03. aprill 2012
3.aprill
Hommikul sahkasin siira mõnuga lund – see, et talleke Aprill üha tugevamalt jalul seisab, tegi tuju heaks ja andis jõudu. Aprillil on erakordselt pikad jalad, temast tuleb Miss Kihnu Lammas 😀
Kui aedikust koerasitta välja loopisin, panid dingod Bella ja Donna lõiku. Arvasin juba, et läksid ennast paaritama – mõlemad indlevad – saabuvad rahulolevatena homme hommikul ja palju õnne meile kõigile. Aga nad olid poole tunni pärast tagasi, Bellal hammaste vahel kolmevärvilised päitsed, mille Battaya ära kaotas. Aitäh, Bella! Ja, penipiigad, palun ärge endale küla peal mingeid Okesid-Lokisid taha tehke. Küll me neile omanikud ka leiaksime, aga – pole vaja! Palun!
Battaya ja Madonna on metsikult särtsu täis. Jooksevad kahekesi, nii et lumi tuiskab, kutsuvad Salvadori kaasa, loobivad päid ja tunnevad elust rõõmu. Eeslike Opaal ei jõua järele, jääb keset lumist koplit seisma ja lõugab iiii-õõ-õõ-õõ-õõ – nagu rikkis pasun – ilmselt on see Kehtnasse ja Raplasse ka kuulda.
Salva kahjukäsitleja käis jälle siin, loetles mulle pool tundi, mida kõike nad EI käsitle, vehkis mu nina ees täpselt sellise kobeda fotokaga nagu mul vaja oleks. Aga ma ei saa ju peksa anda ja ära võtta. Selle asemel avastasin käsitleja monoloogi ajal mööda mind üles roninud Lillit sülle võttes, et kiisu on kuidagi… paksuvõitu. Mnjah. Mul on FBs 5000 sõpra, küll me kõigile omanikud leiame, kes siin väikeses kirjus keres ilmselt peituvad.
Rääkisin g-onlainis Andega päris asjadest. Ta soovitas mul oma mentoriga nõu pidada. Mentor soovis inventuuri – tulud-kulud-varad-võlad – ja selle tegemisse paigutatud aeg oli väga õigesti suunatud. Täpselt seda oligi vaja. Samavõrd kui mulle on vaja mänedžeri, kes hoiaks ära spontaansed ja emotsionaalsed tehingud, mis vähemalt pooltel juhtudel on ämber.
Üks Vändra kandi pere oli siit päevaraamatust avastanud, et mul on heina vaja – ja pakkus mulluseid. Täpselt sellist kogust, mis meile Reedaga kahepeale sobib. Kui Reet palus Reimot appi neid 30 rulli ära tooma, teatas hr. Saks, et Reedale toob, mulle mitte – ta ei tahtvat minuga mingit tegemist teha. Viimati kohtusime temaga siin õue peal, kui ta hoiatas mind selle eest, et Oke on lahti – ja suhted olid väga sõbralikud. Aiman, et üks mees on talle lõplikke tõdesid kuulutanud. Kuradi jama, kuigi ma ei kuulu külakogukonda, tean väga hästi, et metsas elades ei tohi suhteid ära sodida.
Pärast karjuselintide lumest puhastamist tuli must masekas peale – see pole mingi haruldus, aga imeliselt päikesepaistelise ilmaga on ausalt öeldes nõme diivanil kägarduda ja kaeblikke mõtteid heietada. Tervise poolest peaksin lõunauinakuid tegema, aga seda ei näe ette hoovimaja elektrikatkestused – pean selle kapiga midagi ette võtma, nii ei saa, et triikraud ja pesumasin ei tohi korraga töötada – vuttvuttvutt jälle ja jälle kapi juurde – telefonikõned ja kohusetunne.
Kirjutasin Eesti Naisele loo pärast seda kui lillepoiss Alari mul kummi täis pumpas. Ma pole üldse mingi tšätutaja, aga noorsand Orhideega FBs lobisetud minutitest on igaüks asja ette läinud. Selle keskustelu järel blokkisin mõned inimesed, kes mind hirmsasti tüütavad ja kurnavad. Neil pole midagi teha – ja siis nad tulevad seda mittemidagit mu kahe lause vahele tegema. Neist ühe – ilmselgelt kiiksuga – neiu puhul tunnen lisaks sellele, et ta pidevalt mu kirjatööde vahele tungides segab, tõrget ja isegi hirmu. Blokk! Ja mis ma veel tegin? Korrastasin oma kosmeetikasahtli, tegin heast peast korraliku meigi – ja läksin hobustele eile saadud põhku alla viskama 😀 Selge, et see on kujutlus ja kohatu inimesestamine, aga mulle tundus, et hopsid, kes kopli ja talli vahelises koridoris kombekas järjekorras seistes tallipääsu ootasid, naersid mu üle. Naergu, mul on veel huulepulkasid, homme rõõmustan neid teise värviga.
Päev lõppes vapustava elamusega – film “12 ahvi”. Sedasorti ulmemöllarid pole üldiselt minu maitse, aga niisugust rollitäitmist nagu Brad Pitt seal teeb, pole ma ammu näinud. Kaunismees ja kangelane – ja sellises põrutavas, veenvas hullurollis. Bruce Willis on ka hea, aga kuna tema roll on passiivsem – mis aktiivsus see kakelung ikka niiväga on – on sõnakal ja mitmekesisel Pittil kõik võimalused olla näitlejameisterlik.
Kas ma thaksin kinno minna? Mage lugu – ei taha. Jaajaa, ma tean – suur ekraan, stereoheli, väljamineku fakt ise – aga mulle meeldib teed keeta, kommi süüa, koledate kohtade ajal kempsu minna ja jalgu laua peal hoida. Olengi ära põrganud maanaine – aga selle eest korraliku meigiga 😀
Homme kirjutan ühest väga kaunist loomaarstist. Viskan valikuliselt sitta – põhk imab pissi hästi sisse, ainult hunnikud tuleb kokku korjata – ja saan loodetavasti Haggilt sutsu heina. Uneke, tule nüüd, sa tead, et Soone Saara on julgelt, ette kulutades ja maksmata arvete valli ees lükanud juba siis, kui oli Kati Murutar – murelikult sipelnud on ta nii siis, Murdmaa kui vist isegi neiupõlve-Vasarana. Kuivõrd sellistes pinevates olukordades on oldud küllküllküll, mis siis ikka sipelda. Homme tuleb kuni kuus kraadi sooja!