27. aprill 2012
27.aprill
Tänase päeva esimene oli ühtlasi eilse õhtu viimane uudis umbes pool üks, kui loo kirjutamist lõpetasin – mu ristipoeg andis õpetajale lõuga. Pärast seda, kui õpetaja teda tuuseldas. Nii et poisi ema nädal lõppes koolis. Tulemused olid sellised, et õnnetu üksikema helistas mulle kustunud häälel ja tahtis kohvile tulla. Aga mulle jõudsid just siis abimehed üli-intensiivsetele talgutele, nii et olin sunnitud talle ära ütlema. Kui tahes kahju mul kellestki on, kui selgelt ma mõistan, kui väga on kuulajat ja nõuannet vaja – mind on üks. Ja see üks pidi just kõne hetkel peret toitma, kõigile tööd kätte näitama, käru ja hargi, labida ja kangiga ringi kihutama.
Sooh, nüüd on enda rahustuseks üles kirjutatud, et ma pole halb, ma tõesti ei jõudnud täna rohkem. Oma päevikut täidan peatset saunaminekut oodates – Reti küttis – ja põhiliselt selleks, et enne selle valmimist ümber ei kukuks. Aga mis seal salata, nii nagu regulaarseid lugejaid, nii laeb see kirjutamine ka mind ennast. Nagu ka sellised kirjad, nagu see, mille saatis Velly täna keskpäeval:
„OOO-JAA, MILLAL SA JÕUDSID KÕIKE SEDA KIRJA PANNA!? ÜLLATAV, AHHETAMAPANEV. SA TOIMID VÕLURI SARNASELT KIIRESTI. VÕTTIS PISARA SILMA,NII SEE ON. SA, ÕNNELIK SAARA, OSKAD KASUTADA OMA TALENTI JA MINU ÕNNISTUS OLGU SINUGA, SELLEST PIISAB, TÄNAN! VELLY JOONAS
P.S.
”ÕNNELIK SAARA” OLI IGAÜKS MU TEEL, KES KORD MULLE HEA SÕNA ÖELNUD VÕI VÄIKESE HEATEO TEINUD, NII MA KUTSUSIN NEID. MUL ON RÕÕM, ET SINUS ON NÜÜD KA MINU PAREM MINA. UUTE KOHTUMISTENI JA EDU KÕIGILE UNISTUSTELE, KÜLL NAD TÄITUVAD ÜLIKÜLLUSLIKULT!
Vastuse küsimusele, mis fenomen on risti minu ja unistuste vahel, leidsin Inga Raitari FB profiililt:
Meie parem ajupoolkera on olemuselt spontaanne, muretu, loominguline, rikkaliku kujutlusvõimega. Vasak sätib kogutu ajalisse järjekorda, seostab fakte, otsustab, mis hea, mis halb. Kui vasak ja parem ajupoolkerra kaotavad koostöövõime, töötab mõistus sellegipoolest, vasak lülitub välja (insuldi korral), parem töötab topeltjõul. Seisund pakub õndsustunnet, kokkukuuluvustunnet kõiksusega, kuid samal ajal teadmist, et sellisena pole sa normaalne inimolend… Mis selles kontekstis on praegu vohava “insuldimaania” sõnum meile kõigile?
See “insult” on üha enamate inimeste enesekaitse, arvan mina. Ebameeldivad, hirmutavad ja kohustavad siin-ja-praegud unustatakse valikuliselt ära, põrgeldakse teistele, meeldivatele-nauditavatele-egotsentrilistele teemadele ja ollakse infantiilselt veendunud, et keegi kusagil igal juhul kõik need tüütud-elulised ülesanded täidab. Elujõuetute ja süüdimatute pehmondus ühesõnaga. Väga nähtud, tasandada püütud – ja teada saadud, et see on muudetamatu ja paraku jube massiline. Ükski pehmo ei tunnista ei endale ega teistele, et ta pehmo on – vastupidi, väga närvi läheb, kui seda öelda või väita, et ta sarnaneb hirmsat moodi kõigi teiste pehmodega, kelle üle samas ise ilkuda püüab. Tugevad ja süsteemsed isikud tõmbavad neid „insulte” vastupandamatu jõuga ligi. Iga järgmine süüdimatum kui eelmine.
Inga aga tsiteeris kokkuvõtteks üht oma lemmikut:
Mina jään otsima seda vaimu maandamise ja keha vaimustamise tasakaalu, hõljumata paduvaimselt pidevas õndsusolus ega rapsimata übermõistuslikus kehaedus:) Teen nii palju vigu kui võimalik, sest iga viga annab võimaluse õppida:) “Ole ettearvamatu ja alati erinev, siis saabub su ellu rõõm. Ela kartmatult ilma süütundeta. Vaid inimesel on privileeg iga hetk muutuda.” (Osho)
Kui Riina Jussila kutsus kõiki üles osalema Estonian Airi lennukinime konkursil – peab olema eestikeelne lind – pakkusin:
Vares. Iga-keelsed suudavad hääldada – ja erinevalt tuukanist on ka siitkandi lind. Kui oleks Tihane, hääldaksid muulased Taihani – ja kes tahaks, et miski Tai riigi või taise lihaga hani meie õhuruumis kaagutaks? Liiatigi võib lennuk olla lihtsalt Linnuke.
Mind saatis täna hommik otsa maamesilinnuke – matsakas mumm, kes kogu hommikuse talituse aja mu ümber tiirles. Täna tegin mega sitaralli, kui see kedagi peaks huvitama – iga päev võtan ära sita – kord kahe nädala tagant allapanupõhu. Täna sai põhusegune sõnnik metsa alla, naabertalu klaas-metall-plast rägastiku katteks. Püüan unustada, et see seal on, kui kõik koledus kaetud on.
Möödudes käruga hommikut söövatest hobustest hakkasin miskipärast laulma:
„Eidekene ketrab,
Heietab lõnga,
Heietab kondisel käel.
Värtnakese vurinal laulu lööb kaasa,
Kuni ta magama jääb.
Eidekene unes näeb
Kadunud aegu –
Kallim tal härraste kokk.
Eidekene paneb käed
Kallimale kaela,
Ärgates süles tal vokk.”
Hobused muigasid heatahtlikult ja ei küsinud, miks just see laul.
Lambalauda sitt oli mõistagi taas nagu plastiliin põranda küljes kinni – kang, hang, labidas ja totaalne higistamine. Vedasin selle plastiliini nende endi kopli vett täis aukude täiteks – hobuste koplis mullu õigustas sitatäidis end täiega.
Kümne paiku jõudis Reti ja alustas hoogsalt heinajääkide kokku hangumist-lõkkesse vedamist. Kuni tal siiber sai ja ta Maxi lauta kinni pani, toimus etüüd blondiin contra jäär vana heina veol. Max jooksis neiule kümneid kordi küll tagumikku küll kärusse.
Just siis, kui üdini higisena, sitast ja põhust nõretades ralli finišeerisin, ilmus metsast maamõõtja Peeter Karpa, kes nimetas mind prominendiks 😀 – näitas ette mõõtmistööd ning temast sai uue üksuse, Soonemetsa ristiisa.
Jäin ujulasse pool tundi hiljaks, Minni oli juba päris kuri, sest tema jaoks oli väga oluline teistele lastele näidata, kuidas ta koos emmega suurde basseini hüppab ja emmest kinni hoides seal edasi-tagasi ujub. Ta sai oma eluliselt olulise veerandtunni.
Enne laste lahkumist oli meil kasvataja Mailaga, kes on ühtlasi Eero ema ja Meelika ämm, nõupidamine sõnniku käitlemise asjus – mõtlesime välja, et hunniku moodustamiseks on lähim ja loogilisim Pärdi sahk – Pärt, Baikov ja Sepmanid peaksid koopereeruma ja hunnikus komposteerunud väetise edaspidi ära jagama. Mulle meeldiks.
Kodus tegime Retiga poissmeeste eine – purgikartulipuder, oh piinlikkust – mida süües lävisin CHBga esmaspäevase treikukindlustuse asjus, sain Reedalt uue, soodsama ja lähema viljakoha ja orgunnisin esmaspäevaks, kui Kilingi-Nõmmes lugu tehtud, Düünale hobune ja koplipostid toodud, sealt Kodilast treikutäie vilja veo. Siis saab kindlustus täie ette kasutatud. Reti lubas tulla Soonele appi vilja treikust aita kantima, tänu taevale.
Metsakoristus osutus rängemaks kui oletasin – poolteist tundi rassisin jaanuarikuise tormimurru tegelikke tagajärgi klattida. Misjärel süstematiseerisin varrega ja varreta tööriistad, klaarisin taaskord töötuba, korjasin järjekordselt siia-sinna jäetud riistu. Kui heinakoristuse lõpetanud Retiga Minnit lasteaiast rahvamajja teatrisse viisime, sõitsid meile vastu Alo, Riks ja Aleksander. Kaisat ja Brigitat ei kuskil. Nende valik.
Tagasi jõudes näitasin meestele tööpõllu ette – ja nad tormasid kohe palkide-pakkude kallale. Meie Retiga vedasime Garfieldi boksi mituteist käru puhast-kena-kuiva liiva. Aleksander aitas.
Siis näitasin Retile ette lageraielangi, kust homme latid välja veame ja laasime – nagu Ukuaru Minnad… – Retil algas sauna kütmine meie teised käisime Minni järel. Misjärel mehed saagisid-raiusid-kaevasid-paigaldasid.
Aleksander parandas elektriauto, Reti ennetas väsimusest laiali valgumist juuste toonimise ja sauna nautimisega. Sinna nüüd minagi rooman. Hobused panen talli pärast seda, sest siis on neil lühem öö ja vähem aega sittuda.
Homme tuleb selline päev: latid koplisse, laasida, kuvaldaring, saalung maha, mullahunnik laiali, materjalid sorteerida, hinged-riivid, veel raiuda, pesukuivataja kaevu külge, kummid täis… Naljakal kombel on kogu äginast ja väsimusest hoolimata mul endal kumm täis!!!