14. aprill 2012
12. aprill
- „Ilusat õhtut, loodetavasti läksid Su paar viimast päeva korda. Kirjutan, sest tekkisid “võõrutusnähud”, kui kohe hommikul ei saanud lugeda Su eelmise päeva postitust Hobulausujate töödest-tegemistest. Vaat, kui nõudlik publik Sul on tekkinud – kohe, kui oma igapäevasest “doosist” ilma jäävad, satuvad suurde ärevusse 🙂 . Kõike kaunist ja mõnusat nädalavahetust!”
Nii kirjutas mulle üks FB sõber Agnes, kui ma polnud jõudnud kolm päeva Soone talu päevaraamatut täita. Eks siin allpool ole näha, miks. Elu on nii pinev, et elust kirjutamiseks pole aega 😀
Peale selle toi8mub atmosfääris ja kõiksuses midagi sellist, mis ajab minestama. Võitlen juba mitmendat päeva minestusehoogudega – ja see pole tingitud ei unevõlast ega ületöötamisest. Meeled on üliväga teravnenud – ja märkavad, kui enesekesksed ja empaatiavabad on inimesed praegu kusagil galaktikas toimuvate lainetuste tõttu, mis on üsna kindlasti nii minu kui mitmete teiste väga tundlike inimeste kummastava enesetunde põhjus.
Oma kõhugripi viisin loomulikult ka Juurimaa emale-tütrele, nagu selgus – samal ajal kui mina kanüüli nautisin, embasid nemad mitmeid päevi peltapotti. Ja ikkagi viisid oma ratsakooli tüdrukud võistlustele, tänu millele nad üldarvestuses esikolmikusse pürivad. Vot sellised naised.
Kui Pirjo helistas Tartust, et Riksu telefoninumbrit küsida – tahab PRIAga jamama hakata, ullikene, midagi lollimat annab ette kujutada… – kakerdas Taavet narkoosist toibudes korvtooli varbade vahele, jäi tagajalga pidi rikki ja röökis nii, et küla kajas. Minni hakkas ehmatusest nutma – ja Pirjo oli sunnitud mõnda aega oma küülikutest, noore taluniku staatusest ja püsivast palavikust endamisi rääkima, sest ma vabastasin ja rahustasin kassi ja lohutasin Minnit…
Ma ise mangusin Reeta, et ta ikkagi minuga Tartu-retkele kaasa tuleks, ehkki oli endale värkija tellinud, et Rizzi kabi päris lõhki ei läheks. Ja mööda ilma heina taga ajav Heili mangus omakorda mind, et homme tema juures titeteol olnud täku Eidapere taha tagasi viia aitaksin.
Tõin vet. Velleste juurest hobuste pealepanekuks Sedalini, paari arvet kirjutades sain Eesti Naiselt ühe loo tellimuse. Saatsin Rahneli-meeskonnale ja konkureerivale Tõnule kirjad, nägin aknast, kui uskumatult suured ja pastelselt kaunivärvilised on metstuvid võrreldes linna-kuludega – maiustasid lambapabulate kallal ja lasid end imetleda.
Sain ESPAKist kõne, et eile tellitud lambavõrk on juba kohal. Lasin tillukese Aprilli õue. Mamma Oikuitore lõugas heitunult, tall oli sõiduvees – ja teised uted jätsid kõik talled lauda juurde heinahunnikusse Oikutoreda hoida. Pärast tõsi küll vahetasid ta välja – järgmisena valvas kõiki üheksat Alfa, siis Elfriide. Ja nad oskavad niiviisi organiseeruda! Lambad? Jah!
Korjasin rohelisi ämbrikilde – meil oli siin talvel üks tavaline raevusööst, mille käigus purunesid mõlemad koerte jootmispanged tuhandeks killuks. Rohelise ämbri pihustist korjates tundsin, et ülioluline on viimne kui kild üles korjata – siis lähevad üle kõik emotsioonid nende vihahoogude pärast, mille käes nii paljud töö- ja majapidamisriistad on hävinud, mis väestavad päevad nuripidiselt ja mida loomad kardavad, vihastajast eemale tõmbuvad – ja sellega raevunut veel enam ärritavad ja solvavad. Nõiaring. Et mitte sellele mõelda, peangi viimse kui rohelise plastikpudina mudast-keltsast-koerasitast kätte saama. Sisetunne ütleb ka, et viimse killu prügikonteinerisse saamisel kaovad mu edenemise eest ametkondade barrikaadid ning pankadest-priadest-maksuametitest saavad need, milleks nad asutatud on – koostööpartnerid, mitte kättemaksukontorid.
Suutsin eileõhtuse pliidituha sees hõõguvate sütega prügikonteineri põlema panna. Avastasin, et hobused ja lumi on talli otsas redutava prügimäe seest vaatamata sellele, et olen seda korduvalt katnud, jälle eelmiste omanike õllepurgid-piimakiled-sitarattad välja hõõrunud. Korjasin kõige ohtlikumad jamad ära, aga üldiselt tuleb üks tõsine traalimine, et mulle nii võõra mentaliteedi tiivul toimunud totaal-sittamine iga päev tülgastust ei tekitaks.
Küsisin Ülo Vooglaiu käest uuesti lambapügaja telefoni – on aeg. Ja Aunelt küsisin meie tekstide täiendamiseks, miks Eesti pole nii edukas kui Monaco. Tuli väga hea vastus, kasutan tervikuna.
Kui püüdsin lõunauinaku näpsata, lendasid Tarmo ja Reti vasakult ja paremalt oma soovidega peale, nii et ronisin diivanilt alistunult üles ja lappasin – lõpuks ometi õues kuivanud – pesud kokku. Unevõlg, mis päeval tunnikest tukkumist nõuab, on praegu tingitud rohkem pöialdest kui närvidest. Ühe lõin Terracani tagaluuki sulgedes hullusti ära, nii et mõlemad pöidlaliigesed on paistes. Teise põletasin kruviga ära. Kuna drelliotsik oli maha lastud, keerles see tühjalt kruvi peas ringi, ajas selle kuumaks ja kui sellele pöidlaga vastu puutusin, põlesin nii, et kärsahais lõi üle pea. Valu pärast õhku hüpates sain elektrikarjuselt sähvaka mööda tagumikku. Filmis „Röövlirahnu Martin” kurdab noore Ulfsaki mängitud poeg vana Ulfsaki kehastatud isale: „Paps, ma sain vist natukene särtsu!” Ma ka. Kusjuures peaksin sellestsinasest tekstist hoogsalt raamatut muljuma, mitte viie teistsuguse inimese elu ühe korraga elada püüdma.
Kui Anne-Mai polnud kell viis kohal, nagu lubas, helistasin. Ei vastanud. Sain Nurmenuku talust Viktorialt tema sõbranna Minni telefoni. Minni kaudu kinni püütud Mürka teatas, et ei tulegi – vedas aiaposte, Tallinnasse ei jõua ja miks ma varem ei helistanud, püüdku nüüd kenasti ise oma hobused peale panna. Mis asi see ometi on?
Reet tuli – ja ka hoovimaja Ilme jõudis koju – andsime nii Beele kui Salvakale Sedalini. Bee mürgeldas, mokk rahustist töllis, nii et treiku tahtis laiali lennata. Reet sai muhu pähe ja käe paigast ära – ja Bee keeras end tagajalgadel kopsikus ringi. Tõmbasin talle teki pähe, ronisin kõhu alla ja keerasin ta ümber – saan või surma, aga lubatud loom on vaja Tartumaale viia, sest erinevalt nii paljudest teekaaslastest pean mina veel sõna. Õigemini – pean järjest põhimõttelisemalt ja sitkemalt sõna, tulgu või maailma lõpp.
Olin valmis Reeta põlvili paluma, et ta minuga kaasa sõidaks – mürtsutava säluga nii pikal teel ihuüksi maanteel… Tuli ka muidu, ehkki värkija aeg läks tühja. Maanteel tinku enam ei mürtsutanud ka. Reet naeris südamest selle üle, et andsime Salvadorile Sedalini – ja jätsime ta siis töllakil mokaga boksi magama 😀 Aga polnud mitte mingit võimalust trappi uuesti alla lasta, et teist hobust peale kõnnitada – ja Vändras oleks cobi-kurivaim kindlapeale koos sõbraga maha mürranud. Nii et viime poisi pühapäeval Mürka juurde – Reet tahtiski agilityt vaatama minna, mina mitte, nüüd lähen. Ja olemegi naabrinaisega tasa – ta ei tahtnud Tartusse, ma agilityle – ja ikka läksime mõlemale 😀
Pere, kellele Bee pooleaastase järelmaksuga sai, on lihtsatest ent värvikatest inimestest koosnev lustakas kamp, kes elab üleni loomadele. Neil on kenad noored hobused – kellest saavad lapilisele plikale õnneks vahvad mängukaaslased, tänu taevale. Peaasi, et noor täkk neiule üllatusvarssa ei tee. Aga see on mõistagi rohkem uue omaniku asi ja otsus nüüd küll. Ma väga palun – saage õnnelikuks ja hoidke üksteist, te seal lagedatel väljadel…
Tartus Tihase uulitsas saime mu laste vanaemalt Ingalt Reedaga kumbki kaks võileiba – oeh, kui hea ja elu päästev! – Aleksandrilt eriti nohuse ja unise kalli ning laste vanaisa Asser sai treikust hunniku hobusesitta põõsaste väetiseks, enne kui Reti maasikamustrilise rolleri peale pakkis. Uhkete meremehesõlmedega.
Tänu taevale, et Reti ja Reet lobisesid kogu tee reipalt, kuni öösel kahe ajal Ohekatku jõudsime, Reti tükkis rolleriga Mihklile üle andsime ja koju vaarusime – muidu oleksin päris kindlasti roolis magama jäänud. Kodus oli hoovimajarahvas tasakesi oma majakesse tuttu läinud, Minni oli elutoas diivanil keras, kassid kaisus. Rahu, vaikus… Ja homme jälle otsast peale samasugune tants ja tagaajamine.
13. aprill
Kui olin kleiti-pakitud Minni lasteaeda viinud – tal oli täna Kehtnas esinemine jänkulauluga, millele ta igal ettekandel uued sõnad improviseerib – lisasin tegemistootavate tööde nimekirja veel hädatarvilisi vaegtöid, mille otsa igal sammul komistan. Kalendri kõrval rippuv list näeb nüüd välja selline:
töötuba korda / kruvid-naelad sorteerida / isolaatorid-lindijäänused maha ja korda / silokiled ja heinapallijäägid lõkkesse / oksad-risu lõkkesse / lambad pügada / korstnad puhastada / lõke / pakud halgudeks / kruvid-naelad laudadest-postidest välja / lauad-postid korda / prügimägi üle käia / rull heina lammastele ette veeretada / lammastele postid ja võrk püsti / künamajandus kolmes hoones korda / saunakatuse harjalauad / trepiresti sisemus puhtaks / saunadušš külge, voolik kraani külge uuesti kinni / boksiseinale OSB-lapp / kuuris puuriidad püsti / pesurest õunapuu alt kaevukasti külge / liigsetelt ustelt hinged ära, kaevukaanele 2 uut hinge / auto seest-väljast puhtaks.
Selle kohta ütleb Minni, et mind peaks olema üksteist, ehkki on üks. Üks kaks üksteist. Nii loendas mäletatavasti Pipi. Ja mina teatavasti olengi pisut lõhkiküpsenud Pipi variatsioon.
Seesinane variatsioon, kes sai magada neljast seitsmeni, taarus jeebi eilsest kraamist tühjaks, kangutas suverehvid pardale ja sõitis Raplasse. Väike säästumarketjas varustusretk, ESPAKist lambavõrgud, uued drelliotsikud ja õige suurusega dušisegisti sauna jaoks. Mis on tõelisel daamil taskus? Kuni Marek Eesti Energia taga oma töökojas mu koos autoga üles upitas, tegin revisjoni. Taskus oli kolm kruvi, surnud drelliotsik, kolm treileri põikpuude splinti, kaks karabiini ja üks eesti kroon.
Tõeline Toots, paraku mitte Kati Toots. Seega tegin enne Heili saabumist kükke ja kätekõverdusi selle kuu arvete maksmiseks. Pidasin kirjavahetust Maarioga ja otsustasin, et täna sitta ei viska, katan hunnikud värske põhuga, oh inetust.
Väike täkk Uku keeldus Heili juures enda paksuks pistetud mära juurest lahkumast. Kui ta oli paar korda mulle jala peale astunud, võtsin ta vihaselt kaelapidi kaenlasse ja tassisin treikusse. Kuna Heilil polnud ohelikke, sidusin sindri põhupallinööridega kinni ja keeldusin püüdmast mära, kelle perenaine lahti suutis lasta – täkk oleks seni treikust pilpad teinud. Lokuta-Eidapere teed olid sellised, et me pidime korduvalt külg ees kraavi vajuma. Et hästi lõbus oleks, küsis Heili korduvalt, kas mul ikka truvapadjad on, rääkis loomadega juhtunud õnnetustest, koolivägivallast, sigameestest…
Kui koju jõudsin, oli kumm nii tühi, et suutsin vaevu pidada panga, Rahneli-mansa ja maavanemaga kirjavahetust – kohusetunne hoidis siiski viimse vindini jalul – ja siis kukkusi siruli. Jah, ma olen halb, ei läinud ristipoja emaga kaasa tema mära püüdma, aga ma olen siiski ka kõigest inimene. Üks kaks üksteist.
Kui Minni oli lasteaiast koos diplomiga hea laulmise eest koju toodud, pühkisin puhtaks õueteed ja ronisin kaevu. Seal olid miskipärast kilekotid ja paberitükid – enne kui ta kevadeks sulgesin, õngitsesin kogu jama välja. Kuna jäär ei jätnud Minnit rahule, tassisin ta sarvipidi sulgu kinni. Meetrikõrgused hüpped ei aidanud teda välja – ja ta lõugas nagu elus sašlõkk üle küla. Katkeva dramaatilise häälega.
Õhtust talitust tehes hingasin maailma kõige paremat õhku – kevadsoe õhk ja peenike puhastav vihm. Miskipärast laulsin hobustele Euroopa Liidu hümni viisile loodud tudengilaulu „Vihm peseb puhtaks Toome, on kevad Tartu peal…” Samal ajal kui minu hobud sättisid ennast nunnusti oma boksidesse, saatis Piia Vastseliinast kirja – tema noor täkk sai nii hullu trauma, et Siiboja õmbles ja kaua-kaua läheb, kuni paraneb. Oh jumal küll…
Korjasin taas rohelisi ämbrikilde – neid aina ilmub sulava keltsa seest. Nagu ütlesin, on ülioluline viimne kui kribal kätte saada. Ma pole lollakas, ma tean, et see on oluline.
Enne Delfi selle kuu teksti kirjutamist tegin põhjaliku hoolduse kõigile jalanõudele ja puhastasin oma ainsa potilille lehed tolmust. Mulle tundus, et lill küsib õue. Kuni tuul aina tugevneb, pole see mõeldav. Õhtul põrandaid üle tõmmates olin nii rängalt väsinud, et ajasin magamistoas veeämbri ümber. Põhjus oli ka – nii nagu Kusti hommikul telefoni otsas, nii tahtis õhtul suur Tom kellegagi rääkida. Enamasti oskan niimoodi majapidamistöid teha, et telefon on õla ja kõrva vahel – seekord olin liiga läbi, et kõiki ihujuppe sünkrooni saada ja nii ma Soone siseujula avasingi. Õnneks küdes täna just selle toa ahi, nii et kaos kuivas kiiresti. Mu neitsikamber oli selleks ajaks jälle korras, kui tekst oli valmis ja ma – juba püstijalu magades – pessa paterdasin.
14. aprill
End vastu tahtmist voodist välja vedades – mis siis, et laupäev, ikka kell kuus – meenutasin eileõhtust intervjuud Tiit Madissoniga. Ehkki vabadusvõitleja lubas emigreeruda Kreekasse, elab ta nüüd Lõuna-Hispaanias. Ta rajab seal oma majas – vaene, pruun, aga õnnelik, et pääses riigist, mille valitsus on oma rahva vaenlane ja mida valitsevad pangad-killer-ametkonnad – Eesti põgenikele, orirahva viimastele riismetele peavarju… Oh oleks, et Indigo Tomi lubatud pöörane magnettorm tuleks ja kõigi pankade tarkvara puhtaks pühiks…
Mingi magnettorm oli täna kindlasti. Lisaks padukale ja lihtsalt tormile,mis mu pesuresti viltu lennutas, lambad enam-vähem silorullide sisse varjule peletas ja hobused morniks muutis. Kõik peale Battaya, kes indleb ja keerutab kiljudes ruunade ees saba. Järgmisel kuul pean ilmselt kaks mära ära paaritama, et järgmisel kevadel oleks nende varssadel mõnus koos mängida ja kasvada. Elu peab majas noorenema ja edenema.
Rookisin boksid põhjani puhtaks, 12 kuhjaga käru, ei midagi erilist. Uus põhk – ja kaks küna seina külge tagasi. Battaya oli enda oma koos kahe boksilauaga maha istunud ja Garfield solidaarsusest enda oma nurgeti rippu vajutanud. Korjasin kokku nii palju silokilesid ja heinarullinööre-võrke kui täna keltsa seest kätte sai – nüüd saab iga päev veel ja veel, kuni on valmis. Sihuke isemoodi erim Augeiase talli, mida iialgi puhtaks ei saa…
Viisin plikad ujulasse – ma ise kaasa arvatud – ega jaksanud-viitsinud selleks puhuks treikut tagant ära võtta. Homme läheb jälle vaja. Lühike tee. Ja Adorno on nii kerge ka, et las lendab pealegi kaasa. Küla vahel peedistas ment üht punast autot, minu vastu miskipärast huvi ei tundnud. Ei tea, miks küll.
Kuni ujusime ja väikese basseini erinevat liiki massaažijugadel end tagasi inimeseks voolida lasime, mängis ujulas CD noore Joala, Mäksi ja Marju Kuudiga. Kuna rahvast oli vähe – väikeses basseinis üldse mitte kedagi peale meie – laulsin kaasa. Nii hea oli.
Seriaal „Alpimaja”, mille kordust vaatasin ja millele arvustuse kirjutasin, ei olnud hea. Kohe üldse mitte. Aga see-eest oli kapsa-kartuli hautis viineritega hirmus hea, sest kõhud olid hirmus tühjad. Kuni telekas mängis Goldie Hawni ja Kurt Russelliga „Üle parda” – mida olen viis korda näinud, aga mis mulle ikka hirmsasti meeldib – parandasin ohelikke-päitseid-töökindaid-laste jopesid. Ja siis veetsin oletatud tunni asemel ligi kolm tundi töötoas ja talli peal, kus asuvas praeahjus oli samuti kruvide-naelte-poltide-nagide kaos läbisegi konidega.
Tegin viimse kui riiuli korda – kõik materjalid-riistad-vahendid-ained liikide kaupa, mitte nii, et iga nötsik ja mutrikas jääb sinna, kuhu käest kukkus. Mõistsin kaableid saekettidest ja karjuseposte lumelabidatest eraldades, miks inimesel töötahe ja elumõte käest ära kaob – kui töövahendid on sassis ja kadunud, muutub iga töö vastikuks. Tegemata tööd kuhjuvad nii, et inimene istub jõuetult maha, peidab end telekasse või arvutisse, kui perekond vähegi pulti ja hiirt annab. Ja kui ei anna, tekib viha – kaos töötoas ja sauna-talli taga – see on mul kenasti nimekirjas, kui burgaa järele annab, lendan drelli, haamri, sae ja sitkete biitsepsitega peale – ühesõnaga see kaos hirmutab, ei lase enam otsa ega äärt leida, millest alustada, mida üldse on vaja teha, kus miski asub. Ja siis ongi kadunud ja sassis asjad süüdi, et inimene enam nii ei taha. Oli see nüüd tingitud selle vihaenergiaga pihta saamist töötoas – või oli mul kruvisid-naelu-polte-seibe-tüübleid sorteerides kael eriti lollis asendis – aga ma minestasin ära. Vajusin nagu solge mööda treipinki prügikastide vahele. Pilt taastus alles siis, kui nende sogakastidega õue tuule ja vihma kätte pääsesin. Hea, et lapsed ei näinud.
Lapsed näevad nüüd jälle majas sees valgust ja värsket õhku – korjasin akende vahelt sooja hoidnud käterätikud välja ja pesin puhtaks. Koos riietelaviiniga, mida Minni päeva jooksul toota suutis, sai kokku neli masinatäit. Arvestades sellega, et õues on 97% õhuniiskust, jäävad need pesud ilmselt jaanipäevani tuultes ja vihmades lehvima.
Koduleheküljele uusi materjale üles riputades vaatasin Gere-Robertsi hõrgu dueti esituses filmi „Põgenev pruut” – tibakene teistsugune sariabielluja kui mina 😀 – ja püüdsin mitte ärrituda Lilli peale, kes hakkab peagi poegima ja otsib igal hetkel minult tuge. Ta kõõlub boksiservadel, kui talli kasin, tillerdab mul jalus, kui pesuhunnikutega püsti püüan püsida, käib koos minuga koeri trotsides puude järel, magab minu peal – ja tahab oma paksu keret kogu aeg mu vastas hoida. Nagu noor ema, keda esimene kord hirmutab. Minu ema lahkus Eestist, kui olin viimaseid nädalaid sedapsi – ma tean, kui kohutav on ses olukorras ilma hooliva naisterahva toeta olla…
Nojah.
Homme sõidame Reedaga Vändrasse. Olgu milline ilm tahes – tegin homseks treikule lisapäeva kindlustust, kokku on lepitud, varustus on autos, treiler auto küljes – ja tuleb minna. Mul on õnneks sõpru, kelle soojad mõtted kaitsevad iga ilma eest. Seekordset kannet alustasin ühe kirjaga – ja lõpetan teisega, mis tuli vastuseks mu eilsele küsimuskirjale, kuidas ühel väga erilisel ja asendamatul semul läheb:
„Tere hommikust!
Tegelikult on ju hea siin igapäevases katselaboratooriumis, kus katsealuseks uuritavaks endale olen mina ise ja näha ka seda, et keegi niiviisi minule kirjutab ja minuga kontakti võtab. Kiitos. Oma susisevate ja vöbelevate ning kangust ja trotsi täis katsed, aga jätkuvad. Olen Soomes. Läkerdan tööd teha. Kusjuures töö tegemine pole siin hoopiski köige raskem. Mõnus on füüsist kasvatada, tervist parandada. Süüa regulaarselt hommikuti putru, sest nii saab soodsam ja tervisele mahlasem ports. Ikkagi tunnen, kui viltu see maailm on. Siin ei ole mul põhimõtteliselt mitte kellegagi, mitte millestki maailma asjadest rääkida. Mis maailma asjadest. Nad nagu ei oskagi rääkida. Keeled on väänatud pinnuse laua peal kolmekorra ja vedruna lupsti pläraki läbi päraku suhu tagasi. Puts ja Türa. Sellist lasteraamatut on lugenud vist paljud. Tähendab, jääb selline mulje, kui teenid raha ja surud selle alla mis tekitab endas paha. Võiks see kõik läbi saada. Karmavõlg tasutud.
Kiri kaldus kuidagi kurtvaks. Äkki sellepärast, et järsku tundsin, Sulle võib 🙂
Ahjaa… vaba aeg on defitsiit. Nii, kui Eestimaale saabun, mis toimub seekord alles kahe nädala pärast olen ma tõenäoliselt köik päevad autokooli sõidutundides. Tahaks selle kuramuse B tehtud saada. Tähendab, üldse ei tea mis nüüd saab. Pingutan, loodetavasti kokku ei kuku.
Pigem tahaks just inimeste juurest eemale, kui inimeste juurde. Nii tegin tegelikult ka eelmine kord, kui Maarjamaad külastasin. Pugesime kihlatuga metsa. Sügavale Lõuna-Eesti metsa. Retk minnes vähe ebaõnnestus, kuna kõik bussijuhid vaatamata altkäemaksu pakkumisele ei nõustunud rattaid meiega koos peale võtma. Seega sõitsime ratastega läbi rahe, lörtsi, tuule, vihma, päikese, alla ja ülesmäge vähemalt sinna minemiseks 50 kilomeetrit. Hooaja alustuseks oli see paras katsumus. Ei osanud oodata.
Siiski jõudsime ükskord ukerdades mingitel auklikel, lörtsiga segamini poristel kruusateedel sihtkohani. Liipsaare metsaonni. Soovitan seda kanti. Metsas oli meeletu vaikus. Harmoonia tümpsus. Pidasin mitmeid välkkoosolekuid metsalistega. Avastasin, mis on tõeline vaikus. Ei ühtegi heli kaugustest. Isegi mitte külakoera taamal protesteerimas. No nii vaikne. Pani kohati pea ringi käima. Ja kerge uimasus tuleb vahel kasuks. Siis tuli.
Panen mõne pildi manusesse. Oma pilte ja oma tegemistest võiksite Teiegi minuga jagada.
Seniks veeretan siitpoolt piiskadesse, mis vihmana Teie hoovi külastavad, puhast rõõmu erinevates toonides ja doosides. Kaitsku jumal teid patuste eest!”