29. aprill 2012
28.aprill
Kord elas väike karjus… Sorry, magav küla! Teame, et laupäeviti tahavad inimesed kaua magada, mitte kuulata, kuidas Soone Saara talitab lauldes loomi – aga ma ei saa midagi teha, suu ei seisa lihtsalt kinni. Ja tänu pidevale tuututamisele tulevad nii loomad kui linnud sõbraliku liikide puntrana mu ümber. See teeb mind õnnelikuks. Kellele on vaja seda selgitada, pole vaja tegelikult midagi selgitada. Niisiis – Pärnus muusikaklassis õpitud valsi moodi laul, vist prantsuse päritolu – esinesin Schwerinis sellega kitarri saatel. Kitarr on tänini täiesti elus – Brigita käes, ainult et sellel musitseerimine erineb jalgrattasõidust. Pärast aastaid pause pole sugugi enam nii, et sünnid ja kõnnid:
„Kord elas väike karjus – trallallallallallaa-trallallallaa!
Kord elas väike karjus,
Kel ikka rõõmus meel, tralallaa.
Ja lilli põõsa varjust – trall…
Ja lilli põõsa varjust
Ta noppis karjateel, tralallaa.
Nii soojalt päike paistab – trall…
Nii soojalt päike paistab,
Oi rõõmus aeg on see, tralalla!”
Kuna avastasin loomi emmedes, et odraga hakkab asi kõhnaks minema, helistasin Reeda soovitatud ja ka Margotit varustavale Kodila Jürile. Tuleb esmaspäeva õhtul spetsiaalselt aita, et meile Retiga nii palju otra peale aidata kui vähegi mahub. Nii armas.
Kuna pärast lõunat olid talgud tulemas ka Võrtsjärve ääres, otsustasime meie mehi lihtsa rassimise peale mitte kulutada, sõitsin Soorut otsima. Sain oma sotsiaalsõbra maanteelt kätte, ta läks täna küll kellegi Harri juurde tööle, aga lubas homme hommikul platsis olla.
Tagasi jõudes avastasin, et uksehinged kunagiste seasulgude uste eest – huh, et ma neid valulikke mälestusi tekitavaid asju enam kunagi ei näeks! – olid kenasti maha võetud, panime nad Riksuga töötuppa sobivasse sahtlisse. Kvaliteetsed asjad, lähevad kindlasti teisel ringil paremasse kasutusse. Erinevalt metallvarrastest-tsemendikänkratets-torujuppidest, millest pidi hobuste varjualune saama, sai aga suur hulk kaotatud aega, raha ja materjale. Mehed vaatasid selle õnnetuse hunniku üle ja suunasid sirgelt prügikonteinerisse. Kooliraha.
Pesukuivataja sai aias kõikumise asemel korralikult kaevu külge – on käepärane, tuulekoridoris, kindlalt kinni. Tööriistade park täienes olemasolevate juppide ühendamise abil mitme hargi ja hangu võrra.
Kui suured mehed võtsid maha võetud saalungi – jumalaga, utoopiad ja unistused, mille täitumiseks pole mitte ükski tingimus täidetud, järjekordne raha, aeg ja materjalid tuksi keeratud (kooliraha – kõlab, nagu refrään, eks…) – siis materjalid võttis üksteise küljest lahti kannatlik ja juba ka piisavalt oskuslik Aleksander. Sai hulk laudu ja prusse, millest võibolla edaspidi midagi mõistlikku ja helget ehitada. Siis, kui praeguste arutute otsuste järgne kibedus ja vastikustunne on nii põhjalikult möödas, et selle varje tulevaste ettevõtmiste peale ei lange.
Kui vennad olid materjalid varju alla riidastanud, läksid mehed koplitagusele langile ja tõid sealt latid-palgid juba laasituna. Meil oli Retiga plaanis kõike seda käsitsi teha – meeste käes saabusid Soonemetsa langilt poole tunniga latid-pakud ja päev oli päästetud. Kui saed vaikisid, kuulsime kägu ja mina laulsin talli taha kiviktaimlat tehes (ladusin nende jäätmeladestiste peale, mida kätte ei saa, korralikud kivikatted) tirooli rahvalaulu:
„Metsavaikuses kostab kaunis meelitav hääl,
Iga lilleke vastab – kägu kukub ju sääl.
Tiria-holdria-tiria-holdria-kuku-holdria-tiria-holdria-kuku!”
Kummide pumpamine – mehed olid õige otsikuga pumba kaasa võtnud – sujus fenomenaalselt (kõik kärud ja rattad trimmi!), kuni avastasin, et majapidamise parima ratta esimene kumm oli kööga. Hoovimaja rahvas, kes seda ratast kasutab – Soomegi on viinud… – ei öelnud midagi, sokutas vaese invavelo viljaruumi ja oletas, et ma ei saa teada. Esiratas on nüüd jeebi pakiruumis ja ootab tööpäeva, mil Raplasse remonti minna. Mis mõttekäik küll – mis silma alt ära, seda pole olnud? Käin juba lasteaias, ei ole väike ma…
Kui olime Riksuga suveks talliaknad eest võtnud, otsustasime veel ühe suure töö ära teha. Poeg küsis, miks on hulk head ehitusmaterjali pandud staapeldamata hunnikusse katkise kile alla tilkuva räästa alla, kus ta nüüd hallitab. Mina ütlesin pojale seepeale, et mul on suurepärane elukutse. Arukaid ja sügavaid inimesi intervjueerides õpin ka ise. Minust tosin aastat noorem kooliõde Carita ütles Ukuaru Aksli kohta, et talle ei saa midagi ette heita – ta andis endast parima, rohkem ta lihtsalt ei osanud. Aksli auks tuleb mainida, et ta ei jaganud katteta lubadusi ega olnud oma oskamatusega kellelegi-millelegi ohtlik.
Materjali staapeldamine tuule ja päikese kätte oli minu jaoks Viharavi Jack Nicholsoni kehastatud psühholoogi meetodil. Mõjub küll. Ja just siis, kui usun, et ei leia enam kusagilt midagi, mis sarve kuumaks ajab – leian ikka. Ei hakka loetlema, sarved juba sügelevad…
Õnneks ostsid Võrtsjärve-äärsed noor-ettevõtjad ära mõned Viharavi eeldavad agregaadid, atribuudid – või millist võõrsõna siin kasutadagi – ja kergendustunne oli märkimisväärne. Timurlased said kaasa ka tibakene liha, mune, Minni uusimad fotod – ja Indiisu enese, sest uuel nädalal lendan iga päev liiga hoogsalt ringi, et tütretibal päris mõnus oleks.
Reti ja Mihkel said keskpäevaks bemari koonu korda ja tulid samuti töhe. Soojenduseks viskasid nad mõttetu ei-millegi-vundamendi kõrval nukrutseva mullahunniku laiali.
Noorpaar vemmeldas kogu kopli postid, mille külmumine-sulamine-külmumine-sadamine-külmumine-jne suvalistesse asenditesse oli solgutanud, tagasi maasse.
Samal ajal jõrrasin mina drelliga laudade kallal – vähemalt korraks peaks kõik paigas olema ja pidama. Viskasime nalja, pidasime plaani. Mihkel ütles, et kuna majapidamine vajab mehe kätt, tuleb ja kergitab ta elumaja katuse üles ja paneb harjalaua. Sissejuhatuseks parandas saunas pesumasina taga lahinal lekkiva toru. Tassisime ühisjõududega hobukoplist minema ka armatuurivardad, mis on karjuv ohuallikas. Kui olin veel paar rohelist plastikkildu leidnud, tekkis lootus, et nüüd on küll Viharavi edukalt läbitud.
Koristasin tallipealse, laste mängumaja, pühkisin õueteed, tõmbasin auto paksust kuivast mudast sissejuhatuseks puhtaks, et teda üldse kasima saaks hakata, korjasin kärusse saejäätmed, pesin puhtaks mitmed saapad ja loendamatud kindad.
Meie mõnusa naeruküllase koostöö lõpetas supitaldrikute ümber sõlmitud kokkulepe – esmaspäeval läheme Retiga koos retkele (Kilingi-Nõmme taha hobuse järele, Kodilasse vilja tooma) – ja õhtul lähme noortega kolmekesi nõidama. Õunte pealt vaatame, kas Valtu Arturisse või Madhouse’i.
Kui noorpaar sõitis Tallinnasse sünnipäevale, mõtlesin mina elumajast liiva kokku tõmmata – lapsed ja loomad ja tegelikult ma ise ka ei jõudnud nii palju jalgu pühkida või asju jalast ära võtta kui kodukord tavaliselt eeldab. Välja kukkus kapitaalne koristusring kella viiest üheteistkümneni. Siis saigi täis 16 tundi jalul. Pesin nõud, panin asjad oma kohtadele, kõik kolm ahju kergelt küdema, kuiva pesu kokku, tegin harja ja kühvli ringi – väsimuse pärast ei kannatanud tolmuimeja häält, siis lapp, mopp, karamellitee, paar masinatäit pesu.
Paari saadet, mida vaadata kavatsesin, kuulasin. Kogu kuuldemängust jäi mulle eredalt meelde, sest meeldis stseen „Saare sosinatest”, kus uus naistegelane julgustas Tiit Suka mängitud Kalevit laskma päevadel end ise kujundada – las sündmused seavad ja järjestavad end spontaanselt ja kõik loksub paika, tuleb nii tasakaal, hingerahu kui küllus.
Meie ellu tulevadki kirkad hetked, kui laseme end lõdvaks, usume ja usaldame kõiksust. Mis juhtus tallitagusel prügimäel, kuhu võimalikult turvalist kiviktaimlat ladusin… Leidsin roostes naelad – Reti nägi mu mõtlikku pilku – minu esimene hobune Veneetsia astus 15 aastat tagasi roostes naela jalga, sai teetanuse ja läks talvisel pööripäeval mu isa hobuseks. Vanim tütar jutustas Mihklile, kuidas ma mitu nädalat nutsin, süüa tehes pisaraid supi sisse tilgutasin ja arvasin, et keegi ei näe… Mnjah, ta oli siis just sama vana kui Indiisu praegu – ja mäletab üksikasjadeni. Sellega tuleb arvestada. Kõigega tuleb kogu aeg arvestada.
Ent tuli üks vapustus, millega keegi arvestada ei oska. Veneetsia hüüdnimi oli Netsa. Kui küsisin nüüd oma töid teha koogutades mõttes, kas ta on uuesti sündinud – ja kellena – ilmus mu juurde Netsar – noor isaelevant. See sama, kes näitas mulle end esimest korda reikiemand Pärnamäe seansi ajal, kui tuli tuhat elevanti, kelle hulgast oma hingeloom leida. Tol päeval astus karja keskelt välja noor isaelevant, kelle nimi oli Netsar. Reikirännaku ajal arvasin, et see on seotud Dorothy Sayersi „Nebukadnedsariga” – tõlkisin ühe üsna paksu jutukogu, mille nimilooks valis Elmatar Nebukadnedsari mänguga seotud maitseka, stiilse ja äärmiselt ilukirjandusliku kriminovelli. Aga näed – Netsa on sündinud elevant Netsarina.
Kui Netsar minu juurde tuli, tõstsid kõik mu viis hobuslast pea. Pidasid hetke aru – ja tulid minu juurde. Nad astusid – ligi tund aega – sentimeeter-haaval mööda mulla alt välja kippuvat kultuurkihti – ja ma leidsin nende abiga suure musta kilekoti täie traati-klaasi-portselani, mida enne seda siin- ja sealpoolset koostööd ei näinud. Aitäh!
Enne uinumist otsustasin, et kui rikkaks saan, ostan kalossid, sussid ja hommikumantli, selleks on üht-teist mu asjade ja arvete korralduses ümber seada. Saan hakkama. Seni tänan südamest oma lapsi – nii neid, kes siin abis käisid kui neid, kes mõttes meiega olid (Brigital oli hullusti palju õppida, Kaisal põleva tähtajaga 30 lehekülge tõlkida – ja mitte Nebukadnedsari laadset gurmee-teksti, vaid oskussõnavaralist tehnikajuttu).
Unelauluks laulsin nii loomadele kui endale „Heliseva muusika” lõpuosast pärit:
„Nothing comes for nothing,
Nothing ever could.
So somewhere in my Youth or childhood
I must have been done something good.”
29.aprill
Hommikujutlus, mille saatel kohvi keetsin, rääkis ühe eaka preestri suu läbi joodikust ja jäätisest. Vennike läks sinisel esmaspäeval kioski juurde, et õlut osta – aga rahast ei tulnud välja. Märkas poisikest, kes jäätist vaadates neelatas, ilma et saanuks endale seda osta. Mees ostis poisile jäätise ning lapse siiras tänu tegi sellest hirmsana alanud hommikust alguse tema ilusaimale päevale ja tundmatuseni muutunud elule.
Mina tegin kuuri ettevalmistuse Sooru dessandiks – puhas plats ja riidavalmidus number üks. Enne abimehe kohaleväntamist vestlesin FB ja maili teel üsna pikalt Tiina Sääliku ja hobu-Kertuga. Töömeestest, mõistlikust jõu panustamisest ja arukast abiväe kutsumisest. Kertu hoiatas ühtlasi, et Paide kandis on liikvel Petri-nimeline soomlane, kes aina üht ja sama skeemi kasutades naisi lüpsab. Nii nunnu.
Kordasime Šubiniga üle, et kohtume homme Kilingi-Nõmmes. Tellisin Veolialt talgujärgse lisatühjenduse. Viisin kokku Amy ja Monza, sest mis ühel puudu, teisel täpselt leidub see. Lükkasin edasi perekond Laiskade visiidi – Minnit pole, ja mis seal salata, ka mind ennast mitte.
Uurisin Kodulinnud.4rumer.com foorumist tiukrute kohta – Rammsteinil võiks ju rohkem kui üks kana olla – selgus, et Sibelle siitsamast Ohekatku Imeloomadest kasvatab neid. Tal olid otsas. Ja ega mu tunne pisikeste kanade toomise asjus väga hea ei olnud ka.
Saatsin kirja, et Pärdid-Baikovid olgu nii lahked ja võtku sõnnik endale. Neil polegi enam trakatsit, aga Inge lubas midagi välja mõelda. Enam kui kümme tonni sitta selle mõtlemise eest polegi nii vähe 😀
Teatasin Piretile ja Juurimaale, et see kolmapäev jääb vahele – Minni on ära, mina PRIAs ja ära ratsutatud sabakont ei parane ka nii ruttu. Misjärel piilusin Kredexi kodukalt Egiptuse Eha näidatud meedet. Ja saatsin Sky Plusi ja Olly katusekampaaniale foto oma imelisest katusest. Et Mihkel praegust upitab-toestab-katab, on armas, aga… Just hommikul oli Erik Konnost juttu ka – seoses emand Sääliku ehitusprobleemidega. Olly ehitas mulle pool Liud valmis. Oli ääretult meeldiv koostöökogemus – tahan veel!
Kaupole andsin teada, et tema loo tegemiseks sobib neljapäev. Kui Reimolt küsisin, mitu rulli heina mul veel põllul on, kostis vastuseks vaikus. See-eest kuulsin head uudist, et Brigita kohver kõndis iseseisvalt Tallinnasse ja ma saan selle reedel kätte.
Väljaminekuks valmistudes nägin peeglist, mida on teinud Päikese ja Palette’i koostöö – olen iseenda negatiiv. Heas mõttes. Kui enne olid juuksed näost oluliselt tumedamad, siis nüüd on vastupidi – ja see on pagana lustakas.
Sooru palvel – kes raiub üleloomulikult kiiresti ja hästi – laenasin Eerolt paksemat kirvest, mis kuusepakkudesse kinni ei jääks. Ja edasi algasid sündmused, mida ma polnud planeerinud – küll aga eilse koristusralli ajal kodeerinud. „Saare sosinad” kodeerisid tänase päeva – ka pelgalt kuuldemänguna. Lase asjadel kulgeda, märka märke – ja kõik satub sünkrooni.
Raplasse sisse sõitsin raadioga ja Peeter Toomaga kaasa huilates:
„Põgene, vaba laps!
See on ainus võimalus.
Põgene, vaba laps!
Kuni veel sa vähegi suudad,
Kuni veel sa vähegi loodad,
Vähegi hoolid – põgene, vaba laps.
Üle kõige on maailmal vaja
Üht vaba last, üht vaba last.
Kes midagi pole kuulnud
Ei heast ei kurjast, ei heast ega kurjast.
Ega viitsigi mõelda ta püüdjate paelust.
Kuid püüdjail on vaja just vaba last.
Vägivald armastab vabadust.
Tahab ta võita ja vallutada.
Vägivald ihaldab vabadust
Enda najale kallutada
Vägivald armastab vabadus –
Põgene, vaba laps!”
Laul lõppes täpselt teeviida juures, mida ma varem näinud polnud. Autode käsipesu. Keerasin kuulekalt sinna. Selgus, et Meelise pesula töötabki nädalavahetuseti – nii et muul ajal pole silti üleval. Polnudki selline müsteerium nagu Visby Indiska poega – ühel päeval ostsin sealt hulga odavaid kalliskiviehteid – ja järgmisel päeval ega üldse kunagi enam seda poodi ei leidnud. Ülikorralikult töötav Meelis palus vähemalt kaht tundi. Nojaa…
Kõigepealt astusin läbi Meie pubist ja sõin imemaitsva krõbeda seašnitsli Postimehe saatel. Sealt sain teada, et lisaks legendaarsele Tiit Veeberile lahkus ka seenevana Erast Parmasto… Parimad kolivad ära, mis nii saab? Ah, uued head kasvavad peale – nägin seda ju nädalavahetuse talgutel oma enese laste näitel.
Jald viisid mu üsna ise kirikusse, ehkki teenistus oli poole peal. Jõudsin täpselt armulauale. Millele järgnes Norra segakoori ja teda võõrustava Eesti koori August Seitse kontsert. Oi kui hea oli! Viimase spirituaali ajal hakkasin lootusetult köhima ja hiilisin välja…
… ja jõudsin Swedbanga kõrval asuva muruplatsini just hetk enne seda, kui kanu müüv Talleggi auto teele asus. Poole odavamad kui Äntu omad – ja täiskasvanud seejuures. Kaks noort tõmmut selli – nagu kreeka filmist – improviseerisid mulle kasti. Ja nii ma siis viie kanaga läbi Rapla auto poole kõndisingi, kaagutamine ja sitarida järel 😀
Otsustasin, et toitun sel nädalal putrudest ja võililledest ning ostsin endale koduteel kalossid ja sussid – no kuramus, kaua ma surnud kummikuid mööda majapidamist ringi vean ja mööda maja sokke kulutan.
Kuni viis uut end kanakarja sobitasid – kisma oli kõva, mõlemad kuked, nii Brutus kui Rammstein, läksid mornilt vahele ja keelasid – pesin auto ka seest põhjalikult puhtaks. Jajah, homne metsasõit ja mis kõik – aga ma ei kannata enam saasta, seisvat energiat, saamatust ja mannetust välja. Kui vaja, pesen kasvõi igapäev. Tõsi küll, iga päev mu maastur just sellist neljatunnist spaad ei saa, nagu täna. Aga minaaa?
Puhas pesu tuppa, uus pessu, hetkeks istudes pilk kirjadesse – napp kirjavahetus Evelin Samueliga – mispeale pakkisin eile kokku korjatud laastud tulehakatuseks… Evelin Samueli laule kilgates. Suured hobused töllutasid pisut eemal kuulata. Madonna ja eesel tulid nii väga minu juurde, et pakendasin ja tassisin nende jalgade vahel, kõhu all – ja olin selle üle lapselikult rõõmus. Ainult Donna pärast, kes pärast kaelarihma üle kõrvade tõmbamist teist päeva kadunud oli, süvenes mure.
Selle summutamiseks ehitasin kanadele lõbustuspargi – poomid-õrred-redelid. Oli ilmne, et viis uut on igaüks erineva iseloomuga – kaks asusid ülbelt olema, kaks peitusid ja turnisid, üks hakkas järjest igaühelt, ka enda omadelt kolakat saama.
Avastasin, et hoovimajas olid kilekotid ja liigne mööbel laotud niisketele madratsitele, mis said läbi lae tilkuvast lumeveest märjaks. Üksi ei jaksanud ma kogu seda kaasavara sealt pealt ära kangutada ja nii tuli mul see töö ülehomsele lükata. Mul oli lootus, et kui need kolm naist saavad siin tasuta elada, aitavad mõnedes töödes, turvavad majapidamist… Eile avastasin katkisena ära peidetud ratta, täna hallitavad madratsid… Olen minetanud lollaka viisakusnaeratuse. Kui asi on ikka väga valesti, ega ikka ei naerata küll. Väga kaugel sellest. Kusjuures asi oli veel valestimini kui arvasin. Just siis, kui otsustasin minna loomi sisse panema, koputati. Hoovimaja neiukesed seisid Donnaga koridoris. Selgus, et kui nad panid eile siit jalgsi – jalgratas oli ju katki… – Raplasse – muidu osale veel talgutöödes – jooksis Donna neile järele. Bella tuli koju tagasi, Donna kõndis Raplasse.
Miks mulle ei helistanud? Kõneaega ei olnud.
Käin juba lasteaias… Niisiis tolgendas õnnetu koer, kes süüdimatutele tibidele linna järgnes, täna õhtupoolikuni Raplas ja jõudis alles siis koju, kui need, kes tema elu totaalselt ohtu panid, tulla suvatsesid. Selle hät-trikiga on koera elu lõplikult rikutud – hulkuma kippus ta ka enne – nüüd sai teada, kus asub Rapla. Ja üha teenekamaks muutuv trio ei saanud üldse aru, et midagi valesti on…
Kana ja Kanal 2 oli õhtu järgmise etüüdi nimi. Nägin Reporteri algusreklaamist, et seal tuleb lõik seoses meie pulma-aastapäevaga – mis on tegelikult viiendal, seltsimehed! Aga seda lõiku ma ei näinudki, sest õhtusele talitusele minnes nägin õõvastavat pilti – kanakari oli ühe uutest nurka surunud, tema persse lõhki nokkinud, ja sikutas soolikaid välja. Kusjuures õnnetu lind elas ja nokkijate seas olid ka kaks ülbet uut. Arvutasin oma käed kokku – kahega pean kana hoidma, kahega kirvest – nii ei saa ju. Hoovimaja elukunstnikud panid küll mööda aeda ja hüüdsid oma kasse – kes esialgse jutu järgi neil majas pidid elama, aga nüüd pidevalt mulle tuppa imbuvad, kui uks vähegi lahti on – nii et lootusetu. Jooksin naabrimehe juurde, kes läks palve peale kaameks. Teine naabrimees, kellele helistasin, ütles järsult ära, et tema midagi sellist ei tee. Viisteist korda vittu! Maamehed…
Tänu sellele, et vaene kana vaakus juba hinge, sain ta põlvede vahele suruda ja lõin pea maha, ilma et ükski närv oleks liikunud. Mul oli lilleline siidseelik seljas, korralik meik näos – pühapäev ju! – ja ma ohverdasin kana, kellest tänu sellele enese kokku võtmisele saab supp, mitte koeratoit. Hetkeks käis sähvatus – olen eelmistes eludes korduvalt seda teinud. Nii ohvriks kui toiduks küll ja küll loomi-linde veristanud… Ahjaa Rännakul õpetas ju üks mu Kaitsjatest – esiisa Georg mägijärve äärest – koduloomade tapmisega toime tulema. Tegin nüüd nii, nagu ta õpetas – see aitas. Täielik rahu. Ei kahju ega hirmutunnet.
Just siis, kui seisin, ühes käes kirves, teises peata kana, nõudis mees, et ütleksin täislausega, milline oli sõnastus, kui kirikus tema eest palvetasin. Kas kirik on kataloog ja palve sealt tellimine? Kellel puudub isiklik suhe selle tasandiga, seda meditatiivsuse ja üldistuse nivood ei adu. Niisiis sõnastasin – armas Jumal, aita tal toimida perekonnapeana – et käed kana jaoks vabaks saada. Tuppa jõudes kuulsin lillepoiss Alari käest, et olen homse – Kroonika ilmub vist esmaspäeviti? – kaanel.
„Oeh, siis läkski, nagu Sulle prognoosisin – tulid väikest lugu tegema ja istutasid jälle kaanele. Ah, mis siis. Reporterit ei näinud ma spst, et kanakamp surus ühe endi seast nurka, nokkis tagumiku lõhki, tiris soolikad välja – väga kujundlik, just nagu eestlased, eks? – ja kui jooksin mööda naabreid, et leida mõni mees, kes piinleval linnul pea maha lööks, läksid kõik näost kaameks. Lõin ise. Nüüd kitkun. Ja selline ongi elu. Persse kõik mullid, saab korraliku kanasupi, kuna ma ei olnud selline pehmo, et lasen kanal ära kärvata ja siis jagan ta õlgu kehitades koertele.”
Päevikusse mõtlesin esmalt kirjutada ka need kolm seltskonda, kes end täna siia piknikule pakkusid ja kellele ma ära ütlesin, sest minu meelest tullakse külla, kui kutsutakse, mitte ei kutsuta end ise kambakesi koju, kus on äsja lõppenud talgud ja suurpuhastus – aga ma ei viitsi. Küllap solvuti. Ja mis siis? Ütlesin ju, et minu elus on nägude tegemise ja õõnsa viisakuse aeg töllakuste puhul möödas. Kahel eelmisel nädalavahetusel ütlesin samuti end ise külla kutsunutele ära. Olen oma vaikelu, mõtete, loomingu ja loomadega nii harjunud, et igasugune selga marssimine on vägistamine. Ja ma ei luba seda. Ja kuna selliseid sissemarsse ei tule, ei kirjuta ma neid ka päevikusse. Magage välja, õed-vennad kolmandast dimensioonist. Või teisest.
Tänu sellele, et üsna õhtul kirjutas Emajõe keeltekooli juht Signe: „Oled mulle kuidagi kallis. Kas sa mõjud kõigile nii? Sa oled üks tubli ja armas inimene;) hea, et olemas oled!” suutsin läbi lugeda „Röövlirahnu Martini” seni valmis käsikirja, et sellega edasi minna. Ja see lugemine oli üks väheseid asju, mis läks täna nii, nagu plaanitud. Oli hea päev. Ilmselt oli hea ka see va kanavärk. Ja hallitanud madratsite avastamine. Seegi, et Donna eluga koju tagasi jõudis.
Homseks mõtlen välja, milleks selline kamm vajalik on – sellised väljamõtlemised käivad unerännul kusagil Plejaadides, Orioni lähistel – või Siiriuse mõjuväljas. Sinna ma nüüd kulgengi – jõuaks vaid enne kere voodisse vedada, siis võib hing vabana lennata ja vaim puhata.