02. mai 2012
30.aprill
Mis siin ikka põnevust kruvida – Lillil sündisid täna pojad. Tuhud algasid koidikul, kassitar turnis ettevaatlikult mööda mind, keha üha hoogsamalt lainetamas. Teda tunnetades ja pikaks päevaks välja puhata üritades tabas mind ahhaa-elamus: talve jooksul ei tühjendanud kuut tiukrukana verest-soolikatest ja ka lihast mitte tuhkur, vaid kanad ise! Nähes kanade julma rappimist suguõe kallal meenutasin õhtul vaid sõber Aune väidet, et kanad on uskumatult kurjad olendid. Nüüd sain korraga aru, kuhu väikesed kanad jäid…
Õõvast sain üle, meenutades kirikus mu selja taga istunud Cliff Richardit ja Gustav Suitsu Norra koorist. Norrakatest bassid olid täiesti identselt eelnimetatute nägu ja laulsid nii eesti koori kui koguduse laule kaasa tämbril, mis teeks au ka vene basside armeele.
Sünkrooni sattumiste – kirik, kanad, kass – tulemus oli idee kirjutada aine ringkäigu teemaline lugu, mis teenib eilsed kulud õiglasesse nulli. Universumi sünkroon on parem majandaja kui keegi meist. Ma võisin küll nibida-sebida Olly, Kredex, Pindiga – tegelikult on see siiski rohkem kuldkalakesele vastamiseks juhul, kui ta küsib „kuidas ma sain sinu soove täita, kui sa loteriipiletit ei ostnud?”
Lõõtsutava Lilli pärast muretsedes teadsin: vihast ja vastumeelest, mis käib mul päise-päeva-luupainajana puhanguti kallal – vabanemine on ülioluline – kui tahes mõjuv põhjus igal ärritumisel on – see tõmbab uued jamad kaela.
Kaheksa ajal, kui loomad olid hooldatud, hiilisin magamistoast minema, riided kaenlas, et rahutult teki all ukerdavat kiisut mitte eksitada. Väljudes nägin, et saba alt paistab tume, lootekesta pakitud peanupp, järelikult olid viiksud õiget pidi sünniteedes ja minu targim tegu uttu tõmbamine, et väikest sünnitajat mitte eksitada ja oma juuresolekuga tema instinkte mitte summutada, nagu inimesed iseenda ja üksteisega nii osavalt teevad.
Reti jõudis täpselt lubatud ajal appi – müdistasime treiku auto taha, jõime hommikukohvi kaevukastil kõõludes, lasime hobused õue ringutama ja rallima ning vajutasime Põlmasse. Margit Düüna koos tütarde Aade ja Lauraga, kohvitermose ja koduküpsetistega tuli pardale ja me võtsime kursi Kilingi-Nõmmele – enne Raikküla-taguse Lipa küla hobuemanda uue mära peale võtmist tahtsin teha ühe sisetundest dikteeritud ja märkide uskumisest suunatud visiidi, et mu päev ainult sohvrina ei sujuks. Ehkki ka Margiti enese kuulamine oli vägagi inspireeriv. Läbi Surju sõites meenutasin pimedat meest Ilmar Muttikut, kellel seal sageli külas käisin. Kes mind usaldas ja pihiema-asjaajajana kasutas – ja samas mulle üsna häbematult valetas… Tanel Šubin on sümbolite keeles üles ehitatud maalilises muinasjutus elav kunstnik, kelle kodu on Kilingi-Nõmme äärelinnas, kes on väga soe ja helge isiksus, huvitav vestluskaaslane – ja kelle kaerahelbepudru poti ning võililletee kannu me Reti ja kolme Düünaga vägagi isukalt nahka panime. Oi kui hea oli!
Kui pangaautomaadi juures peatusime, suhtlesime natukene kohalike krahvidega, kes keskuses ülakehi päevitades õhtuseks volbriks krunti alla võtsid ja äärmiselt sõbralikud olid.
Läbi Lodja-Sigaste Saunametsa sõites kuulsin Margitilt Teemandi uppunud laevast möödudes, et ametnik, kelle algatatud oli marutaudivastane vaktsineerimine, mis Raja talu miniloomaaia hävitas, on meie dr. Hakkmani tütar ehk siis Olev Saveli õetütar. Kõik on kõige ja kõigiga seotud…
Eesti märake Randa – kerge, elegantse peaga, kõrb, lõputiine – oli Heifer-projektiga lõpparvet tegeva naise viimne hobune, ta ise juba Soomes tööl, nukker tütar jälle üht luhtunud unistust teele saatmas. Kuna Adorno-treiku vahesein on alt kõrgelt lahtine, jätsime Margiti tahetud koplipostid targu maha, et need tädile jalgu ei veereks. Tädi koogutas mõnda aega mõtlikult trapil ja astus siis alistunult – karja ju maha ei jäänud – kopsikusse.
Kuna auto kipub vaaruma, sõitsime tasa ja targu Raikküla taha Lipale. Olen nüüdseks nii palju säändseid ja määndseid hobunaid vedanud, et hirm on üle läinud. Aga iga nende liigutust, jalaliigutust ja tasakaalu otsimist tunnen filigraanselt. Ei peagi ristmikel vaatamas käima, kas passažiir ikka püsti püsib – nelja jala toetus on tunda ju.
Kuni Randa uute sõbrannadega tutvus, rookisin treiku puhtaks, leppisime kokku, et Margit tuleb homme kütuserahaga – ja me õõtsusime Retiga – mõlemad vastupandamatult haigutades – Raplasse. Farmburgeri juustukas päästis meid kollapsist, jõudsime täiesti püsti püsides Kodilasse Mutli Jüri aita, kus koos põllult ära peletatud peremehega pakkisime üsna ruttu kottidesse tonni erinevat vilja, kaalusime ära, kallistasime ja võtsime – mis siis, et higi ja sõnniku järele haisedes – peale kaks kena neiut, kes sealtkandi olematult diskolt Raplasse tagasi kippusid. Meie haarasime Farmburgerist praed kaasa – kohapeal süües oleksime laua taha magama jäänud ja Lilli pärast oli ka kange kripeldus südames.
Koju jõudmine kell kaheksa õhtul oli üks õnnis kergenduste seeria – hobused olid rahumeeli oma kopli tagumises nurgas päikeselaigus ja haigutasid meile hajameelselt, lambad olid silorullide otsas hunnikus ning lõugasid nagu Nikaragua näljahädalised ainult vormitäiteks – emme tuli ju, kus pang, kus jõusööt, kus kallimusipai -, kanad olid kõik elus ja päeva jooksul seitse muna sooritanud, ka koerad elus ja kodus, isased kassid vihaselt uste taga – miks õhtusöök trepile serveeritakse?
Ja siis peamine. Lilli oli väga vaikselt mu lambavillase teki all, neli vigisevat poega kenasti minu voodis tema kõhu all rivis. Kui koerte sünnitusest on alati jäänud vere ja lootevee kärestik, siis kassitüdruku raskest hommikupoolikust jutustas vaid õrnroosa vaevuaimatav, juba kuivanud saarekene. Võtsime Retiga väga sosinal ja emmet õnnitledes-musitades tited hetkeks pesast – nagu arvata oli – kaks poissi, kaks tüdrukut. Üks poistest isa ja üks tüdrukutest ema koopia, teised kaks halli-musta-täpilised, jalad triibulised. Ninad ja tallad kõigil roosad.
Otsustasime Retiga teha kaks jumalale meelepärast plaanimuutust. Esiteks jätsime vilja treikusse, sest tahtsime ellu jääda. Teiseks loobusime välja volberdama mineku mõttest – see olnuks kohustus, mitte õigus. No ei. Teel põikasime Kehtna poodi – tahtsin värsket Kroonikat, kus me Minni ja Lilliga mitmetel lehekülgedel figureerisime ja mille kohta päeva jooksul juba hästi oli öeldud. Teiseks oli vaja veidi toitu varuda. Nabisin endale poissmehe provianti – lahustuvaid suppe, millesse muna keeta ja hapukoort peale panna. Mispeale kassaemand mühatas, mis toit see ka niisugune on. Et pääseda kriitikast oma vähenõudliku toidulaua aadressil ütlesin naisele, et meil poegis täna kiisu ja mõtle kui armas, minu voodisse – mispeale naine, kes äsja mu toidulaua kassaaparaadi tärinal surnuks püüdis solvata, ei teinud mu rõõmu märkamagi, vaid teatas, et kassid on vastikud, nende poegimine õudne ja kui seda veel inimese voodisse tehakse, on asi lausa jälk. Ma, muide, olen elu aeg eemale tõmbunud ja lähisuhtlemast loobunud inimestega, kes teisi elusolendeid põlgavad…
Põikasine läbi Margoti juurest ja avastasime, et tal on hommikul ühel ponil kirjumirju täkkvarss sündinud. Teemanti juurest toodud poni, varss Elvise koopia, seega selge, kesse tegi. Margot – toad eriliiki tibusid-kutsikaid-tallesid täis – oli raugelt rõõmus.
Kui Reti Mihkli juurde viisin, meenus, mida poiss Soonel talguid lõpetades ütles – oled nagu Aita, ligi kaheksakümnene paljude lehmadega naine, kes ronib kell kaheksa hommikul traktorirooli ja tuleb sealt välja õhtul kell kümme, nägu rõõmus ja süda rahul. Tahan selle 80aastase Keava Aitaga tuttavaks saada ja temalt kauamängivat kestmist õppida.
Kodus tegin igale loomale ja toale kapitaalse kalli – millele järgnes paratamatu ja hädatarvilik kirjavahetus. Veolia oli sel kuul oma korralise arve saatnud läbi mingi faking võlahalduse firma ja vahepealse lisatühjenduse eest neljakordse hinna keerutanud. Siit näide, kuis sel puhul reageerin:
Tere!
Miks on lisakäik tavakäigust 4x kallim???
Auto ei tulnud siia kanti spetsiaalselt minu pärast – siia tuli nagunii, minu juurde põikas erandkorras. Palun tungivalt see teenus ja arve normaliseerida – tellisin ühe lisakorra ka nüüd, täiendava teenuse neljakordne hind on kõike muud kui kliendisõbralik.
Ühtlasi lubage märkida, et inimeste poole pöördumine VÕLGNIKE halduse aadressi alt jätab inkassoliku mulje ja on erakordselt ebameeldiv neile klientidele, kes pole iial Veoliale võlgu olnud ega luba end võlgnikuks madaldada.
Tänan
Kati
Seesuguse suhtlemise tekitatud külmalaine tasakaalustas ülimõnusate suhtumiste sadu kiisude pildi peale, mille FBsse heiskasin. Üks naine kirjutas:
Oled üks vana, arukas ja väga eriline hing, kelle põhjatusse pilku on erakordselt õpetlik vaadata.
Ja tütar sms-is Ohekatkust: Sa oled nii kallis emme. Mulle meeldis tänane päev väga. Head ööd!
Nurrrrrr!!!
1.mai
Jumalik öö oli – tavapärase tsüklilise üleval käimise, märkmete tegemise, arvutamise ja skeemitamise asemel vaid paar ärkamist väikeste volbertite vigina peale, unine õelik pilguvahetus emakassiga – ja nurr! Lilli sünnitas mulle maailma parima unerohu.
Hommikune õppetund oli murelik jäär Max, kes ei läinud uttede-talledega sööma, vaid tuterdas mul virilalt sabas – otsustasin täna algavatele filmivõtetele laupäevani tema saata – ta teadis seda – ja ma ei ütle enam iial, et lammas on loll. Meil pole õigust lolliks ega räpaseks fuhhitada kedagi, kes on teisest liigist, mõtleb ja lõhnab teisiti – ta on lihtsalt teisest liigist, mõtleb ja lõhnab teisiti! Laulsin talle talituse ajal, kuna ta mul kannul kooberdas, siis ka tema villa seest pepresid maha korjates ja kaelarihmasse õigele kaugusele auke pusides miskipärast platnoikat:
„Eh zagubili blädi, zagubili,
Zagubili molodost maju.
Nje zavosjast vodku magazinam
Ja u kraja propasti staju.
Ah pljun k tamu kto abvinjajet,
Abvinjajet v bljadstvo i razvratje…”
See salm jäi pooleli kõne tõttu Kehtnast. Juba kaks nädalat joonud ettevõtja oli hommikul kell kümme kenasti kolmandat nädalat alustanud ja nõudis, et temaga räägiksin. Fuiiiiiiiiiiii!!!
Enne filmigrupi saabumist jõudsin kõik puhtaks teha – eile tegemata jäänud talli, kanapesad, eile läbi tolmu rühkinud auto. Ja üles kirjutada elektrinäidu – mis oli seoses viimase, kontrolli alla võetud, läbi mõeldud ja süsteemse majandamise eelmisest kuust kolmandik!
Ja siis saabus malbelt asjalik Liina, kelle lühifilm seesinane olema saab – ja kaks assisteerivat meest – üks, asjalik, filmis pidevalt iga mu sõna ja liigutust. Ju sellest tuleb filmitegemise dok. Teine piinles oma siidisel kombel sõnniku ja asfaldipuuduse käes ja varjus autosse. Kuni Liinale garantiikirja kirjutasin – kui Maxiga midagi juhtub, maksab Balti Filmi- ja Meediakool ta mulle välja – rääkis ütlemata kena ja tegus neiu, et Ott Aardamil sündis pühapäeval poeg! Ja ütles, et ma ise ei saa arugi, kui erilises maailmas ma siin elan. Saan küll. Sellepärast elangi.
Tirisin Maxi – kes oli saatusega üsna leppinud – auto juurde. Üks mees filmis, teine vahtis – ja ma küsisin Liinalt, kas pean jäära üksi luukpärast sisse upitama või mis. Filmiv kutt osutus asjalikumaks – aitas viimasel hetkel tagumikuvillast kinni asides jäära autosse upitada. Teine, see ullikelilleke – pidi tagaistmel jälgima, et jäär üle seljatoe ei volksaks, vajadusel sarvist ja kaelarihmast kinni haarama. Ta osutus totaal-tolkamiks, kes oli valmis väikseid sõrmi õieli ajades – uihaih – pigem juraka uuesti autost välja laskma kui teda puutuma. Nõudsin, et asjalikum sepp istub taha ja võtab jäära oma hoolde – ka võtteplatsil. Ütlesin, et loomadega suhtlemise esimene reegel on mitte karta ega põlata – siis on parem üldse suhtlemata jätta.
Täna oligi päev, mil üks mees teise järel meessugu, oma nime ja perenime häbistas – kohe filminoorte lahkudes helistas Margiti naabrimees ja lällas, et viiksin oma eeslitäku kohe täna sinna ponisid kargama. Saatsin ta tükkis koplipostide ja karjuselintidega, mis talle mullu minu kahe hobuse paarinädalase pidamise tasuks jäid, sinna ja tänna. Veel mõnda aega tekitavad minus pärast tänast sügelisi nimed Rein, Kusti, Tõnu – ja sõnad jõgi, raamat, millest vääritutele on perenimed vägistatud. Just siis, kui viies kord Soorule helistasin – viimased pakud, kurat, vilja välja vinnamine treikust, sunnik… – ja veendusin, et volber murdis mehe, saabus valge auto, millest laekus lisaks omanikule seekord mitte hägune Concord, kes hardunult põrnitses, kuidas lapsed lihavõttemune värvisid, vaid jummala johmane Kusti.
Tavaliselt nii delikaatne, vaimukas ja nutikas vibalik nõudis kategooriliselt, et puhkaksin, juttu ajaksin, külalislahke oleksin… Tegin seepeale treiku lahti ja hakkasin viljakotte sealt välja vedama. Õue tulnud Ilme küsis mornilt, miks mehed mulle appi ei tule. Autoomanik toetus eilsest õhtust lõkendades perseli vastu autot, pani käed rinnale risti ja nautles vaatemängu. Kustikene tuli appi kotte vedima, valas pool treikut otra täis, lõhkus kolme kotti kärru kuhjates ühe koti – ja peaaegu ka käru, teatas, et õpetab, kuidas neid töid tehakse – punetav-higistav sohver irvitas valjusti… Ja ma käratasin nad lühidalt, aga veenvalt Soone õue pealt minema. Läksid ka.
Ilme nentis väga õigesti, et pekipirukas oli püüdlikust Kustist oluliselt hullem oma nõmeda irvitamisega. Kuramuse korterikoll tuleb taluperenaise üle irvitama. Mis ma talle lahkudes ütlesingi… Et sul sel aastal enam ei seisaks, oh jah, inetu küll minust 😀
Ilme, kes pidi ka ühe vana teleka, mida need tolbajoobid endale tahtsid, ise pirukasse lohistama, sai sellega kaasnevast ärritusest sellise vungi taha, et aitas mul auto viljaruumi tühjaks laadida, ladus üles hoovimaja juures ootel halgudest riida, pesi pesu, koristas oma elamise – ja tundus kohe päris rõõmus ja reibas seejuures.
Aitäh, Ilme!
Mina töötasin lisaks uute lugude jaoks vajalikule netivaramule läbi ka Hingemaailm.ee värsked postitused. Üks, mis oli mujaoks väga oluline, informatiivne ja ammu oodatud, oli „Kuidas toimub Ülestõusmine”, mille vinnasin ka siia koduka avalehele. Lisaks asjadele, mida juba enne teadsin, sain sellest tekstist teada, kuhu me lastega detsembri lõpus varjume, kuni Maal kataklüsmid rahunevad – meid ootab kuldne-taevasinine tetraeeder – selle peremees on Adonai Ashtar Sheran. Ainus küsimus, mis jäi – kuhu varjuvad ja kus millistena taas kohtuvad meie loomad??????????
Pikk vestlus Reedaga, mille telefoni teel pidasime, võiks olla õpetlik ja huvitav nii mõnelegi. Millest räägivad kaks kõrgesti haritud talunaist kenal teisipäevasel pärastlõunal? Kodu energeetilisest puhastamisest nii, et õpetlikud kogemused jääksid vajalikul määral alles ja ei peaks hakkama sitast, mis mõeldud tulevaste viljade väetiseks, uuesti läbi kroolima. Minu hetkeülesanne on selgeks õppida minamaniakid, käpardid, planeerimatud, rumalad – kui endas neid jooni poleks, ei märkaks neid talumatuid omadusi ka teistes inimestest. Analüüsisime feng shui omadusi – et seda ei saa kasutada nagu kokaraamatut, vaid tundega, valmisolekuga, mis need teadmised ligi laseb ja käivitab. Kuna ka Reeda ümber on viimastel päevadel tuterdanud tülkaid lääpas lällareid, analüüsisime alkoholi mõju – millistel asjaoludel ta on rahustav ja ülendav, keda ja miks-millal kukutab saatanariiki, millest väljudes põrguretkel käinu ise sageli ei mäletagi, mis juhtus. Siis lahkasime vampiiride taktikat – nad taipavad helistada-smsida alati just hetkel, mil oled keskendunud, hõivatud, seega haavatav – ärritavad sind ning imevad ärrituse tekitatud aukude kaudu su energia endale. Arutlesime, kes on kullahinnalised käpardid – need, kes ei oska-saa-taha tööd teha, ülehindavad iga oma liigutust, mis enamasti on valesti tehtud ja vajab ümber tegemist, kuna ise ei oska, ei märka ka teiste poolt pidevalt tehtavat tööd, vaid ainult mögisevad tegijate kallal. Ja kokkuvõttes tõdesime, et vastus hetkeküsimusele saabub kõikjalt, nii vestlused, telekas, raadio, net kui raamatud hakkavad alati kooris laulma just sellest, mis sind hetkel tõeliselt puudutab ja põletab. Reet aitas ühtlasi arvutada, mida peaks õigupoolest endast kujutama treikuteenuse hind – talle oli üks neiukene just äsja teatanud, et 40 eurot on kuritegelikult kallis.
Auto kasutamine 30, treiler 30, kütus vastavalt kilometraažile, päevatöötasu 40. Miks mina seda teenust ainult kütusehinna eest osutan? Sellepärast, et ma näen ja tean, kui raske neil inimestel on, kes läbi ussi emmi ikkagi hobundada püüavad. Eile ei sattunud ma tänu sellele kahjumisse, et kogusin teel paari loo materjalid. Tegelik kasu oli ka praeguste hobusehindade teadasaamine.
Minu hinnalised vahtisid seni, kuni tädid filosofeerisid, kuidas pandi püsti naabrite kasvuhoone. Mina täitsin seepeale elektrikapi ees oleva, nüüd järvekesest välja kuivanud sügava rekkajälje, millesse peaaegu ninali oleksin käinud. Millega? Sita ja põhu seguga, tänan küsimast. Kolm suurt kärutäit mahtus sinna.
Mispeale Tarmo küsis – kas mull on temasse usku. Mul on usku tegelikkusse ja tegudesse. Mu enese järgnev tegu oli kümnekonna teksti riputamine kodukale. Tanel Šubini maailma sõnastamine – mis katkes „Greace’i” saatel diivanile magama jäämisega.
Õhtupoolikustele kirjatöödele eelnes postis ootav kiri Caissalt – mis tunne on, kui oled kellegi elule positiivse koksu andnud – oledki meie kõigi oma, Sind peabki kõigile jätkuma. Vastasin, et selleks ma õigupoolest sündisingi. Mispeale mu tulevaste lugude nimistu pikenes kohe seitsme nime võrra. Sünkroon saadab täpselt õigetesse kohtadesse, kutsub õigete alade inimesi mu teele, et saaksin nende sõnumit edastada. Täna käis pärastlõunaselt päikeselisest elutoast läbi Taani, Gotland, London, Austraalia – neti abiga, kuhugi lendamata. Mida ma absoluutselt teha ei taha.
Nagu ka oma tekste romaani- ja näitemänguvõistlustele saata. „Põgene, vaba laps!” sõnade eest sajandi auhinna saanud Paul-Erik Rummogi ütles: „Kunstis võistlust ei ole!”
Margit tuli Lipalt rattaga, jõi koos minuga ogaõuna teed, rääkis natukene juttu, vaatas mu pere – loomad, noh – üle – ja siis tuli läbi külmunud Reti. Heldekene, milline jäine tuul! Ja mu vaene tots oma maasikavärvilise rolleriga ses tuules… Huuuuuuuuuuu!
Kütsin kõik ahjud, jälgisin, et kõik kodakondsed külma peletuseks piisavalt süüa saaksid. Ja saabus õhturahu ümmarguse maailma parima põse peal.