25. aprill 2012
Piia = peen pauer
Piia Vilu on väärt tiitlit Eesti Missis Veterinaria. „Nii pisike – ja liiga ilus!” jahmusid patsientide peremehed, loomaomanikud siis, kui Piia oma praksist alustas ja polnud oma uskumatut pauerit veel näidanud. „Kus siis arst on? Mis asja – kuidas selline kleenuke iludus suurte loomadega hakkama saab, kuidas ta vere peale ei minesta, kuidas…”
Aga sedasi, et Piia on lihtsalt sündinud loomi ravima ja õpetama. Eks loomade kaudu ka nende omanikke korrale kutsuma ja tulevasi loomaarste juhendama. Teda usaldavad nii suur- kui väikeloomapidajad, nii jahimehed kui kutsuvuntsijad. Naisel nagu orkester on keset Viljandi linna väikeloomakliinik ja koerte ilusalong. Talle kuuluvates Nuiamäe tallides tehakse nii sporti kui tegeldakse hobuste, põhiliselt trakeenide aretusega. Vapper dr. Vilu on ise elupõline ratsasportlane – aga ka treener. Ja lisaks koerte õpetaja. Midagi oli nagu veel… Ahjaa, ta on super-ema, kelle jälgedes on tütar Kristist (19) juba loomaarst saamas ning poeg Kristogi (9) kasvab kliinikus ja tallis, kui ta just parasjagu ei uju või jalgpalli ei mängi.
Teavad, mida teevad
„Oma teele asusin vääramatu jõuga Heimtalis. Ratsasporti tehes teadsin üsna aegsasti, et minust saab loomaarst. Mis puutub sporti, siis noorena olin hüppaja, hiljem armastasin pigem koolisõitu – aga mu tütar pööras meie trakeenitäku Rubensi koolisõidult hüppele. Ja mis saab mul selle vastu olla? Ammugi pole mul midagi selle vastu, et ka tütrest saab veterinaar – ta teab, mida teeb, sest on elu aeg minu tööd kõrvalt näinud. Ka mina teadsin mida teen. Nõukogude ajal polnud mingeid väikeloomakliinikuid. Vet oli tõpratohter, kelle pärisosaks olid kolhooside-sovhooside lehmad ja sead. See ei tähendanud. Mul on piisavalt palju tahtejõudu, et ennast suurte loomade üle kehtestada ja oma füüsis vajadusel viimseni mobiliseerida,” kinnitab Piia. „Tütar harjus väiksest saadik vere ja mäda, valu ja ka surma nägemisega. Sündide juures, tõsi küll, on ta rohkem olnud. Mu lastel on ema, kes on 24/7 stardivalmis. Kutsikad – ka komplitseeritud sündijad – kipuvad öösiti sündima. Ja nii me siis juba mitmeid aastaid tütrega õlg õla kõrval voodist välja lendamegi, et kliinikusse kihutada ja keisrilõiget alustada. Tütar oli mõneteistaastane, kui meil kujunes selline tööjaotus, et mina lõikasin ja tegelesin koeraemaga, tema puhastas ja putitas kutsikaid.
Veel enne seda kui ta Tartusse veterinaariat õppima läks, juhtus mõnikord nii, et juhendasin teda telefoniteel – olin võõrsil, aga mõni meie hobune sai trauma. Ütlesin telefonis: nii, nüüd hakkad õmblema. Tütar tõmbas mõne korra sügavalt hinge – ja õmbles. Nii et ta teab väga hästi, millisele teele on asunud. Nii elukutse kui ratsasportlase ja talliomaniku tõsielu mõttes.”
Ilu ja valu
Selge, et kõige hullemaid haavu saavad koerad omavahel pureledes, auto alla jäädes – aga paraku tihti ka tööd tehes. Jahikoerad jäävad pahatihti uluki asemel kuuli ette. Piia on loendamatute selliste juhtumite seas ühe vapra peni kehast eemaldanud uskumatu kujuga – nagu niidirull – kuuli.
„Kui ma lõhkirebitud koeri lappides olen jäägritelt küsinud, kuidas ometi üks metssiga oma kärsaga selliseid purustusi tekitab, on nad mulle lõpuks vastuse asemel kuldi kihva toonud. Sa armas aeg, teravam kui nuga!” kirjeldab tohter. „Terav probleem on meie ameti puhul mõistagi eutanaasia, mida tuleb paratamatult sünnitusabi andmise kõrval samuti teha. Enda jaoks olen selle asja eetiliselt selgeks teinud – minu kohustus on loom piinadest vabastada, kui enam aidata ei saa. Loomaomanikuga on peaaegu alati keerulisem. Tema lahkub ju sõbrast. Püüab seda hetke viimase Võimaluseni edasi lükata ka siis, kui see on kulukas ja lootusetu. Eks ma pean siis hingeabi tööd ka tegema. See, et ma oma enese nutud niisugustel puhkudel juba ära olen nutnud, ei tähenda, et ma kalestunud oleksin. Sedasorti eksistentsiaalsed paratamatused ja piir-situatsioonid mõeldakse, tuntakse ja kogetakse lihtsalt selgeks.
Psühholoog pean olema ka lihtsamate protseduuride puhul. Koer – nagu ka hobune – on teatavasti oma peremehe peegel. Mõnikord on vaja peremeest rahustada ja manitseda ja korrale kutsuda. Mõnikord ei rahune loom enne maha kui olen peremehe välja saatnud. Siis saame loomaga reeglina kenasti kaubale ja kõik vajaliku ilma paanikata tehtud.”
Kõik kõige kõigem
Piia elu- ja töökorralduses on samuti kõik vajalik ilma paanikata tehtud. Seda kõike on uskumatult palju ja kõik on perfektne. Naine on julgenud teha vägagi suuri investeeringuid. Alates sellest, et 1997. aastal tasakesi tegevust alustanud kliinik asub praegu Viljandi südames Centrumi vastas ja tema juures on vetapteek, loomatarvete pood, labor ja ilukliinik.
Kõige selle jaoks on sarmikas daam soetanud tehnika viimase sõna. Perfektne opisaal. Uus ultraheli ja röntgeni aparaat. Uus infrapunaskänner ja laboritehnika. Lisaks hobuste jaoks tiinuse kontrolli ultraheli, inhalaator, EKG aparaat ning sperma külmutamise ja säilitamise aparatuur. Võite ette kujutada, et niisuguste investeeringute tegemine eeldab nii julgust kui tarkust.
„Olen erialatöö kõrval pehmelt öeldes üht-teist ehitanud jah. Kliinik pole rendipind – oma. Nuiamäe tall oli 2001. aastal praegusega võrreldes umbes kolmandik. Koos poja isaga tegime talli juurdeehituse, rajasime maneeži, taradega treening- ja võistlusväljakud,” loetleb Piia. „Lisaks riietus- ja puhkeruumidele tegime sinna peale ka avara peoruumi. Kolmekümnele inimesele – ka hobuseid on tallis kolmkümmend, nii et võrdsus on majas.”
Kõigel on hind
Ainult et selle marulise ehitamise ja tööle pühendumise järel polnud enam pidu majas. Ruum küll, aga pidu mitte. Kui kõik oli valmis – niivõrd kuivõrd miski siin ilmas üldse saab valmis olla – läks paar laiali. Nii nagu sajad – isegi tuhanded paarid tänasel Eestimaal. Koos unistati ja riskiti, ehitati ja algatati – ja mindi paraku massiliselt ja üldrahvalikult üle võlli.
„Me võime küll teha seda tööd, mida teeksime, kui võiksime teha seda, mida tahame – meile võib tunduda, et äri- ja eraelul polegi vahet. Tegelikult ei ole nii – kui tööl ja eraelul pole üldse piiri vahel, on tulemuseks tagajärg,” teab Piia. „Ega mees ei saa rahul olla küll, kui naine on päev läbi kliinikus, õhtud otsa tallis, öösiti stardiasendis – poegimised ju. Ei saa vabalt pidutseda ega lõdvaks lasta.
Inimeste halastamatusel on selles suur osa, et loomaarstide elu nii pinev on. Meile ei jäeta nädalavahetusi. Inimesed tahavad oma loomadega kliinikusse ja koolitusse tulla just nädalavahetusel, sest siis on neil vaba päev.
See on mõistetav, et traumad ja poegimised ei küsi kellaaega ega nädalapäeva. Aga ma ei pea siiski laupäeva hommikul mõnd koera pügama ega pühapäeva keskpäeval pahas tujus pärsia kassi kasima.
Mis sellesse ilukliinikusse puutub, siis koerte kujundamist õppisin juba varajases nooruses oma koerte peal. Hiljem õppisin stiile ja reegleid juurde ja võin nüüd ühele ja samale koerale mitu erinevat soengut teha – ja ühtlasi teha sellise soengu, et peremees oma sõpra ära ei tunne. On juhtunud.”
Kartmatu
Samavõrd kui mõistmatud inimesed väsitavad veterinaare, laevad neid kõik paranevad ja päästetud loomad. Tänulikud loomaomanikud ja õpilased loomulikult ka. Nii need, kes on sadulas kui need, kellest saavad uue põlvkonna vetid. Ka minu viieaastane tütar, kellele Piia poeg asjatundlikult ema kliinikut tutvustas, teatas et läheb tema juurde praktikale, kui loomaarstiks õpib.
Piia ise on õppinud, et vahepeal tuleb maailm tagasi ümmarguseks teha: ”Kui jääd liiga kauaks opilaua taha ja märade sabade alla, muutub maailm väga ahtaks, ise muutud ka kitsaks ja teistel inimestel ei ole sinuga enam hea.
Siis tuleb maakera uuesti ümmarguseks rännata.”
Reisimine on naisele ilmekalt näidanud, et too ei karda siin ilmas ilmselt tõepoolest kedagi ega midagi. Kui mees kutsus naist sukelduma, ajas see alguses üsna otsustavalt vastu.
„Andsin järele. Uudishimu ikka ka ju. Esimene reaktsioon – siputasin ennast paaniliselt pinnale tagasi. Instinkt ju. Kui paanikast üle sain, hakkas huvitav – ja siis lausa vaimustav. Nii vaimustav, et mul on nüüd litsentski tehtud.” kirjeldab Piia, kes on hirmust üle saamise kirgastavaid hetki seni põhiliselt ratsasportlasena kogenud. „Põnev ja õpetlik peab olema – eluga riskida ei tohi. Ei enda ega teiste omaga.”
Vetid, kes tegelevad suurte loomadega, töötavad tegelikult pidevalt ohu piiril. Seda naist ei ole kunagi löödud ega hammustatud sellepärast, et tema enesekindlus ja kartmatus kehtestab ta patsientide üle.
„Vaid ühel korral olen koera käsul kinni istunud. Läksin talle rohtu andma, pererahvast polnud kodus, uskusin väidet, et kutsu on nii sõbralik, nii sõbralik… Aga me ei tea kunagi, milline on kodu valvav koer siis, kui pererahvast kodus pole. Nii sõbralik pani mu korralikult vangi, kust ma enne välja ei pääsenud kui isand koju tuli ja koer taas nunnukeseks muutus,” naerab Piia. „Kooselu loomadega õpetabki arvestama nendega, kes ei kõnele – ja arvestama sellega, et miski ega keegi pole kunagi kindlalt ettearvatav.”