24. aprill 2012
20.aprill
Margoti, Battaya ja veel 18 minu tuttava – Piia Raamat, Margus Saar, Katrin Pirs, Kaie Päike, Jüri Kallas, Caissa Oidermaa jt. – sünnipäev. Tähtpäevast hoolimata oli Battaya oma boksi nii täis essunud, nagu üldse võimalik. Mihkel Mutt ütleb ühes oma raamatus, et ka kõige kaunima daami sees on teatud hulk soolikaid. Ja rahvatarkus sekundeerib: igan üten uma sitt sehen ja magu man.
Külliki saatis hommikukirja Rotterdamist – käis oma talule uusi istikuid toomas.
Hingeldav Lilli jättis mulje, et hakkab kohe poegima – ent teisipäeval, mil viimaseid päevi üles kirjutan, on ta endiselt ühes tükis.
Kirjutasin Tibu Laisa lugu ja rõõmustasin äsja kuuldud uudise üle, et teine Mari-Leen – „rahutu tuhkatriinu” – on nüüd proua Joosep Tikk. Pulmad olid merejää peal. Mees läks saatusele vastu musta, naine valge hobuse seljas.
Mina tegin Kehtna vallavalitsusele ettepaneku, et Kaupo Kauri esitataks Maalehe välja kuulutatud Aasta Põllumehe tiitli kandidaadiks. Ja kirjutasin Velly Joonasele, kes nüüd kolmapäeval mind ootabki.
Alolt tuli palgatõend, minult läks Killele rida pabereid. Helsinki türklane Evren Isin otsis Tarmot.
Meie siin pidasime Margoti sünnipäeva naiste-lastega – enne kui Viljandisse kimasin, oli meid 14. Minni jäi tüdrukutega mängima – ja tasakaalustamata rataste tõttu taaruva auto kohta kimamine öelda on muidugi ilmne liialdus.
Hilinemisega Ugalasse jõudes sain valvelauatädi käest kõvasti sakkida, aga sisse lasi.
Lavastaja Madis Kalmet oli sõbralikult ähmis. Mu kauane sõber Oleg Titov aitas meelde tuletada, kuidas Ugala esimestest ruumidest tagumistesse pääseb – heldeke, olin Andres Lepiku ajal hulk aega selle teatri nõukogus ja nüüd ei mäletanud enam, kuidaspidi koridorid käivad! Margus Kasterpalut kohtasin vist sel sajandil esimest korda, ehkki vanasti lävisime päris tihedasti.
Kui „Ukuaru” esimene vaatus logises tibakene, siis teine tõi kaasa kõik õiged tunded – naeru ja pisarad mõistagi ka.
Jutuajamine Caritaga oli armas – alles pärast intervjuud meenus, et ta on mu kooliõde.
Teekond Viljandist tagasi Ohekatku oli kohutav. Konnad. Arvasin, et rohelised liialdavad. Aga see, kuidas need limased mehikesed maantee iseendast vaibaga katavad, on ikka lausa koletu. Kunagi, kui Heli Varikuga kusagilt tema poole sõitsime, jooksis ta auto ees ja korjas konni kokku. Jõudsime tema juurde täpselt hetkel, mil Athena sünnitas Luciferi. Ja Luciferile kasvasid sarved. Nimemaagia…
Margoti juures pidime südaöö paiku end täis söönutena Minniga mõlemad pikali kukkuma – jõudsime siiski enne koju, kus ööseks välja jäänud hobused panid endale tule põlema… Ei jaksanud ära kustutada.
21.aprill
Hommikul ajasin hoovimajast abiväe kokku – imeilus ilm nõudis tegusid. Millest küll oma 30töölist nimekirja lahendama hakata…Paberile tekivad seniseid töid ära tehes nagunii kohe uued nimekirjad. E-postis ootasid aga mõned toonust tõstvad kirjad:
„Olen,- nagu iga kord, mitu kirja kirjutanud ja mitu kirja on mõttes olnud, aga kohale toimetamisvalmis pole veel ühtegi saanud, -siis viimasest korrast. Oled vapustavalt eriline inimene mu elus, tõeliselt vapustav. Suhtumine pole sellest ajast kuidagi muutunud kui avastasin Kati olemasolu. Paistab, et keeruline on väljendada seda mis minus toimub, nii et „mind õigesti mõistetakse“.
Nagu iga kord, pean tunnistama väljendumisvõimekuse piiratust aga kirjutan selleks, kinnituseks, et pole kaugeltki ainuke kelle jaoks Kati on eriline. Netiavarustes ringi kolades võib leida palju Kati fänne. Mingil tajumatul põhusel soovin alljärgnevat teksti Sinuga jagada (kui pole ise sellele sattunud, eeldatavasti mitte?)
Inimaju on sarnane kõvakettale. Sündides on seal nii mõndagi, mida ei muuda ükski vägi ja on muutumatu. Eluajal saab sellele kõvakettale salvestada palju, ent ikka ainult neid võimalusi kasutades, mis algselt ees olemas, st kui pole geenides laia kuulmisspektrit, siis heliloojaks või kõrgtasemel muusikuks ei saa, õpi või õpeta palju tahes. Kati on andekas, tark, sügav, piire avardav, ilmselt sündinud uretraalsuse dominatsiooniga, mis tähendab, et teistsugustele ta pole arusaadav ja mõistetav. Uretraalse vektoriga sündinuil puuduvad nii mõtlemises kui käitumises piirid, nad on eesminejad ja muideks ka sügaval olemuses polügaamsed, st Katil võib suhteid meestega veelgi tulla. Mingi võrgus siplev lind ta pole, ehk liialt usaldav, aga see ongi omane sellele inimtüübile. Arvesse tuelb igagi – selles vanuses on naine oma arengu tipus, seksuaalsus kõrgtasemel, ühtlasi ka loomingulised võimed. Ma olen veidi lugenud vaid seda hiigelpaksu džungliraamatut ja leian, et Kati on geenius, igatahes väga andekas ja keskmisest normiks peetavaks kaugelt ees. Sellistel inimestel oli ja on raske olla mõistetav kaasaegsetele. Igatahes imetlusväärne inimene. Kui ta ainult ei laseks meestel end ära kasutada.
Huvitav, kes need inimesed on?
Jah, neil on õigus. Ma lasen end ära kasutada. Lootusetult.
Igatahes täna võtsime üleliigsed aiapostid-lauad üksteisest lahku ja neist sai üsna korralik lambakoppel. Enne oli õnneks meeles üks heinarull – ülesmäge, oh aeg – sisse lükata.
Espakist tõin saunadušile ühenduse ja sidumistraati.
Et Minnile ja endale paar lillelist seelikut õmmelda ja peatselt saabuva lammastepügajate dessandi järel villamadratsid teha, ostsin mõned kangad.
Pangas ja Säästukas oma tagasihoidlikku ringi tehes sain kapitaalse paanikahoo – sellise, et pidin lausa kokku kukkuma. Selle asemel tegime kodus lambakopli lõpuni, kinnitasime hobuste kopli 3 lauda.
Sorteerisin ja korrastasin saunataguse materjaliräga ning avastasin vahepeal hinge tõmbamas käies, et keegi oli Papa Harri FBs üles riputanud – Ema Südamlike tervitustega. Köögikraan sai ses mahedas meeleolus uuesti kinnitatud.
Üleliigsetelt ustelt hinged ära võetud ja kaevule hinged pandud.
Saunadušš ja voolik külge ning Battaya ja mudilaste vahelisele boksile kaheosaline OSB paik.
Kuni Carita materjalid üle vaatasin, küdes saun. Arvasin just, et olen seal ihuüksi – ja siis kooberdas enam-vähem magav Minni mulle järele ja me pesime ennast siiski kahekesi, nagu kaks väsinud võitlejat 😀
22.aprill
Korstnad – kõik kolm – said puhtaks tehtud. Söödakünad – kokku kuus tükki – õigesti paika pandud. Sauna harjalauad, mille lumi lääbakile vedas, maha võetud ja uued harjalauad pandud. Selleks oli vaja ühtlasi mõned redelid parandada.
Prügimägi pakkus mulle paar tundi tuhnimist. Risu korjamine ei lõpegi. Vaatasin üle elumajale lähima langi, kus on kümmekond kavaletilatiks sobivat peenematsorti tüve – uuel nädalavahetusel toome tüdrukutega need ära.
Ilus ilm ajas õuemurule grillima ja jäätist sööma.
Ühtlasi võtsime maha surnud puu – lambad koorisid selle ära ja polnud mõtet oodata, millal kaela kukub.
Sõitsime lastega neli hobust – ja vastasime telefonikõnedele, kus otsiti üht naaberküla meest, kes nädal aega kadunud oli. Käisime kiigeplatsil – tüdrukud sõitsid karusselliga ja kiikusid, mina koristasin. Sadu pudeleid hunnikusse. Ma ei tõsta oma jalga sinna talgutele – nii nagu siia mulle appi ei tulda. Ent talvepikkuse laga kokku rookimine tekitas mõnusa trotsi – mulle meeldis selline anonüümne žest teha.
23.aprill
Ülikauane magamine ei aidanud – silmamunad ja kaelasooned valutasid nii, et süda oli paha. Õues sadas lahinal vihma, ninali paberitesse püüdsin pärast mitut füüsilise töö päeva jälle ronida – vaid kõige olulisemad kirjad-läbirääkimised suutsin ära korraldada…
Suutmata kirjutada proovisin lugeda – aga jäin ka sellega hätta – kohutav silmade ja kaelasoonte valu laskis ainult paaris asendis olla ja üht silma korraga lahti hoida.
Püüded midagigi teha ei viinud kuhugi. Ei viinud ka Kehtnasse – kuhu kauane tuttav Rein lõunale kutsus. Ma lihtsalt ei suutnud autoni kõndida. Ja mis lõunaline ma vaikides ja endamisi ägades olnud oleksingi. Seega ei saa inimene teha midagi enamat kui on ette nähtud jaksata. Kui üle pingutad, keerab su kere su ikkagi terveks päevaks tugitooli – vot ohi seal.
Minnit tuuseldasin täna küll päris korralikult – ta ajas hoovimaja tüdrukutele meeldida püüdes mind kümme korda järjest üles ja nuias, et õue hobuseid saduldama ja neid lõbusõidutama läheksin. Aga õues oli ju padukas, tuul, libe – lähme ratsutama… Alguses selgitasin tüdrukule, kes on sünnist saadik hobuste kõrval kasvanud, et märga selga on väga paha sadulat panna – ja sadul läheb hukka ja libe on ja mu silmad ja kael ja… Kui ikka üldse ei kuulatud, raputasin teda kut kassipoega. Jõudis kohale.
Ja ma ise jõudsin kell kaheksa voodisse – mis oli õige tegu, järgmiseks päevaks oli võrreldamatult parem enesetunne, tõsi küll, umbes poole kilo ibumetini abiga. Peaasi, et tiksun ja toimin.
24.aprill
Ehkki õues on padukas, korjasin viimased tööriistad kokku ja ehitusjäägid-pakendid sõnnikuhunnikust välja – tüdrukud pidid need lõkkesse viskama, aga ei teinud sital ja lõkkel vahet…
Lammaste kisa lõikas läbi silmade, tänu soojadele ilmadele on hobused ise otsustanud öösel õues olla ja see päästab mind sitarallist.
Ma loodan, et saan täna tehtud, mida kavatsesin – päevaraamatu riputan siin kohe üles. Carita teksti ja Ukuaru retsensiooni sooviksin arvutisse klõbistada. Urmase ja Reinuga kohtume Raplas. Ja elu on tegelikult siiski ilus – olgu töökoorma ja väsimuse, tuldlöövate ihujuppide ja tükati kallale kippuva üksindusega, kuidas on.