09. aprill 2012
9. aprill
Täna, oma venna lese Mall Vasara sünnipäeval, teen kuulekalt nii, nagu käsib Akasha kroonika – meheliku energia võidutsemise tahtel tuleb igal õhtul üles kirjutada kõik, mis sel päeval tehtud. Püüan seda teha – aga kuivõrd täna toimus nii palju, on see üsna väsitav ülesanne. Ja niisugune, nagu on esmaspäev, tuleb teatavasti terve nädal… Vähemalt päris palju plusskraade lubatakse alates homsest. Tänahommikune miinus viisteist oli päris korralik vapustus – seda enam, et lõunaks oli juhtunud temperatuurihüpe pluss kuueni. Ka Minnil toimus üks hüpe – arengu ja eneseteadvuse oma nimelt. Tal hakkasid alumised esimesed kiksid loksuma – mis lubab peatseid jäävhambaid. Õigemini kõigepealt tühja sahtlit, nagu neil kooli minejatel teatavasti on 😀 Minni jõuab kooli alguseks järelikult üht-teist asemele kasvatada ja murrab oma naeratusega seega kõigi klassivendade südamed.
Niisiis – Soone Saara esmaspäev.
Äratus kell 7 – paanikaosakond, Minni hammas loksub!
Kassidele toit, Minni sõdis samal ajal banaaniga – isegi see loksutas hammast. Paisuv Lilli ahmib krõbuskeid nagu Nikaragua näljahädaline.
Tegin ahjud-pliidid tuhast tühjaks, Minni viis kassiliiva välja, pesu sauna masinasse – ja pani mjäuk musimirridele uue liiva.
Minnit kolme tema enda värvitud munaga – kasvatajatele! – lasteaeda viies nägin Lilleste-moori sulase Karlise õue peal… Bellat. Sunniku lita lõhkus öösel koerteaediku võre sisse augu ja tõmbas meestesse. Ehkki Karlis ütles rõõmsalt, et sõbranna tuli külla, las ta ole, krabisin rajaka sülle, tõstsin autosse – kuhu ta muidugi kohe pissis – ja toppisin tagasi aedikusse. Aediku lappisin kapitaalselt ära – siiski ei ole ma kindel, et hommikul teda seal kohtan. Dingod on rabavalt osavad ja leidlikud.
Hommikuse talituse ajal tassisin lammastele-kanadele neli ja hobustele kaheksa pange täiesti kuuma vett – vannides-kaussides olid jääklombid. Kui vanamutile kaera panin, jooksis tema künast mööda mu kätt üles õla peale ja sealt mööda seina lakke väike hiir. Vahtisime seda mutiga kahekesi vaikselt ja mõtlikult – nii väike ja nii vapper… Bokse kasides kuulasin üsna lähedal luikavaid sookurgi ja mulle tundus, et nad vandusid nende hullude miinuste käes.
Pärast 6 korvitäit puid tuppa koristasin puukuuri. Niivõrd kuivõrd saab ümberkukkunud riitadega kuuris muud teha kui segadust süstematiseerida 😀 Tekitasin uue tagumise ukse, sest eesel ja Mann kipuvad liiga järjekindlalt kuuri ja sealtkaudu hoovi tungima.
Kui ilmad vähegi lubavad drelli, saagi ja haamrit niimoodi käes hoida, et need käe külge kinni ei külmu, teen korda Battaya ja poni+eesli bokside vahelise seina, panen Garfieldi kaeraküna uuesti üles – vanapoiss suutis täna öösel sinna sisse istuda, nii et ainult üks kruvi peab ning võtan alla ja panen uuesti üles kanaaedikut katva kalavõrgu – lumemassid lohistasid selle maani lääpa.
Kui keset õue ninale päikest näidates Reedaga rääkisin, pillasin mobiili sitahunniku kõrvale pilbasteks. Õnneks kõrvale. Ja õnneks hakkas kokku lapituna kohe uuesti tööle ka – ühe telefoni laotas Arne Ojasalu eelmisel kevadel koos sõnnikuga oma põldudele…
Tarmoga vesteldes tõmbasin toad puhtaks, misjärel tegin oma igapäevase maniküüri – see tähendab lisaks äka kõrvaldamisele küünte alt enamasti ka pindude välja nokitsemist.
Kirjavahetuse pidamiseni jõudsin kell 12 – oli tavalisest rohkem lisatöid õues, tavaliselt jõuan kell 10 erialatööni. Kõigepealt blokkisin FBs ühe järjekordse “heasoovija” – kuna sõpru on 5000, ei kõhkle ma sigaduste puhul hetkegi. Nägemist!
Itsitasime Amy Mürkaga (Anne-Mai Müürsepp) vahepeal juhtunud kurioosumite üle. Kuigi mu vesternvarustusele – järjekordne emotsionaalne ost – oli ka teine, hinna kallal põimiv pretendent, müün selle lähipäevil Mürkale. See sobib talle nii stiililt kui mõõtmetelt. Mul on hea meel.
Caissa saatis mulle teate, et olen täna 80% häpi – täpselt nii tegelikult läks ka. Tegin ära autorihüvitusfondi järjekordse perioodi paberid, arutasin Inga Raitariga fotomajandust, pidasin läbirääkimisi Urmas Rahneli meeskonnaga, teatasin Juurimaale ja Piret Ristile, et olen kolmapäeval sadulas – lepin ühtlasi siis Paekülla ka ühe intervjuu kokku – hüüdsin Piia Vilut, ei kippu ega kõppu, kutsusin IT-Aivo oma jamavat gmaili ja puuduvaid formaate arstima, suhtlesin Merike Vingeli ja Indrek Sammuliga, tuletasin end Aire Saarmile ja Maario Laasikule meelde…
Sinna kõrvale sõin teraleiva ja munaga segatud tuunikala õlis – Säästumarketist, ausõna! – taustaks mängis järjestikku Kodutunne, Tätte ja Matvere merereis, Sõida maale!, Ilvese lugu, Tantsi tagumik trimmi ning Ema Tereza – pimeduse pühak. Ma pole telekasõltlane, aga seda, mida kolleegid ja maailm teevad, tahan teada küll.
Peagi reisile minevate hobuste passe ja veel mitmeid dokusid otsides tegin sujuvalt oma dokumentidekorvi korda – mitmeid naljakaid ja hästi unustatud leide oli. Vestlesin lillepoiss Alari Suurmetsaga ja sõin sinna juurde kanapüree-kiirsuppi, kuhu lisasin juustu ja maitserohelist. Olen jah vanapoiss, mis siis! Ja kui Notsu nurka pasandab – mida üks kassidest just mu poissmehe-eine ajal tegi, karjun ka, nii et kõik 18 lammast hüppavad ehmatusest õhku. Sorrikene.
Enne Minni järele minekut hõõrusin selja sinepisalviga kokku, värvisin musi punaseks, panin punase bareti ja volanksidega seeliku – ja jäin postkasti juures hingetuks. Käibemaksu meeldetuletus mind väga ei stöörinud – Margot juba tegeleb sellega – aga PRIA oli ilma igasuguse ettehoiatuseta mulle 323 eurot karistust kaela väänanud. Mis asutus see ometi on – igal võimalusel jätab Brüsseli toetused andmata. Ja kui vähegi võimalik, võtab tagasi – justkui see oleks nende ametnike isiklik papp, mida nad siia-sinna kangutavad. Ja me sõitsime Raplasse. Kuna sedasorti sitta – seekord siis ümbrikus – sajab pidevalt kaela, keeldusin ärritumast ja muretsemast.
Raplas saatsin ühe tähitud kirja Pärnusse, ühe Tallinnasse, siis leekisin PRIAsse, kus Rapla büroo ERAKORDSELT meeldivad emandad olid mu karistuskirjast rabatud. Nad tegid kindlaks, et see oli Rõõmsa Reede müügi eest. Ehkki ma teatasin Kullale Reede müügist samal päeval, oli üks allkiri puudu. Mulle ei saadetud mingit teadet ega järelepärimist – kohe mitu aastat tagasiulatuvat trahvi. Kas mind tahetakse tõepoolest ära tappa või? Kirjutasin Rapla daamide näpunäidete järgi vaide – ja leekisin uuesti postkontorisse seda tähtima. Misjärel ostsin Karmani pealt Tiimarist uued lugemisprillid – kui kassid ka need katki kukutavad, teen neist topised – roosad. Prillid on roosad, mitte topised 😀 Vaatan nüüd maailma läbi roosade prillide, palun väga.
Läbi tankla Margoti juurde sõites tegin tänase päeva esimese, Margoti juures teise sigareti – ja iseendale üllatuseks MA EI TAHA! Tuleneb see nüüd kevadest, viimastel päevadel loetud ohtrast kirjandusest, organismi nutikast enesekaitsest või millest iganes – ehkki mulle maitsevad pruunid kendid kahjuks üliväga, vaatan riiulinurgal seisvat pakki absoluutselt tuimalt ega taha praegust klaari ja jõulist enesetunnet ära rikkuda.
Margoti mees Raivo oli kodus – rääkisime tema Kalevipoja-elust. Pidasime Margotiga käibemaksu tasandamise plaani – homme hommikul asub ta mu aastaaruande ja bilansi juurde. Juba… Vaatasime uusi siidikanu, kes elavad neil saunas. Jõime kohvi, vahetasime külas olnud Gaili Illisoniga väsinu-võitu pilgud. Loetlesime vahepealsetel päevadel tehtut-kogetut. Siis läks Margot Lilleste juurde põrgulikult valutavate käte pärast nõelu saama, mina aatomifüüsik Toomas Raua juurde asjade järele. Upitasime autosse laste jalgrattad, mis neil eile maha jäid, kui läbi tuisu kirikusse vajutasime. Lisaks oli proua Valentina Minnile välja otsinud oma lapselastele väikseks jäänud riided ja jalanõud. Ühe nunnu pluusi paneb Indiisu kohe homme selga, kuna lasteaias on pildistamine.
Kodus tegin pangaseansi, panin ahjud küdema – ja enne õhtust talitust istusin hoovimaja aluse keldri muldkatte peal, vaatasin ja naersin südamest. Hobused mängisid. Ülima naudinguga, omavahel väga heatahtlikult ja hoolivalt. Käisid vahepeal mind ninaga müksamas, siis viskasid pead kuklasse, kargasid tagajalgadele, hirskasid ja tervitasid päikest. Itsitasin – ja märkasin, et teisel pool õueaeda seisavad Minni ja Anneli ning vaatavad, kuidas ma naeran. Vot selline lugu – naerev emme on imeasi ja vaatamisväärsus… Müürisin kinni välipeldiku kõrval oleva lampkasti augu. Garfield ja Salvador üritasid ühisjõududega katet pealt ära saada ja vaadata, mis seal all ikkagi on. Ei õnnestunud. Jess!
Lambaid tuttu pannes ja Oikuitoreda virilasse näkku vaadates lubasin, et lasen ta koos tütretibaga homme esimest korda päikese kätte. See võtab tubli tüki mu homsest päevast – mil loodan üsna palju raamatut kirjutada – aga mu määbertid on seda vaeva väärt. Küllikil on tänavu üle 200 talle, siis on suhe hoopis teine kui siis, kui nad köögiakna taga sulle päevast päeva näkku vaatavad ja sa oma tekste kirjutades neid kuulatades täpselt tead, kes parasjagu oma talle hüüdis. Alfal on maavärinat tekitav bassi-mää, Ogalikul selline intonatsioon, nagu tuleks paari sekundi pärast maailmalõpp. Ja nii edasi.
Kuna plikad rallisid mööda ees-õue elektriautoga, ei julgenud Bee talli tulla. Teised julgesid – aga ehmunud tinkeri-beib ummistas värisevijalu tee ja ajas silmad nii punni, et need olid lausa varre otsas. Võtsin tal lakast kinni ja ütlesin, et nüüd on nii. Oligi nii. Rahu maa peal ja rahvaste vahel. Battaya noris viis viimast õhtumusi – huvitav, kas teised hobunad on armukadedad ka, et trakeeni-tirts nii musimaias on? – ja tulidki õhtused pelmeenid. Mida epohhiloovat üks inimene sellise tuuritamise peale ikka valmistada jõuab.
Õhtul toas tegin veel ühe pangaringi, ei keelanud Minnil supermodelli saadet vaadata – vaevalt ta sellest nakkuse saab. Ja siis teatas üks Tartumaa pere, et nad tahavad Bee ära osta. Seoses nadi sissetulekuga jällegi järelmaksuga – nagu Hiiumaalt Esteponat ja Raikkülast Ymket tilgutatakse. Sel perel on sissetulek 500 kuus – ja nad pakuvad 300 kuus. Mida nad see seitse kuud sööksid siis? Pean Tiina Jokinen-Moilasega nõu, mida teha. Nad püüavad hinda sel määral alla kaubelda, et saaksin vähem kui aastase Bee eest maksin. Olen temasse investeerinud lisaks söödale vaktsiinid-ussirohud-värkimised jne – tundub päris paha lüpsina. Praegu ei ütle ei ei ega jaa – rahu, ainult rahu – nagu ütlesin ka neile, kes teda Tartumaale osta tahavad.
Kell kümme õhtul tegin lahti “Palun mulle meeter maailmalõppu!” ja hakkasin seda läbi töötama – samal ajal kui Merike Mitt töötas Tallinn-Liival oma teksti läbi – sest mul on sellega kaks plaani. Millest ma ei räägi. Loen. Kuni ümber kukun. Ja see hetk on väga lähedal – vaatamata roosadele prillidele.
Nagu Caissa nõidas – olingi täna 80 protsenti häpi. Homme olen 100. Credo!