08. aprill 2012
6. – 8. aprill
Eestpalve, mille pastor Mihkel Kukk täna Rapla kirikus meie eest ette luges: Palume lastele, loomadele ja kodule armastust, tervist ja küllust. Mehele ärkamist ja uut hingamist. Enenesele valgustust, loovust, jõudu ja meelekindlust. Kuule meid, armas Issand Jumal… Õpetaja oli igasse pingiritta paberid ja pliiatsid pannud. Kokku tuli paarkümmend eestpalvet. Ja kui need lõppesid, lõppes ka tuisk, päike tuli välja.
Missat alustades ütles pastor: “Alustame advendi… ee… Oi, vabandage, vaatasin seda lumetuisku ja hangesid akna taga ja näete nüüd…” Ja seepeale vallandunud vabastav naer muutis kogu teenistuse. Noorte koor laulis – see, mille üks dirigentidest on Thea Paluoja. Mitu tuttavat klaari noort nägu. Hea tunne oli. Jutluse asemel oli pühapäevakooli laste näidend. Selle ajal joonistasid Minni ja Aleksander ilma, et keegi oleks palunud, eestpalveteks mõeldud paberile Jeesuse. Täiesti uskumatu. Aleksander joonistas stseeni, kuidas Jeesus hoiab seda bussi, millega ta Tartusse hakkab sõitma, õigel teel. Minni joonistas koopa, millest Jeesuse hing pilvede ja päikese poole voolas. Vapustav!
Laulud olid 105, 112, 425 ja 435. See viimane oli “We shall over come!” viisil. Ja nüüd aina kummitab. Mõnusalt mõistagi.
Kirikusse jõudsime ainuüksi tänu sellele, et ma olin lastele lubanud. Mu lapsed teavad ema kohta kaht aksioomi: emme saab alati hakkama; emme ei jäta kunagi midagi pooleli. Hommikul oli selline tuisk ja tagumikuni tuisuvaalud, et lasteta ma ilmselt selle kirka kogemuseni kroolinud poleks.
Ma arvan, et ma ei teinud pattu, vaid Loojale äärmiselt meelepäraseid tegusid, kui hommikul kella seitsmest saadik lumes ja põhus müdistasin. Kasisin väga põhjalikult boksid – juhuks kui täna nii nagu eile hobused ilma pärast kell viis sisse tuleb panna – aga ei tule. On täielik tuulevaikus ja hunnitu päike.
Oikuitore kisas täna vihaselt – õueeeeee! – aga ma ei saa ju tillukest Aprilli lasta lumme, mis on üle tema pisikese pea. Õigemini suure pea. Aprillil on tavatult suur pea ja pikad jalad. Ja minul lumesahk. Lumi – ehkki põlvini – oli õnneks kerge ja pehme, ei rikkunud konti. Vurtsu jäi üle veel terve maja puhtaks kasimisekski.
Kui pliiti liigutasin, sain selge märgi, et Kõigevägevamale sobis selline koduhoolduslik palvetamine – pliidi all oli kujund, mida vajasin praegu kirjutatava portreeloo jaoks. Merike Mitt tegeleb just sellega – liigutab mööblit, toob päevavalgele rasva ja tolmu, mille olemasolust liigutamata aimugi pole – ja paigutab mööbli ajas ja ruumis mõistuspäraselt ümber.
Nende pühade ajal on üldse olnud palju lummavaid kokkusattumusi ja väga ilmseid ja veenvaid märke.
Üleeile, kui oli Madli ema sünniaastapäev, küpsetasin tema retsepti järgi kohupiimakoogi – ja samal ajal ilmus lambakopli servale puutüvele väike kirjurähn. Põristas ja müristas nii, et poleks uskunud, et ta nii väike on, kui poleks Näidatud.
Valve Värgi loo jaoks alates www.tmkeskus.ee -st surfama asudes leidsin järjest nii palju põnevaid – täpselt sel ajal ses ruumis vajalikku tekste – et korraga ei tähendanud enam, et keegi kassirajakatest mu lugemisprillid ära lõhkus – ma nägin ikkagi kõike! Eriti soovitan kõigile uurida saiti www.hingemaailm.com – mittemidagiütlev nimetus, aga väga huvitav sisu.
Kui Aleksander sügavkülma sulatas, leidsime hakkliha – sellest said kotletid. Ja kui just kavatsesin magama minaa, avastasin, et telekas on Tätte “Meeletu”. Erinevalt tavalisest ei teinud ma seda vaadates kõrvale midagi muud. Keskendusin. Ja see oli nirvaana. Kolmas kord nägin – ja nüüd alles Nägin.
Eile – ikka keset lumetuisku, kuidas siis teisiti – bokse kasides (meie ruunadele küll Prostamol Unot vaja ei ole – teevad igaks hommikuks kena järvekese) – nägin valjusti hõiskavat luigepaari üle enese lendamas. See andis mulle kuraasi kopleid kõbima minna. See jäine jama, mis taevast alla tuleb, oli kopli lintide – mitte liinide! -külge jäätanud, need vastu maad tirinud ja fiiberpostid murdumise äärele räsinud.
Oma enese kummikud astusin kopli servas otsekohe ääretasa vett täis. Tarmo omade servast jäi paar senti puudu.Kraapisin linte lausa küüntega. Nurgapostid tõmbasin nööridega puitpostide külge kinni. Vähemasti vool taastus. Pärastlõunal, tõsi, polnud sellestki kasu – hobused sebisid tuulevarju otsides ringi, ajasid üksteist närvi ja kui Garfield Salvadorile hambad tagumikku lõi, hüppas too läbi värava. Kõik jäi õnneks terveks – ja nii ma nad kõik kell viis tuppa tassisingi. Neil oli väga vastik olla – tallis sees jäid nad hoobilt magama. Kõik see mees.
Lapsed said eile mannaputru, ujulas möllata – mis seal salata, mulle meeldis endale ka, mitu tuttavat naist, palju beebisid, lastebasseinis õlgade ja selja masseerimise joad – ja mune värvida. Õhtuks kartuliputru – ja koos minuga südamest naerda. Oh kui hea on muremägede ja hädaorgude vahel lihtsate ja süütute naljade üle naerda. Kui “Saare sosinad”, mis mulle nii seriaalina kui näitlejatööde poolest üldiselt väga meeldib, piinas seekord mitmest rauast pursitud haige inglise keelega – ühes seerias üks piinlik pulgestamine oleks piisav, kaks paralleelset ajab sügelema – siis õhtul tuli telekast tõeline magustoit. “Linnapreili provintsis” Rene Zellwegeriga. Esiteks on sedasorti naiivsed naljad üsna minu maitse – mis parata, olen lapsik jah – teiseks oli selles filmis sisalduv pasast välja pääsemise idee mulle tõeline kingitus. Mu oma lapsed vajusid keset filmi ükshaaval magama, aga hoovimaja Anneliga, kes ootas emme Ilmet töölt, puksusime võiduka lõpuni duetis naerda.
Juhtus midagi imelist. Vajusin õhtul sügavasse unne ja ärkasin kell seitse. Mis siis, et lumehangedesse – ikkagi reipa ja rõõmsana. Midagi hakkab paika loksuma. Ja mul on tunne, et mitte ainult mul – kõigil. Valve Värk ütles eile sama. Väga hea aeg on alanud. Halleluuja! 😀