14. aprill 2012
Andres Kallaste – tagasi tõmbuv aatemees
Andres Kallaste (s.1953) on üks värvikamaid isiksusi mitte ainult hobusekasvatajate, vaid üldse eestlaste hulgas. Ta on kinkinud oma rahvale viis poega ja universaalse tori hobuse tõu, mille esindajaid on tal endal Päriveres üle kuuekümne. Ehkki kogukas ja mitte just esimeses nooruses, sõidab ta paljud enda kasvatatud noorhobused ise välja – selleks, et tema kasvanduse esindajatel oleks lisaks väga kaalutletud põlvnemisele ka tegutsejate ja koostööpartneritena garantii.
Isand Kallaste õppis koos Heldur Petersoniga Üleliidulises Hobusekasvatuse Teadusliku Uurimise Instituudis ning on oma hariduse baasil nii Tori hobusekasvanduses kui oma kodus aretanud universaalse hobuse, kes käib nii ees kui teeb koolisõitu ja hüppab hästi. Aastaid on Andresel Eesti Hobusekasvatajate Seltsi juhina olnud sellepärast vaidlus seltsist lahku löönud ja oma seltsi moodustanud Raigo Kollomiga. Sellepärast, et sportlikuks ja elegantseks aretatud torikas poleks justkui enam oma tõu nimetust ja toetust väärt.
„Rääkigu nad mida iganes – mina olen kogu oma elu selle tõu aretamisele pühendanud,” poriseb mees, kes oma sassis soengu ja altkulmupilguga näeb ise välja nagu küpses eas tori täkk. „Viimasel ajal olen hakanud tagasi tõmbuma. Nii tori hobuse ümber vaidlemisest kui avalikust tegevusest. Jah, ma olen olnud suur vaidleja ja tuline ütleja – nii et elu jooksul olen vaenlasi üksjagu soetanud. Nüüd olen üsna vaikseks jäänud – ja tõmbun varsti ka Eesti Hobusekasvatajate Seltsist tagasi. Pidev sõdimine väsitab ära. Praegu töötan seal veel sellepärast, et perele on vaja raha teenida. Tahaksin ainult oma kasvanduses olla ja tegutseda.”
Isased
Vahva džigiti viis poega on sündinud kahest abielust. Nooremate ema ja Andrese ustav kaaslane on Krista Sepp – samuti EHSi juhtfiguur, kes aina rändab mööda Eestit, identifitseerides varssu, korraldades jõudluskatseid. Vanemaid poegi Andrust ja Jaanust teab kogu see osa meie rahvast, kellele ütleb midagi sõna „hobune”.
Jaanus on üks Eesti parimaid rakendisportlasi, kes paralleelselt hobuste väljaõpetamise ja võistlemisega on pärast Tori hobusekasvanduse juhtimist koos venna Andrusega tolle koju üles ehitanud Laane tallid.
Andruse on omakorda üles ehitanud täkk Opaal – ratsu, kelle abiga mees on saanud maailma tasemel ratsasportlaseks. Vendadel on kodus mainekas ratsakool ja kuivõrd ka Andrese isa oli hobuinimene, ongi tegemist vägagi veenva dünastiaga. „Loomulikult on mulle hingelähedasemad täkud kui märad. Omasugused ju. Olen neid müünud kõikjale ümber maailma. Jah, minu „kaup” pole odav – olen välja rehkendanud, et hobuse iga eluaasta hind on tuhat eurot. Nii see lihtsalt on. Ja müügirahadega ma ju kogu oma kasvandust üleval peangi. Suure kasvanduse kulud on lühidalt öeldes suured,” seletab mees, kes armastab kõneldes silmi kinni hoida. Otsekui kardaks liigse silmsideme käigus silmi väsitada ja kulutada. „Kui keegi minu käest küsiks, millist hobust osta, soovitaksin kindla peale ruuna. Need on alati kõige lollikindlamad ja neil on kõige vähem tujusid.
Jajah, ega minu käest suurt muud kui hobuseasja küsida polegi mõtet. Meie poliitika – iseäranis põllumajanduspoliitika – on selline, et ehkki ma arvan sellest nii mõndagi, ei taha ma sellest rääkida.”
Kuna Eestimaa hobuasjandus on läbi aegade liiga killustunud olnud, on paratamatult ka palju intriige ja vastuseise – selle tagajärjel jäävad paraku ministeeriumilt ja teistelt ametkondadelt-fondidelt paljud hüved ja summad saamata. Nõnda siis Andres nüüdseks enam ei nõua ega loodagi. On nagu on.
Emased
„Nii, nagu inimeste, nii ka loomade puhul on emaste isenditega lood ja suhted palju komplitseeritumad. Täkud teevad karjas oma võimusuhted ja hierarhia kiiresti selgeks ja nii jääb. Märade karjas on asjad palju keerulisemad. Kusjuures loom, kes on seni teiste käest üha kolki saanud, võib ühel päeval üsna tõenäoliselt saada karja kõige ägedamaks terroristiks – teeb tagasi selle, mida talle endale tehti. Kuhjaga,” muigab jorm ja turd mees, kellel on peas sadu hobuste põlvnemisliine ja elav kartoteek välimikke-iseloomusid-võimeid. „Peale selle on märadel „päevad” ja perioodilised huvid kõige muu kui koostöö vastu. Indleva päraga pole ei rakendis ega ratsa töötada kuigi suur lust. Nojaa, aga samas jääb mära ka siis suguloomaks, kui temaga juhtub midagi sellist, et ta ei saa enam sportida ega töötada.”
Andresel enesel kui suure karja juhil on kirjeldamatult suur vastutus. Kõik lapsed ja loomad peavad olema korralikult söönud ja hooldatud, kõigil peavad olema vitamiinid-mineraalid nina ees. Ja kui Kallaste enese kaubamärk on kahmus pea ja ripakil riided – see pole tema jaoks absoluutselt oluline – siis harjamata-kammimata hobuste pärast on mehel alati pisut piinlik. Selge, et iga nägu ei jõua nii suures kasvanduses üles vuntsida, ehkki tahaks.
Ühtlasi on nii Andresel kui tema kaasal tohutu vastutus kogu Eestimaa hobukonna ees. Nemad on ju ühed olulisemad isikud, kes otsustavad, millised hinded saavad noorhobused, millised täkud saavad litsentsi, millised lähevad ruunamisele. Ja seesinane sündmus on teatavasti vägagi lõplik – kuitahes palju seda hiljem kahetseda. Niisiis tohutu vastutus.
Koloonia
Vanasti oli hobune mäletatavasti tööloom – nüüd pigem lemmik ja sportlane. Mis kahtlemata nafta lõppedes ja ülemaailmsete kataklüsmide jätkudes pöördub ning hobusest saab jälle tööloom.
Selleks, et inimestel oleks selles lähitulevikus hobuseid võtta, toimivadki hobusekasvandused. Mis pole kahtlemata sellised kohad nagu väiketallid, kus peremeestel on aega iga isendit hellitada ja kõnetada.
„Meil on reegel, et hobuste juurde leiva ja suhkruga ei minda. See pole mitte kokkuhoiupoliitika vaid ettevaatusabinõu. Suured loomad lähevad maiuse pärast kaklema ja inimesele on see vägagi ohtlik, kui ta võitlevate kapjade ja hammaste vahele jääb. Peale selle tekib nänniga ära harjutatud hobusel harjumus, et ta peab alati inimese käest midagi saama. Kui mõnel päeval midagi ei ole, lööb hambad pähe. On solvunud ja pettunud – eks ära hellitatud inimestega ole ju sama lugu,” manitseb mees, kelle värvikas isiksus ei jäta kedagi külmaks ning keda kas armastatakse või kardetakse nii õpilaste kui kolleegide seas. „Ma ise ei karda suurt midagi ega kedagi. Loomadega koos elamine on selgeks teinud, et reeglitest tuleb kinni pidada. Siis ei juhtu midagi.”
Mees on hobuste seljas elanud alates neljandast eluaastast, kui päevade kaupa siloaugus silo kinni tallas ja hiljem hobustega põllutöid tegi. Praegugi sõidab ligi 60aastane mees suure osa oma kasvandikest ise välja. Esiteks pole sõitjaid eriti võtta. Teiseks läheb assistentide palkamine kulukaks. Kolmandaks tahab vanameister olla kindel oma hobuste kvaliteedis.
„Siin suures kambas ei saa küll iga tegelasega nii palju tegelda kui tahaks, aga ühes olen ma kindel. Tori hobused on kõige soojemad ja helgemad olendid. Trakeenid on sageli külmad ja pirtsakad. Ponidel on tuhat krutskit sees. Torikas on kogu oma suure kasvu juures leebe ja usaldusväärne tegelane,” kinnitab mees, kes on oma elutööle aegade lõpuni truu.
Nii abikaasa, pojad kui tuttavad väidavad, et Andrese elus ongi hobused, ainult hobused ja veel kord hobused. Ta ei tee ühtki lõbureisi – käib välisriikides ainult hobuste asjus. Ta on lähedaste kinnitusel väga paljust loobunud. Tema jaoks on tähtsad vaid töö, hobused ning nii nende kui lähedaste heaolu. Tal pole aega ega huvi peeglisse vaadata ega majapidamistöödega tegelda – igal inimesel on põhjus ja siht, miks ta sündinud on. Kuitahes raske elus ka olnud on, õigele teele ja ülesannet täitma sündimine on õnnestav ka siis, kui aeg ja olud sunnivad tagasi tõmbuma.