20. aprill 2012
17.aprill
Don’t shoot the piano-player… Sõnumitooja võib ellu jääda. Mõnel hommikul märkad ilmailu asemel niiskuseputukaid, köögis matkavaid sipelgaid, muda tõttu pead tõstvat preid ja hotspoti. See juhtub siis, kui ärkad raamatupidaja kõne peale: kui toetusalust hobust võõrsile müüa, tulebki kogu seni makstud toetus tagastada, maksuamet võib kontod arestida, kui… pank tahab seda, seda ja seda. Oo, sellistel hommikutel tahaks ise ka seda, seda ja seda. Ära siit! Peadpidi padja alla. Mis siis, et kella ühe ja kahe vahel öösel oli nii muhe kirjavahetus Kaleviga, konstruktiivne vestlus Jokisega, jagatud-promotud sai Riksu imelaev Dolphin.
Veel ärkamatuna vastu ametkondade reaaliat põrkamine tekitab ikkagi hetkeks meeleheitelaine koos minestuserannaga. Sellest aitab üle töötöötöö.
Korjasin lisaks refrään-rallile kokku kogu obukopli soga ja risu – nüüd on pool ära. Kui mööda elamist talliriietega ringi haisesin, ilmus arvuti-Aivo nii vaikselt majapidamisse, et pidin infarkti saama, kui avastasin ta arvutinurgas tasakesi gmaili kõbimas ja vajalikke vöödiformaate installimas 😀 Aitäh!
Jõudsin saada ühe maksuametniku kõne, teise kirja – maksud, ohud, sanktsioonid, viivised… Urr! Ja siis saabusid kroonikud Jussila ja Kullamaa. Veetsime meeldivad paar tundi tuhandel teemal vesteldes – mu enese jaoks oli seekordse inventuuri (seda need intervjuud ju on) liaboonusteks kaks kena asja. Esiteks termini leid – käes on show-me-time, keegi ei kesta, kui on ainult sõnadsõnadsõnad. Show me! Teiseks tuhat komplimenti. Head kolleegid ütlesid korduvalt, et näen parem välja kui kunagi varem, et olen otsekui uus inimene, kes on mingi nipiga tšakrad täistuuridel tiirlema saanud, et minust kiirgab soojust ja südamlikkust ja minu juures on uskumatult hea. Tsiteerin seda kõike mõnuga – kes meist ei tahaks pai saada.
Pommitasin Pindi funktsionääre, sest aeg aina tiksub. Esitasin Swedi heale ja kannatlikule haldjale Pille Eliasele jälle rea rumalaid küsimusi. Kuulsin Keila-Joa koolist, millest minult on lugu kirjutatud, et vestluspartneriks peab olema direktor, mitte huvijuht, ehkki toimetus arvas vastupidi.
Sain Google’i ja FB abiga kätte lambapügajad Raivo Penti ja Mehis Tamsalu – nemad käisid siin ka sel sügisõhtul, mil siit öösel Nizzasse startisin. Oijeerum, oleksin võinud heaga lauta jääda ja end lammaste kiilakate selgade taha varjata kõige selle eest, mis mind Lõuna-Prantsusmaal ootas… Elukool. Näe, ei lasta poppi teha.
Ülo Vooglaid ütles kurvalt, et talle tuuakse siiski teine jäär. Kuna mul on vaja lähipäevil nagunii korralikud lambakoplid teha, eraldan Maxi siinsamas. Panen reservi. Munad aiavõrgus. Tehku kuitahes dramaatilist esimese armastaja häält. Eraldi aedikust ei pääse ta ka kõikvõimalikke tellitud tööde tegijaid ja lapsi võmmutama. On kuramuse mees küll. Musimaias ja kaisu emmega – ülbe jõhkard kõigi teistega – ülihoolitsev kõigi rahvaste isa uttede ja talledega.
Kollitasin aasta tegijat Kaupot, et ta enne põllu roheliseksminekut viimased seitse silopalli ära tooks, palusin Haua Mikult kaks koormat märgi halge – poole odavamad kui kuivad. Küttisin Velly Joonast, et järgmisel kolmapäeval pärast ratsakooli Pärnu-Jaagupisse tema juurde sõita.
Mu palatikaaslane Tatjana Paekülast on järgmises haiglas, näis, kas temaga kunagi kusagil mujal kui tilgutite ja monitoride vahel üldse kohtungi.
Õhtupoolikul läks Minni naabrimees Eero sünnipäevale. Mina lisasin õhtusele talitusele koplitetaguse langi uurimise – nii sae- kui harvesterimehed on sinna plastkarpe ja tühje pudeleid lennutanud, tuleb tõsisem kammimine. Aga autasu vedeleb ka maas – vähest laasimist eeldavad latid, mis olid metsaparisnikele liiga peenikesed, aga mina saan neist kavaletid. Võibolla ka püstkoja. Pean sügavamale metsa ronima – ja välja mõtlema, kuidas latid sealt niiviisi kätte saan, et oma selga ja muid eluliselt olulisi juppe pekki ei keera.
Kangutasin üles ukseesise resti ja kaevasin selle alt välja mitme aasta kõntsa, mille sees oli erinevate omanike õllekorke, mõned pesupulgad, üks pisike nukk, paar patsikummi, ohtrasti kaera ja kõike, mida lävel puhastatavate kosside alt pudeneb. Pärast seda oli palju klaarim pidada õhtust kirjavahetust ja kirjutada selle kuu Delfi tekst. Selle sünnitas tõsiasi, et asjad on õhus – samal teemal muretsevad aatomifüüsik raud Raud, suhtekorraldusguru Past, ekspankur-koolipapa Tamjärv… Ma siis korjasin need mõtted kokku ja kommentaatorid võivad end lahkesti valmis panna – pihku panemist alga!
Ma ise algasin hoogsat anfrendimist – olen fb profiilil korduvalt öelnud, et igasugused zyngad saavad tünga, kui mu töökeskkonna sodimist ei lõpeta. Nüüd saavadki. Hoiatuslasuta. Nii kui mingi mäng ja muu ville tuleb – aut!
18.aprill
Hommikukohvi saateks saatis Vikerraadio mu kalli kuramuse Saatpalu ammuse laulu uue kuue 21. sajandi orkestri saatel – puudutuste puudus, saamata jäänd suudlus, sest ma teen tööd…
Rahneli mansa tegi ka tööd – mu refrään-rallit saatsid nende ilusad ettepanekud, mis laadisid mu täis mõnusat vurtsu ja päike paistis ka. Pindi suutis lõpeks välja panna spetsialist Andruse, kelle kohe Pärnu sõpradega kokku viisin, et tegijate-teadjate vahel siblides mitte Moskva telefoni meetodil jama korraldada.
Juurimaale sõites nägin heinamaal midagi suurt ja sinist ja väga vaimustavat. Ilma ühegi liigse sõna ja kõneta oli Kaupo põllule sõitnud ja tõstis silorulle käru peale. Jumala eest, farmer Kauri, sa oled supermees!
Lidusin läbi If-ist ja CHB-st ning küsisin kodukindlustuse hinnapakkumised. Salva peale on hing täis ja Swed Insurance pakkus hinna, millele võib kergesti järgneda insult. Mis muud, kui et korraldame trikoovooru.
Ratsakooli jõudsime 10 mintsi hiljem, sest ma ei taha ega tohi enam ühtki eeskirja rikkuda. Ja siis hakkas mul Retist kahju. Kuna hommik oli järjekordselt kurjamoodi külm, hüppasin koos villaste sokkidega tema ratsasaabastesse, mis on kõige suuremad – ja sain teada, miks ta Annika trennides ja siin kodus ka alati nii häda oli kanna alla saamisega. Kui kand selles hispaania moodustises alla vajutada, tungib kalk kummivolt pealtpoolt kõõlustesse ja kontidesse, vajutab vereringe kinni, varbad surevad ja kodarad kisuvad krampi – oo õudseid saapaid! Olukorda leevendas see, et Krissu lasi mul vaatamata mu möginale ja halale veel ja veel jalusteta galoppi teha. Ümmarguste külgedega Amore ümbert jalgadega kinni hoidmine kippus esimestel ringidel lõppema sellega, et surusin teda säärte asemel põlvedega ja ta vajus ära traavi. Lõpuks tuli välja küll. Ja ma tean, mis mind innustas – pean olema tütretibale eeskuju.
Minni ratsutab kogu oma viieaastase käbikabariidi juures vapustavalt hästi. Valge Maur kuuletub, kobib ratsmesse, sõidab vabatahtlikult ka siis kavalettidele keskelt peale, kui pisitirtsu jõud üle ei käi – hingejõud on nii suur, et trenni lõppedes ei raatsi neiukene ka veel ponipoissi jahutama hakata, veeeeeel!
Et selle päeva töödele jõuda, tuli üsna karmide kaabetega Tallinnasse tuisata – ehkki mitte kiirust ületades, aga siiski ohupiiril, sest auto tiirataaratab ähvardavalt küljelt küljele. Kas olen isamaistes aukudes amordid mehele pannud või on see tingitud rehvivahetusest, kus tasakaal paigast läks, midagi on väga valesti meremehine. Ja millal on aega uuesti Mareki juurde minna, ah?
Rocca al Mare keskuses valisime retriiverikasvataja ja autistist poja misjonärist ema Tiina Kubjaga ühe hiina restorani – appi, kui pööraselt hea kana-juustu supp!!! – ja vestlesime kaks tihedat tundi, mille keskele saabus Tarmo kõne kirjeldusega, kui palju rasket tegemist tal on. Palusin, et Minni kuulaks, mis menüüd, mis väljavaated – mu aeg tiksub lihtsalt võimatult ruttu.
Vatslasse Laisa teele jõudsime Indiisuga ikkagi pool tundi loodetust hiljem. Millest polnud lugu, sest Mart ja Mari-Leen oskavad mõlemad väga kontsentreeritult ja intensiivselt väljenduda, nad teavad, mida ja miks teevad, kogevad, tunnevad ja kõnelevad. Ja ma tean, miks süda mu sinna Tabasalu ja Hüüru vahele kutsus – nägin, kui vähe on õnneks vaja, kui õige on elu maal koos lindude-loomade-sisetunde ja Armastusega. Ükskõik kui raske neil – MEIL! – vahel ka poleks, see on õige.
Võtsin Laagris peale hääletaja, kes tahtis Märjamaale. Asjalik noor mees, kes läks emale appi puid tegema. Teetööline, kellel on kodus kaheaastased kaksikud plikad ja umbes täna sündimas pojakene. Tundis nii Margoti juurest tagasi koju kulgenud Elarit kui tema vendi. Suur maailm, midagi pole öelda.
Nore keskuse toidupoes pani reibas ja seltskondlik Minni, kes mu kesise eelarve viimset aadrit laskis, müüjannad heldinult naeratama, ehkki pilt on sel sünge – riiulid pooltühjad, nagu… Nagu pood oleks lõpetamas. Sealsed pooled rendipinnad ongi juba tühjad – Rapla Türi-poolse äärelinna hääbuv pulss. Kole asi. Töökohad, lootused, investeeringud… Ai.
Kodus kõiki rahustades ja lohutades – mu perele ei meeldi, kui mind kodus pole, ma ei pea neid kogu aeg näppima ega kõnetama, aga nad leebuvad ja muutuvad pingevabaks, kui koju jõuan – lugesin kokku, et seitse looma tahavad musi, ülejäänud eelistavad delikaatset patsutust või mahedat häält. Musinorijad on Bella ja Donna, aina paksenev Lilli, jäär Max, Madonna, Opaal ja Battaya. Tema jätsin nimistus sellepärast viimaseks, et ta tahab kõige rohkem kallimusipai. Mis trakeen see sihuke küll on – vaoshoitud, uje ja tiba introvertne.
Viisin kokku Ilme ja Tarmo – üksikemale on tööpakkumine. Tema mees elab Vantaas, nagu Tarmogi. Ütlen seda sellepärast, et mees porises siin ükspäev, miks ma päevaraamatus temast ei kirjuta. Nüüd kirjutasin. On juba ligi kuu aega seal – miski pole päris nii, nagu loodetud, aga vist ka mitte pahasti. Eks show-me-time peatselt näitab, mis vilju puu seekord kannab.
Õhtul vastu võetud kirjad kinnitasid – kõik on hästi ja maailm toimub. Kirss tordil oli parimas mõttes jahmatav Kalevi kiri – ütles, et kirjutas enda jaoks üles, milline hobune on El-Salvador, mida võib prognoosida – ja kavatseb iga natukese aja tagant vaatamas käia, kas sai nii või ei.
Tegime tütrega mõnusa õhtusöögi – minul käis see koos dokude sorteerimisega, sest ma lihtsalt ei saa ühte asja korraga teha… – parim osa oli kasemahlast tee Mart Laisa retsepti järgi. Kasemahl kah tema oma – niivõrd kui Maa sees kasvava kase nektar saab kellegi oma olla… Vahetasin omakasvatatud lamba maksa vastu. Niivõrd kui on minu kasvatatud lammas, kelle tegelikult kasvatas ju hein-silo-vili…
Kõbisin Naiste jaoks joonde Hollandist naasnud Merikese teksti. Ja – oh viga, haldasin omaniku soovil teise inimese fb-kontot ja postkasti ja see oli kole. Ma ei tee seda enam kunagi, sest issand laseb tõde nii sindrima eripidi paista ja nii valed väed ja teed paiskuvad vastu vahtimist, et seda pole kohe kindlasti vaja. Omandatud õppetund. Tsurr!
Heldeke, ma olen miskipärast õnnelik…
19.aprill
Hommikul küsis Tarmo, kas olen õnnelik sellepärast, et ta on ära. Ei, ma olen õnnelik oma laste ja loomade, töö ja kodu üle. Aga seda on keeruline selgitada, kui loodetava dialoogi teisel pool pole arvutit ja asesõna „mina” kordub nii rütmilisel, et sinna vahele ei õnnestu kiiluda suurt midagi peale „jah-kallis”. On kaduneljapäev – ehk siis päev, mil koristatu püsib kaua puhas – ent Avesta horoskoop keelab samas koristamise. Mida ma siis nüüd hobustele õieti ütlengi – kui täna teie küljealused kasin, jäägu nii! Või siis et täna ei kasi, katsuge kuidagi olla?
FBs ootas selge rõõm Gerly üle. Järva-Jaani kiriku emand ootab beebit! Lähen talle peatselt Kakaduud viima – Aprill ja Yin kasvavad tädi Ainole valgeks konkurentsiks nagunii peale, olgu Suzukil ja Jettel uuest sõbrannast ning Krapsul noorest pruudist rõõmu. Lammastest käib jutt 😀
Lõikasin enne kui Minni lasteaeda viisin, silokiled pealt maha – ja sain Battaya esijala kilealuse võrgu seest kätte, enne kui ta haiget sai. Naabri mets, kus sambla alt turritavad välja samasugused prügimäed nagu siinne endine omanik kuhja, käis sedasi närve pidi, et hakkasin alates tänasest allapanupõhku sinna vedama. Loodetavasti eelistavad naabrid plaas-klast-metall-miiniväljale kenasti kõdunevat orgaanikat, millest alusmets üliruttu läbi kasvab.
Mina-monoloogid kalevipoegademaalt ei leevenda ebakindlust, nii et töötan ka ajakirjanikuna mitme inimese koormusega. Kui uued teemad olid Ingale joondu-valvel-keskelevaat rivistatud, kogusin ja kirjutasin Eesti Naisele Tiina Kubja lugu – netiavarustes ripub infot igasugust… Ma võtsin ainult head. Ja tõotasin samal ajal Elmatarile, et mai lõpus on neil üks ja jaanipäevaks teine raamatukäsikiri käes.
Mida head ma enda jaoks Tiina-materjale kogudes leidsin? Äratundmist, mida muud.
„Loomateraapia ehk inglise keeles animal-assisted therapy (AAT) on suhteliselt uus teraapiaharu. Teraapia eesmärgiks on parandada patsiendi sotsiaalseid, emotsionaalseid või kognitiivseid võimeid.
Loodame, et mõne aasta pärast ei olegi vaja erivajadustega lapsega sõita kaugele maale delfiiniteraapiasse. Ka meil on Eestimaal nimelt idanemas oma loomateraapia süsteem. Kõrgkoolide valikainete hulgas pakutakse hetkel juba näiteks ratsutamisteraapia valikainet.
Teraapias kasutatakse loomi, sest paljud inimesed tunnevad end loomade juuresolekul turvaliselt ja hoitult. See kehtib eriti nende kohta, kes tunnevad end inimestevahelises suhtluses mingil põhjusel tõrjutuna. Samuti on loomadest abi motivatsioonitaseme tõstmisel ja uute oskuste omandamisel.
Loomad teatavasti ei räägi meiega inimkeeles ja nende vahetu suhtlusstiil on kehakeel. Enamlevinud loomad, keda loomateraapias kasutatakse on koerad, hobused, kassid, küülikud, linnud ja muud väikeloomad. Loomateraapia teaduslikule põhimõtetele pani aluse lastepsühholoog Boris Levinson 1960ndatel aastatel. Esimene raviasutus, kus kirjeldati loomade kasutamist terapeudi abilistena, oli Inglismaal psühhiaatrihaigla York Retreat.
Mõned head aastad tagasi kontrolliti Austraalias, Melbourne’is 6000 mehe ja naise südant. Neist ligi 800 kinnitas, et neil on kodus koer. Kui materjal oli kokku kogutud, selgus, et lemmikute omanikel olid kolesterooli- ja muud rasvanäidud madalamad kui teistel uuringus osalejatel, ka vererõhk oli koeraomanikel madalam. Vahe säilis ka siis, kui tulemustest võeti välja segavad faktorid nagu suitsetamine, toiduvalik, kehakaal, varaline seis ja haridus. Seega tundub, et koerad on tõepoolest inimeste “südamesõbrad”.
Seetõttu võib väita, et koerad on juba oma loomult head inimestele, seega sobivad inimestele teraapiaks ja lihtsalt aitajateks. Abikoerte mõiste on eesti inimestele küllap tuttavam – näiteks vaegnägija juhtkoera on paljud inimesed ilmselt avalikus kohas tööd tegemas näinud. Teraapiakoerte töö jääb ehk ka sellepärast veidi varju, et neid ei ole linnatänavalt otseselt “näha”. Milline on aga abi- ja teraapiakoera konkreetne vahe, mis neid eristab?
Abikoer (service dog) aitab konkreetsel füüsilise või vaimse puudega inimesel eluga paremini toime tulla. Ta saadab abivajajat igal pool, kus võimalik, kergendades igapäevase eluga toimetulekut.
Teraapiakoer on “sotsiaalse tugiteenuse pakkuja” – eritreeningu läbinud koer, kes oskab ja tahab luua inimestega kontakti, aidates leevendada inimeste psüühilisi pingeid ja aidata leida paremat sidet maailmaga. Teraapiakoer elab püsivalt omaniku (või händleri) juures ja teda kasutatakse konkreetsete teraapiasenasside läbiviimiseks või tehakse temaga nn külastusvisiite.
Mujal maailmas kasutatakse teraapiakoertel ka spetsiaalseid eraldusmärke: näiteks vest, medaliga kaelarihm. Abikoera on ilmselt raskem koolitada, sest koerale tuleb lisaks üldisele kuulekusele õpetada konkreetseid spetsiifilisi oskusi (näiteks poeskäimisel abistamine, ratastooli vm abivahendi lükkamine jne). Teraapiakoer peab olema hästi kuulekas, tal peab olema väga hea side koerajuhiga. Ometi ei tohiks tekkida eksiarvamust, nagu oleks teraapiakoera tegevus väga lihtne ja et teraapiakoeraks sobiks iga koer, kes ennast “silitada laseb”.”
Enne Pindi Andruse saabumist ei jõudnud kirjutama hakatagi – esmalt kauplesin Alolt kaks paberit ja tema minult ühe. Siis tulid kindlustuste hinnapakkumised. Ja Egipti Eha kõne – ta on teede, sildade ja metsameestega hullus hädas – aga ma pole üldse sedatüüpi ajakirjanik. Selleks on teatavasti Võsa Pets ja Ain Allas.
Margotiga ajasime seekord raamatupidamise, mitte tüdrukute juttu. Küll aga avastas meie juurest läbi astunud dr. Hakmann, et Lilli kõht on nii alla vajunud, et õige pea on mul voodis viiksmirrid. Nii palju siis tüdrukutest.
Kass-Taaveti endine perenaine Annaliisa tegi ülekande. Võtsin ennast kokku, küsisin toidu-kastreerimise-raviraha. Kõikvõimalikud kulud kerkivad tõepoolest üle kõrvade. Õigupoolest võiks Ohtu mõis Garfieldile samuti enam kui poole aasta tagant mõne tera kaera tuua… Annan kõik, mis mul on. Kui pole, ei saa anda.
Selle fakti kinnituseks ütlesin täna rabasaare boheemlannale üsna järsult ära, kui ta arvas, et võiksin seitsme ajal käru taha haakida ja talle heina vedama minna. Allah, avita! Kütus. Auklikud teed. Aeg. Ja oht oma selg heinarullidega ära jebida. Sest kui juba abis, siis täiega – aiavõrku ja täkku tassides kontrollitud. Aga mul on oma selga endal vaja. Liiatigi olen ma täpselt samasugune isemajandav üksikema, mitte heategevusorganisatsioon. Kuivõrd ma töötantöötantöötan, on mul konksuga auto ja treiler – mida ma ei lase enda vastu pöörata neil, kes loomi-linde kuhjates ei mõtle, kustkohast ja millega neile süüa saada. Urr!
Suuremeelne olla on kena – aga mitte nii reeglipäraselt, palun. Reet oli telefonis samal põhjusel sama leilis – saime mõlemad vahu pealt maha puristada – ja võisimegi enda ja teineteise üle itsitades päevaga edasi minna.
Pindi Andrus osutus väga aristokraatlikuks ja sümpaatseks meheks, kes oli nähtuga rahul, fikseeris, mõõtis ja pildistas ja saavutas oluliselt paremad tulemused kui ma lootsin. Ütlesin ju, et elu on ilus ja ma olen õnnelik!
Selle kinnituseks värvisin oma poolteisesendised juuksed blondiks. Olid liiga tumedad, et nii heledaks minna kui karbil näidatud. Ent kujunes oodatust palju kihvtim värv. Õrnalt punaka varjundiga pärnaõiemesi. Kevad! Vähemalt peas, kui mitte mujal.
Jääral on kevad samuti peas. Et plikad saaksid rahulikult õues sõita ja lilli korjata, kangutasin ta sarvipidi boksi. Ja kes vaatamata perfektsele sisemisele kellale tänasel soojal õhtul sugugi boksi ei kippunud, olid hobused. Sumedas tuulevaikuses hõljusklevad hobused, kui täpsemalt öelda. Miskipärast laulsin neile üht rahvalikku lugu, mida kunagi esitas Talvo Pabut Untsakatega – taaderittaitiridammtiridamm…
Mu väike Ronja tõi just õhtusöögi ajaks oma pinnud ja kriimud tuppa. Nojah, tegelikult on Ronja agility-Kalevi väikese beebitütre nimi. Aga Minni on siin majandades ja madistades tegelikult kah ronjamgi kui Ronja.
Kirjutasin valmis Tiina Kubja loo Eesti Naisele, tuhnisin mööda netti Laiskade tekste otsida, kuulsin Anne-Mailt, et meil on pühapäevaks vaja nii tema mära kui minu Salvaka transamiseks sertifikaati… Mnjah, aga meil siin on homme, tegelikult ammu juba täna, Battaya sünnipäev, siis Margoti sünnipäev – ja siis sõidame Indiga Viljandisse Ukuarut vaatama ja Caritat kuulama.
Nädalavahetuseks kutsutakse seoses soojade ilmade saabumisega kogu Eestit maanteedelt konni korjama. Andke andeks, konnad, ma teen lambakoplit, sätin bokse ja künasid, korrastan poste-laudu – ja kõik ülejäänud 21 tööd ka. Jälgige valgusfoori!