02. mai 2012
Toomas Raud – mitte kolhoosnik, vaid aatomifüüsik
Toomas Raud (73) elab Raplamaa ühes vanimas, Kumma külas ja eristub ülejäänud külarahvast suuresti. Ta on rikkalike kogemustega härrasmees, kes on oma eluõhtu pühendanud ema soetatud ja Raudade pere ühiste pingutustega üles ehitatud talu taastamisele. Küla kaunimaid talusid on haruldaselt soe, kaunis ja ökoloogiline – sealsete kaseiinvärviliste seinte vahel valmistatakse ise jogurtit ja teisi koduseid toite, mis teevad inimeste elu pikaks ja õnnelikuks.
„Nõukogude ajal käis meie kodu käest kätte. Üürnikeks olid popsi ja proleedi mentaliteediga inimesed, kes siin midagi ei ehitanud, ainult lõhkusid. Kuna ma tean, kui paljude tonnide kaupa on meie perekond selle talu nimel higi valanud, pean oma elutööks kodu taastamist nii, et ta oleks perfektne,” räägib mees, kes tähistab peagi kuldpulmi kaasa Valentinaga, kelle tõi kaasa Venemaalt kõrgkoolist. „Eks pikk abielu ole samuti olnud elutöö – kui suhtes on olnud ka halvemaid aegu, pole ma saanud laialimineku peale mõeldagi – kui naine on tema kodumaalt ära toodud, ei saa teda ju ometi üksinda jätta. Seda enam, et kuigi pikka aega ta järjest ilma minuta hakkama ei saa. Minu üks olulisi omadusi on ustavus.
Ja haritus. Kui palju raskusi ja pettumusi elus ka olnud on – haridust ei saa minult keegi võtta. Teadlasena tean, kuidas talu õigesti majandada – ja kuidas tõeliselt toimiv Eestimaa üles ehitada. Püüan kutsututele ja seatutele veenvalt selgeks teha, et Eestimaa tulevik on ühtlaselt asustatud maa, kus iga majapidamine on spetsialiseerunud mõnele asjalikule tootmisharule, nii et talude vahel tekib igas külas tööjaotus. Rumaluse ja hoolimatuse pärast raisatakse praegu uskumatuid summasid ja võimalusi. Seda on kahju näha – ja selle vastu on nii lihtne ja loogiline nii palju teha.”
Koolijuhataja poeg
Kui tänapäeval streigivad õpetajad inimväärsema ja õiglasema palga nimel, siis Toomase lapsepõlves olid õpetajatel väga kõrged palgad – riik hindas neid, kes kasvatasid uut põlvkonda.
„Minu ema oli Valtu kooli juhataja ja tema palgaga meie talu üles ehitatigi. Pärast aastaid tohutut tööd ja ehitamist anti meile ühel kohutaval päeval tund aega, et oleksime oma kodust läinud. Okupatsiooni-meelsed pidasid vajalikuks meie koju ei-tea-keda kolida. Kui nüüd oma kodu tagasi sain ja seda otsast oma kätega korrastama hakkasin, leidsin kõikjalt maja ümbert ja seest mulle väga võõra meelelaadi tagajärgi,” kinnitab Toomas sama, mida on paljud meist oma talude ümbrust korrastades leidnud. „Kõik olmejäägid vanadest pottidest šampoonipudeliteni olid maasse kaevatud. Vedasin kärutäite kaupa plastikut ja klaasi prügimäele. Mõnevõrra on minu kodus juhtunu mõistetav – siin polnud omanikud vaid popsid – aga ma näen, et ka omanikud on katnud Eestimaa saastakihiga, mis asub otse mullakamara all ega kao mitte iial mitte kuhugi. Arvustame araablasi, kes on kõrbe ära lagastanud – ent meie endi majade ümber napi mullakihi alla peidetud pahn pole põrmugi parem.”
Toomas on teadlasena osanud välja arvutada ja ehitada sellise soojustuse ja katuse, et varasema 22 asemel kulub nüüd vaid 8 ruumi küttepuid. Füüsik ütleb, et tal on südamest kahju isamaa metsadest, mis ahjudes sellepärast ära köetakse, et majad ei pea sooja.
„Kui mul siin kohalikud koolipoisid ehitamas abiks käisid, õpetasin neile, mismoodi soojustust panna – ja rääkisin neile nende soovil kasvõi tund aega veest kui nähtusest või mistahes füüsikalisest fenomenist,” meenutab Toomas. „Minu juurde ehitama oli poiste seas tõsine tung ja torm. Mitte taskuraha pärast. Noortel oli ilmselt sisemine pürg teadmiste poole – mitmed neist poistest läksidki siit sirge seljaga ülikooli.”
Dopusk ja ARS
Toomas ise õppis Moskvas aatomifüüsikuks. Tõi ülikoolist kaasa suurepärase, varjundirikka ja vaimuka vene keele, austuse vene intellektuaalide vastu, keda Lenin ja Stalin teatavasti kuigivõrd järele ei jätnud – ja samuti aatomifüüsikust abikaasa.
„Meie tütar peab ennast eestlaseks ja lapselapsed ei räägi sõnagi vene keelt,” muigab Toomas. „Ma ise olen aga terve elu ainult ühest takistusest teiseni kulgenud. Pärast ülikooli sain tööle Pöögelmanni tehasesse. Kuna olin enam-vähem kulaku poeg, siis mind välismaale ei lastud. Minu alluvad käisid võõrsil kolleegide töödega tutvumas, mind kustutati komandeeringusse sõitjate nimekirjast alati ära. Mõnikord nii viimasel hetkel, et mul olid juba lootusrikkalt asjadki pakitud.
Ja siis ühel hetkel võeti minult ära „dopusk”, ilma milleta Pöögelmannis mõistagi töötada ei saanud. Ehkki füüsikuhariduse kasutamata jätmisest oli kahju, läksin ARSi direktoriks – ja pidasingi seda ametit ligi paarkümmend aastat.”
Füüsika ümbritseb meid kahtlemata igal sammul, nii et oma haridust pole härra Raud saanud siiski päriselt kasutamata jätta. Tänu kauaaegsele kunstikombinaadi juhi tööle ümbritseb teda praegugi kodus teekaaslastest kunstimeistrite looming. Seepärast näeb see eriline kodu välja, nagu kunstimuuseumi filiaal.
Eetiline ja pedantne
„Tallinnas pensionipõlve veeta ei tahtnud ma lisaks vanemate talu taastamise missioonile ka sellepärast, et seal on külm. Niiskus teeb kivimaja niivõrd rõskeks, et magada tuleb sokkidega ja hingamisteed lähevad käest ära,” tunnistab mees. „Koju Kummasse naasmise eel ehitasin siia duširuumi ja vesivetsu, sest minu eas võib inimene endale lubada elukvaliteedile teatud nõudmisi.
Mul on üsna kindlalt paigas päevakava – hommikune dušš, siis korralik hommikusöök, minimaalselt liha – ja palju füüsilist tööd, mis ühest küljest ehitab kodu üles ja teisalt hoiab mind ennast vormis.
Ehkki interneti avarused on täis põnevaid materjale, püüan arvutis olla nii vähe kui võimalik. Inimese elu on lühike ja kui see valede valikute peale ära kulutada, jääb eluülesanne täitmata.”
Õiged valikud on teinud härra Rauast koduküla ühe austatuma mehe. Tema viimse kui pisiasjani paigas majapidamisega harmoneerub iga ilmaga perfektselt puhas auto – ja kodunt väljudes kingadest kaabuni korrektne riietus. Nagu ta ise ütleb – haridus ei luba tööriietega ega poripritsmetega avalikkuse ette astuda.
Ühtlasi on ta äärmiselt vastutulelik ja abivalmis mees, kelle poole võib pöörduda nii selleks, et kodu füüsikaliselt mõistlikuks korraldamiseks nõu küsida kui hullude ilmadega lapsi lasteaiast ära tuua – võib kindel olla, et ta toob jooksu läinud lambad-hobused sulle õuele tagasi ja kingib teenele lisaks tunnikese äärmiselt sisukat ja inspireerivat vestlust.
Eestimaa toimima!
„Mind paneb imestama, kui vähe kutsutud ja seatud Eesti tuleviku pärast muretsevad. Selleks, et ellu jääksime, on hädasti vaja inimesed linnade tekitatud abitusest küladesse tagasi tuua. Ja külades peaks iga talu mingile arukale tootmisharule spetsialiseeruma. Kes kasvatab mesilasi, kes lambaid, kes juurikaid, kes vilja,” unistab Toomas. „Minu isiklikud absoluutsed lemmikud on mustsõstrad ja metsategu. Must sõstar, see on teatavasti energia- ja vitamiinipomm, mis paljuneb väga ladusalt ja kasvab üsna kiiresti.
Mu enese sõstrapõõsastest võib igaüks siin külas istikuid saada. Mõne aastaga on igast istikust kasvanud korralik marjukandev põõsas – ja siis saavad omakorda külalapsed tööd. Marjakorjamine on lastele tegevuse leidmiseks ideaalne töökasvatuse moodus. Sealt edasi on iga pere oma valik, kas marjad lähevad sügavkülma, mahlaks või moosiks.”
Teine füüsiku meelisvaldkond on metsa haldamine. Tema arvates oleks vaja metsarikastesse piirkondadesse otse lankide lähedusse ehitada kuivatid, kuhu kohe metsas, ilma transpordikuludeta, panna hakkepuit.
„Ka külade ühised halumasinad tuleks soetada – mitte palke vedada, vaid halud metsas valmis teha. Nii on palju ökonoomsem, näitavad lihtsad arvutused,” teab teadlane. „Mis peamine – talud peaksid praegusest palju rohkem koostööd tegema, omavahel tehnikat jagama ja tänu tööjaotusele nii aega kui energiat säästma. Muu hulgas annab see ka turvatunne – ja seda on tänases maailmas väga vaja.
Tahan kohe vastust küsimusele, mida varsti hakkab esitama kogu Eestimaa: kus on juba praegu kogu maad katvad tuulegeneraatorid ja päikesepaneelid? On viimane aeg investeerida nendesse energialiikidesse!”