kaenlasse ja tassisin ema juurde.
Külateel takerdusin teehöövli taha – vahva, et tuli, aga ajastus… Tegin võsa vahelt vallatu põike põllule ja lustaka ringiga mõnekümne meetri pärast tee peale tagasi. Näe, miks maal ei saa kabriotega arvestada.
Reet kinkis mulle Feng Shui piibli ja hulga viirukiküünlaid. Kirjeldas, kuidas majas sees teha pealetükkivatest ja painavatest vampsidest puhastav ring viiruki ja tõmbetuulega ning mismoodi joonistada mõtteline valge ring ümber kogu valduse, mis kaitseb õelate ja kadedate, pahatahtlike ja egotsentriliste eest – ent tõmbab ligi häid ja helgeid. Lisaks sool lauda ja talli lävele – koos täpsete kontsentreeritud palvetega.
Kodus komistasin paraku jälle ja jälle jälgede otsa, mis ei lase Velly Joonase tarkuse järgi tagasi vaatamata edasi minna – ehkki laste abiga on meeletu töö ära tehtud, karjatavad siit-sealt ikka veel kahjustused, mille on põhjustanud hüpnootiliselt valed otsused ja ostud, investeeringud ebalibatöödesse, lõhutud riistad ja vahendid, mõttetute turvakaamerate paigaldamine oletatust mitu korda kõrgema hinna eest, üllatuslikud konto tühjendamised, eesmärgipärase rakenduse asemel tänaval, külapoes ja pärast mustadel töödel ribadeks eputatud ratsasaapad-püksid – millal selliste õgivate, minestuse äärele rusuvate leidude kadalip lõpeb?
Õnneks tuli leevendus vestlusest Thea Kristaliga, kellega kohtume reedel. Postkastis oli EHSi aastaraamat ja Eesti Naine, kaks minu lugu sees. Telefoniarved, prügivedu ja muu tarviline. Telefoniarved olid sel kuul neli korda väiksemad kui möödunul! Külla aga oli prügiveoga toimunud totaalne müsteerium. Tellisin seoses konteineri enneaegse täitumisega lisaveo – aga sel ajal, kui tühjendamas käidi, istusin sooltepõletikuga haiglas. Keegi oli Veolia kontori väitel käsitsi veel ja veel prügi laadinud, sellega seoses prügiveo eritariifi alla ajanud 6 euro asemel 15 – ja saatelehele allkirja pannud, et siin ollakse sellise töllakusega väga rahul. Mis prügi? Mis allkiri? Reedel, kui talgutest kogunenud träni minema viiakse, tuuakse mulle see saateleht. Mis sindrima kodukäija siin kakat minu kulul kandib?
Lambapügajad tegid tänu sellele, et kirkuemand Gerly on paari nädala pärast sünnitamas ega saa enam ise Kakaduud pügada, muudatused „piimaringis” ja tulevad juba homme lambaid lahti riietama. Max jääb seetõttu küll mulle endale lahti riietada, aga ühe jaksan ikka ära teha.
Õhtul enne hoogsat kirjutamist õues toimetades tõotasin, et keegi valeväline kehkadivei ega käkker ei puuduta enam ei minu nähes ega selja taga siin talus ei elus ega eluta olendeid ja esemeid, riistu ja vahendeid. Korjasin näiteks sõnnikuhnnikust välja heinapallinööre, mida ükski täie mõistusega ja südametunnistusega, ette mõtlev ja oma tööd armastav talupidaja sinna ei pudistaks. Lits lugu. Aga sellist nöörikubu ei saa ju Baikovitele-Pärtidele üle anda. Mis siis ikka, tuhnisin ja harutasin, püüdsin kirumisest üle ja välja kasvada – ja tõotasin.
Just siis, kui pidasin aru, mismoodi ja kus üle vaadata Ohtlik lend 9, saabusid Reti ja Mihkel. Selline sünkroon on neljandas dimensioonis ainumõeldav! Noored tulid tooma kotitäit munakoori kanadele ning siis aitas Mihkel mul lahti harutada teleka-taguse körtpärtli särgi, mille pealt olin hoolikalt tolmu pühkinud, aga mitte süvenenud, mida mehed sinna kokku kudunud on. Mõlemad videomakid olid seinas, üks skartjuhe ühe maki taga – teine põimunud paraboolantenni juhtmega, mille mõttetusest seoses digitaalajastu saabumisega on lapsed ammu aru saanud, täismehed üritavad meeltesegaduses tükati ikka veel kuhugi antenne püstitada – ümber nende juhtmete oli tundmatut päritolu adapter oma juhtmega. Mihkel aitas selle piinliku jama lahti pusida – minu viga, et seda varem ei teinud – andsin noortele videomakkidest ühe, mis sobis koloriidilt (nii palju naine siiski veel olen 😀 ) kokku väikese telekaga, mille noortele andsin. Ka nende teleka puldi tuvastasin para-pultide ohjamatu pusa hulgast, liigsed viskasin minema. Üks arutu seiskunud energia pesa jälle läinud. Aamen.
Kui majauksel seisin, noortele lehvitasin ja hobuste poole vaadates mõtlesin, et nad võiksid nüüd kopli tagumisest otsast tulema hakata, et ma pidžaamale kasukat peale ei peaks kangutama – külm jälle! – siis tulema nad hakkasidki. Igaühele head ööd musi ja rahulikku und. Poetasin Himaalaja soola ümber maja ja lauda, talli ja aida – ja palvetasin kogu hingest.
Müstilisest kunstnikust kirjutamise kõrval viisin Thea Kristali, kes vajab kodukat, kokku Richardiga. Ja hingetõmbepauside ajal puhastasin-suitsutasin elumaja. Sellest hoolimata räntsatas mulle e-postist meeldivate, töiste ja konstruktiivsete kirjade vahel meetripikkune brutaalne sõimu ja ähvarduste valing. Magavas, puhtas ja helges majas nii kohatu ja uskumatu. Kuidas midagi nii madalat, isekat ja ebaõiglast meie koju saab prantsatada?
Homme teen veel ühe puhastusriituse ümber kõigi hoonete ja majas sees koos kõigi ahjude tuha koristamisega. Miski PEAB selle vampiiramise vastu aitama. Kindlasti.
Koerad on pöördes – hundid on liikvel. See pole kujund, nii ongi, kogu küla penila märatseb.