11. aprill 2012
Täna oli kummaline assotsiatsioonide ja mälestuste päev. Mis iganes ka toimus – kõik tuletas mingeid analooge või paralleele meelde. Enamus neist meeldivad. Ilmselt oli hea ka üha süvenev võitlus kahjutundega, mida Bee ja El-Salvadori homse ärasõidu pärast tunnen. Nad mõlemad töllerdasid mul igal hetkel, kui õues toimetasin, kannul. Nad teavad. Ma ka tean. Neil mõlemal läheb VÄGA hästi.
Beega seostuvad assotsiatsioonid – mu esimene käik Mätta ratsatallu, mil sain tinkerite-sülemist tõelise vapustuse. Mustlaste aretatud külmaverelised, nii ilusad. Osadel sinised, osadel sügavmustad silmad. Pikad lakad-sabad, karvased jalad, ise kirjud – nagu kamp malbeid hipisid. Selge, et tahtsin ka. Inimestel ongi jabur komme kõike ilusat endale tahta. Valget Esteponat, musta Lissit. Ja siit muudkui maksame – hein ja kaer, vaktsiinid ja ussirohud, värkimine ja väljanäitused, varustus ja… Ühesõnaga Salvadoriga ei hakka mina ju kunagi midagi tegema. Tarmoga, kellega nad suuruse poolest klapiksid, ei sobi nad iseloomutsi. Nad lihtsalt ei meeldi teineteisele. Beed peaksin veel 1,5 – 2 aastat kasvatama, enne kui ratsutama saab hakata. Lastele piisab täiesti Battayast-Garfieldist-Bohemast-Madonnast-Opaalist. Saan selle seltskonna talli korraliku põrandaga ossa koondada ja liivapõrandaga boksid kuivama jätta.
Nii ma end muudkui veenan. Aga ikkagi on kahju. Assotsiatsioonid viivad unituste juurde, mida siin iial täita ei saa. Järelikult tuleb õiged unistused valida. Ja eks need on olemas ka. Reet teeb ratsakooli ja maneeži – ja kõik on ikkagi väga hästi. Mul õnnestus naabrinaine vaatamata tema kümnele argumendile siiski homme hobuveoretkele kaasa keelitada – talle ütlesin alguses, et ei lähe pühapäeval Anne-Mai rantšosse agilityt vaatama. Aga täiesti kummalisel põhjusel otsustasin ümber. Lähen küll. Trotsist. Raadio hoiatas täna ratsaliidu pressiteatega pedofiilist ratsatreeneri eest, kes kohtu alla läks (käisime Tarmoga seda Sulupere talli ja maneeži – müügis – vaatamas, aga elamise osa oli nii kohutavas seisus, et kui Soone oleks olnudki võimalik müüa, poleks seda hallitust ja vammi ikkagi ostnud). Pedofiili nime ei nimetatud. Mees. Mina kajasin päev otsa täisnimega. Mis õigusega mind lüüakse isikukoodi ja aadressiga tükkis risti ja pedofiil on lihtsalt mees??? Vihakihvatus ütleski mulle: mine pühapäeval kodust välja, vaata, mis maailmas toimub.
Igal hommikul, kui kassid kuulevad, et olen ärganud – nad teavad sedajuba enne, kui ringutan ja ägisen ja jalule ukerdan – hüppavad nad kappidelt-laudadelt maha heli saatel, mis kõlab TOPS! See sõna on pärit Iko Marani raamatust “Londiste, õige nimega Vants”. Assotsiatsioon – lapsena pidevalt haige olles lugesin seda üksinda kodus korduvalt. Tänu maal elamisele on minu lapsed kordi ja kordi tervemad kui mina lapsena.
Vikerraadios juhtis hommikut Margit Kilumets. Assotsiatsioon – tema algatatud saatesari “Kaks tundi Katiga” Raadio 2-s – ja ööd Meriväljal tema juures. Kas ma tahaksin veel raadiosse – nagu omal ajal Elmarit 2 X nädalas otsesaadetega käivitades? Vist küll. Kui päris tõsiselt tahtma hakkan, siis ka kutsutakse. Selle mõttekäigu saateks laulis Jaak Joala “Ka unustuse jõel…” – tänu sellele valmis hommikukohv, kõik karvad seljas püsti.
Ja sealt hargnes külgetõmbe ja külluse mõtterida – oleksin eile äärepealt ühele inimesele, kes küsis, miks ma jälle sentimeetriste juustega olen, öelnud, et ise juuksemasinaga majandades hoian juuksuri pealt kokku, ent ütlesin, et see on mugav, stiilne ja toob silmad esile – mis tuletas meelde Kreet Rosinat ja tema külluseraamatut. Meie koostööd Stella Borealises – mis on ka Kreetcheni jaoks lõppenud. “Ka unustuse jõel…”
Kirju-saite üle vaadates – ma pole arvutisõltlane, see on minu töö! – sain kõigepealt kolleeg Raavo Raadiku kirja, mis viis mõtted aastatele õlg-õla kõrval Pärnu Postimehega. Võiksin ju praegugi sinna pidevalt teatrit-raamatuid-arvamusi vihtuda – aga pole ei aega ega seda MIDAGI, mis impulsi ja inspiratsiooni annab.
Anu Jõesaart sünnipäeva puhul õnnitledes meenus lühike aeg Edasi/Postimehe kultuuritoimetuses, kui Alost sai Kadastiku parem käsi ja selle lehe privatiseerija – ning ta, nagu kukk kanakarjas ütles mulle, et Anul on kõige ilusam tagumik, mida ta elus näinud on. Selge, et olin oma poisikeseliku kondise ahtriga armukade – milleks? Noored üritavad ikka kõike omada – inimesi ja loomi, asju ja maailma. Näe, ma vist pole enam noor. Või olen? Kui avastasin, et mu arvutist on keegi hiljuti käinud saidil suhted24.ee, kihvatas siiski.
Loomulikult jagasin FBs sakslanna Claudia toetust vähihaigetele. Teatavasti on mul 15 aasta tagused samasisulised kogemused. Möödas. Ära õpitud. Aitäh.
Marx Ohne Engels oli üles riputanud Saatpalu ja Panto “Metsavahi”. Mis meenutas, et meie suhted tädipojaga on jälle enam-vähem olematud – ehkki mõtte tasandil on nad iga päev korduvalt vägagi olemas. Äh, Jäära-jurakad omavahel. Armastan teda väga. Ja mu poolest võib ta kumaaritada palju tahab – mu kohutav ja jube lemmikinimene on ta ikka.
Ehkki Aune ütles eile, et ei kujuta hästi ette, milles hakkab olema tema loo uba, ootas see mind sõnnikuhunnikus. Võrratu päikese ja linnulaulu keskel talli kasides teadsin, mis see on ja kus on telg. Kuidas ma üldse kirjutada suutsin, kui ise talli-lauda-pesumajandusega ei tegelenud? See on ju loovust käivitav rituaaliderida – ja sel ajal ei tohi rääkida keegi peale haldjate.
Kui mõõtsin lambakopli piiramiseks vajaliku võrgu pikkust – 200 meetrit – tuli võõrsilt asjade otsijalt ridamisi mittu armastuskirja ja lootusrikast sms-i. Ma ka loodan. Väga loodan. Ja hoidun assotsiatsioonidest, mis tuletavad meelde, millega kõik senised lootused on lõppenud. Tsurr! Seekord on teisiti. Väga hästi ja õigesti. Kindlasti.
Kuni Taaveti kasti toppisin, jõudis Minni oma ratsapüksid ära mätserdada – aga see polnud tähtis. Tähtis oli, et viisime kõutsi Rapla loomakliinikusse demunafitseerimisele. Kaks paralleelmaailma rullus tirinal lahti. Esiteks see, kui mõne aasta eest Liust Tarvi kliinikusse Heli Jürindi juurde sõitsime ning Kihnu Virve kingitud triibikutest Notsul lisaks paariselunditele ka nabasong opereeriti ja me Brigitaga kümme päeva hiljem kodus ise tema kõhuõmblusest niite välja nokitsesime. Seegi kord ei pääsenud me ainult munadega – Rika avastas kesksukku suubunud vennikesel ussid ja kõrvalestad, kõik kassid said ussi- ja püssirohud, nii et õhtul toppisin tüüpidele ligi 70 eurot kihvade vahele. Aga ma ei saa ju ussipesas elada, eks ole! Nüüd on veel vaja kõigile matsidele marutaudivaktsiinid osta, ohjeerum. Teiseks aga rullus lahti meenutus Onu Bellast, kelle ema juures ülikooli alguses üüriline olin, kes mõnda aega Ain Erkmaa kliinikus adminn oli ja kellega arutlesime, kui õige ja eetiline on tegelikult kõutside kastreerimine – kellele on vaja neid lõhkikistud kõrvu ja kadunudoldud päevi, mis nii paljudele kassidele viimaseks jäävad.
Kui Taavet oli kliinikusse viidud, käisime Minniga ESPAKis – vaatasime üle, kas saunadušši on – oli, homme toome – ja tellisime 8 rulli lambapiirajat. Kui müüjad nimetasid mind kevadekuulutajaks – näe, Kati ilmus välja, kevad! – meenusid lõputud ehitamised – Vehendi, Raeküla, Liu, Soone – terve rood erinevaid ehitajaid, kahed konkureerivad tunded – ei saa kunagi valmis / liiga valmis, uude kohta paluks! Ja ma mõtlesin üllatunult, et järgmises, väiksemas talus alustaksin reipalt ehitamist – siin Soonel ei taha. Nii on.
Paigutasin nädala lõpuni igasse päeva parasjagu majapidamistöid, et ka kirjutamiseks jääks paras jagu aega – õuetööd lasevad õues olla, elada ja hingata ja pärast toas sündivaid tekste väestada: laut põhjani puhtaks kasida, künamajandus paika (mitmed künad on asjata seina peal, vajalikud künad viltu istutud – kõik see on vaja üle käia, aga selleks on vaja uus korralik drelli otsik osta. Leidsin koha, kust Madonna oma suva järgi sisse-välja vupsab. Sinna lisalauda drellides vihastasin kõigepealt sellepärast, et nii toas tööriistakastis kui õues töötoas olid kruvid-naelad läbisegi, katkised kruvid, drelliotsikud ja kõverad naelad nende seas – seesinane korrastamine sai tööde nimekirja loomulikult – ja siis ärritusin sellepärast, et drelli küljes olnud otsik oli maha käiatud. Ja postide laudade sees oli rügementidena katkiseid kruvisid-naelu-isolaatoreid. Nende väljanokkimine läks vaegtööde nimekirja. Nagu ka mahavõetud ja sauna taha lösakile jäetud aedikute lahti ühendamine ja kokku lahutamine – lauad postide küljest ära, ja ongi olemas lambakopli nurgapostid. Kuidas kurat ma need maasse saan, veel ei tea. Saan.
Tööde nimekirjas on talli põhjani-puhastus – boksid tuleb ümber jagada. Mis on ka ses mõttes hea, et Battaya ja Bohema õelutsevad üle vaheseina. Ühe vaheseina paikamiseks (inetu on, kui augud on sees) – leidsin kuuri koristades paraja jupi OSB-plaati. Tüdrukutega leppisime kokku, et laupäeval korjame kokku lume alt välja sulanud tormilennutatud metsarisu ja paneme lõkke põlema. Kõikjal vedelevad heinapallinöörid korjasin juba täna suuremalt jaolt kokku. Ma ei saa neist mööda vaadata, sest ma tean – kui mina ei korja, ei korjatagi ja ka seda ei saa mõelda, et küll kunagi võibolla ehk – ei, kohe praegu, muidu on energiad hukatuslikult paigast ära. Feng Shui vist on selle asja nimi. Vähimagi kaose hävitava toime tajumiseks pole vaja mingit ülemeelelisust – piisab vähimastki märkamisest ja süvenemisest.
Pidasin Margoti ja Pille Eliasega nõu oma hüpoteekide asjus. Sain Piia Vilult väga lahedad pildid meie loo juurde – eriti lahe üks, kus elevant on ta londi sisse kruttinud ja hellalt õhku tõstnud – ärritusin naabrimehe peale, kes end pildistada ei lubanud. Teisendan teksti teise formaati ja kasutan ikka – ma ei saa endale sahtlisse kirjutamist lubada.
Teel Juurimaale ratsatrenni helistas Elle Mässak, ütles, et ei pane pahaks, et Estepona Hiiumaale saatsin – ja küsis, kas ostsin helehalli-täpilise ameerika traavli. Mis asja? Vähendan südant käristades karja, et ellu jääda – ja emand Mässak oli kindlatest allikatest kuulnud, et mina ostsin traavli. Ja miski kõrvi poni ka. No kuulge inimesed, küsige mu enese käest – 5107709, hobulausujad@gmail.com – lõpetage ometi see arutu möga.
Arutust mögast oli täna ka Juurimaal juttu. Treener Krissu ütles, et eranditult alati, kui temast on kirjutatud – ja Krissu-Eve talust ON põhjust hästi kirjutada, nad peavad seda kahekesi, hooldavad igasuguse tallimeheta hobuseid-veiseid, nagu me kõik, peavad ratsakooli,on oma tüdrukud ponikarika esikolmikusse õpetanud, on selle nimel eraelust loobunud ning eilse sünnipäeva puhul sõime Eve tortigi enesestmõistetavalt keset talli, kus siis veel – ühesõnaga eranditult alati tuleb mingi vastik jama ja hele laks, mis segab liiga kaua elu ja hingerahu, et seda endaga teha lasta. Niisiis ei saa ma kirjutada, kui mõnus ja helge treener ja inimene neiu Raudnagel on. Ütlen vaid, et mina sõitsin jälle torimära Amorega, kes oli õues lippamise puhul muhedalt hoos ja heas tujus – ja Minni Mauriga. Mis on ses mõttes naljakas, et Soone endiste omanike firma nimi on Maur. Valge poni ise meenutab Sassi talli Mortimeri. Ja Amore omakorda nii ihu kui hinge poolest Hondat. Ütlesin ju, et assotsiatsioonide päev!
Kui tagasi Raplas kohvipoes tagasihoidliku eine võtsime, ei lõppenud meenutustejada kaugeltki mitte otsa. Seljanka meenutas psühhiaater Helgi Toomsalu soovitust erinevate hädade puhuks: võta seks ja seljanka ja pese hambaid täpselt siis, kui tahad ja tunned – mitte tingimata hommikul ja õhtul. Guljašš tuletas meelde Balatoni järve ääres pakutud hunnitut potitäit, mille sõpradekambaga teel Horvaatiast Eestisse nahka pistsime. Misjärel kõik teised end pealaeni Balkani puskarit täis imesid ja ma vajutasin juberohelise Peugeot bussi roolis oikuipaljukilomeetreid – sain trahvi Poolas ja Panevežises ja ühel kiirteel, kus rekkad meid mööda ei lasknud, pidin meid kõiki väga oma tahtest olenematult äärepealt raguuks sõitma. See pauk läks mööda. Ja kõik teised paugud lähevad ka. Kindlasti!
Tegime kaheks päevaks hobutreileri kindlustuse, mis millegipärast tuletas meelde, et mu punane barett on 20 aastat vana. Arhitekt Martti Ruus kinkis selle mulle. Temaga koos seigeldud aegade tipphetki oli mätasrohelise Saabi katusel tantsimine keset sulnist suveööd Emajõe luhal – Alo oli nii raske, et Saab ei saanud enam ja katus vajus mõlki :D, Toomas Lunge – palju õnne tütrekese Nora sünni puhul! – nimetas selle siis pidulikult sittuvaks küülikuks 😀
Kui Minniga Eesti Energia taga – sadulsepp Antsu kõrval – rehvikeskuses peatusime, et reedeks kummivahetus kirja panna, helistas keegi Liina Balti Meediakoolist ja palus lühimängufilmi jaoks musta lammast. Aleksander Eelmäele mängupartneriks. Palusin lahkesti enne mai-alguse võtteid läbi astuda, et härra Eelmäe saaks oma maitse järgi lamba välja valida. Neiu Liina hõiskas, et tegin ta praegu just õnnelikuks. See mulle meeldib.
Loomakliinikust Taavetit kaasa võttes jälgisin nukralt, kuidas üks vanapaar ostis suure hulga mesilastarbeid. Minu mesindusest ei saanud asja – kõike ei jõua. Nagu ka kitselüpsist ja muudest teiste inimeste aladest. Peab valikud tegema. Kõik me peame. Raudnageli-kaunitaridega arutasime täna just Juurimaal, kui kummastavad on inimesed, kes hobuseid kartes siiski neid peavad – minnes higiseks ainuüksi mõttest, et nüüd on vaja need hirmutavad hiiud boksist välja lasta, nüüd boksi ajada… Hirmutavaid asju võib teha enese proovile panekuks korra – aga mitte päevast päeva.
Reti helistas ja rääkis oma muredest. Neid pole vähe, aga need on ületatavad. Kui ta mõningase papaliku vastuseisu suudab ületada, tõstan homme Tartust läbi sõites tema Maasika-nimelise rolleri treikusse ja toon siia. Võigu ruuna EQ müügi raha eest ostetud liikumisvahend. EQ… jälle üks pikk rida mälestusi, mis lõppesid Kesk-Soomes… Erinevalt nii mõnestki teekaaslasest ei nimeta ma ühtki inimest, hobust ega koera, kellega seotud lootused lumme on suubunud, mõttetuks investeeringuks. Mitte iialgi!
Enne õhtust talitust tegin tunnikese uinakut. See polnud mitte beauty-snap, vaid eeldus õthuni püsti püsida. Ja selle kunstiga seoses tasub meenutada Jüri ja Piret Mildebergi – see kunstnikepaar teeb iga päev lõunauinaku ja saab seega kaks tööpäeva – muidu kustuks ilma õhtupoolikut kasutamata ära.
Õhtupoolikul rookisin koerteaediku sitast puhtaks, tegin uue heinarulli lahti, tuuseldasin jäära, kes järjekordselt Minnit kollitas, leotasin hiiglaslikus veeloigus tekki, mis oli külmadega talliukse ees ja mille hobunad sita sisse sahmisid, kasisin kasti, mille narkoosist toibuv Taavet täis kusi, pesin ära oma talvised ratsasaapad, pakkisin valmis Margoti sünnipäevakingituse, ehkki sünnipäev on alles 20. aprillil – nagu Battayalgi – ajasin üsna vihasena taga Minnit, kes oma elektriautoga mööda küla kimas, kõrvetasin tibakene ära õhtusöögi – ja nüüd idandan ajakirjale Naised emand Pasti uba.
Homme tuleb nii raju päev, et kui ma voodissekukkumise hetkeks piisavalt väsinud pole, saabub koos minuga teki alla heitunud unetus. Seda küll vaja pole. Niisiis – kirjutage veel, oo nobedad näpud, nii tuleb raha ja rahulolu 😀