02. aprill 2012
2.aprill
On mu laste vanaema Inga Murutari sünnipäev. Mu ristilaste ema Karin Silla sünnipäev. Mu palatinaabri sünnipäev. Mis puutub haiglateemasse, siis täna vabanesin kanüülist. Ja ühtlasi sain teada, et ei sobi doonoriks. Mõne kuu eest, kui siin päevaraamatus kurtsin, et kõhus käib disko ja tuumasõda, põdesin endateadmata kollatõbe. Samamoodi, nagu siia Soonele kolimise ajal põdesin puukentsefaliiti – ja sain ka sellest alles pärast teada. Ja siinkohal lõpeb see terviseteemaline hala ja möga. Kanüül on läinud, elagu kanüül!
Tänane päev algas minu jaoks kell kaks öösel pöörase mürinaga. Arvasin, et mõni katus kukkus sisse. Koerad hakkasid ja jäidki haukuma. Pidžaamaväel õue leekides veendusin, et katused on alles, maha sadanud põlvekõrgune lumi – ja kobisin voodisse, kus arvutasin ja ahastasin hommikuni. Hommikul nägin, et kuuris olid absoluutselt kõik puuriidad ümber kukkunud. Minnimobiilist 5 mm mööda, tänu taevale. Ja õnneks olid ka dingod aedikus kinni, mitte kuuri ees ketis – sest nad indlevad, hurraa ja hõissa.
Järgmiseks avastasin, et kõrvalhoonetes olid korgid läbi läinud. Õigemini kaitsmed. See tähendas, et elektrikarjus ei tööta – ja kolmeks tunniks Raplasse-minek jätnuks hobused ula peale. Võimlesin mööda seinu-kilpe, ohkisin ja ähkisin – ja sain voolu tagasi! Lülitasin saunas pesu kuivatava radika välja, et uut plaksu ei käiks. Ja enam sisse ei lülita, olgu maikuus kasvõi 40 kraadi külma – elektriarve oli jälle… ah, ma ei taha sellest rääkida, sellele mõtlen öösel järjekordset lumetuisku vahtides.
Viisin hoovimaja tüdrukud kooli, kuivõrd ma nagunii linna sõitsin. Ja pärast protseduure, millest lubasin enam mitte rääkida, võtsin peale Margoti sulase Elari. Kuni Elar viskas talli puhtaks, roomasin mina mööda hangesid – ja nende alust pori – kopliääri pidi. Kleepuv lumi oli lindid hangedesse vajutanud. Lumi tuli maha tõmmata, ülemine lint pingutada ja alumine kõvasti kõrgemale tõsta. Hobused kõndisid mul kogu selle missiooni ajal uudishimulikult sabas ja see oli mõnus. Kuni mina korrastasin naabri inglise muru turvava Estiko lindi – jällegi lume ja tuule ohver – korrastas Elar sauna kraani, millest oli saanud purskkaev.
Pärast Elari tagastamist Margotile – heldene arm, Margot on võtnud veel ühe bernhardiinikutsika… – istusin keset kööki maha ja hakkasin nutma.
Ümbruskonnas pole heina. Valev kinkis enam kui sada rulooni Juurimaa tallile, kuna arvas äraspidi-eestijat klatši uskudes, et olen hobused ja talu müünud ja Hispaaniasse kolinud!!! Reinul on otsas, Reimo ei saa plögaste põldude pealt kätte… Ainus lootus on veel isand Haggi. Muidu pean Juurimaale põlvejälgi tegema minema.
Kaupo lendas ühelt koosolekult teisele, õhtul oli tulemas tantsuproov, hobustel ees viimased heinariismed… Ja Kaupo tuli! Kui kuulsin teda mu põllu peal silopalle kokku korjamas, seisin keset hoovi… ja nutsin jälle. Hobused põrnitsesid mind mõtlikult – einojaano, emmel on närvid ikka täitsa läbi.
Silopallid ladusime hopside ette ritta, lõikasin nad kõik lahti, et kõik mahuksid ja tüli ei tuleks. Maailmas on niigi liiga palju tülisid. Ühe viimase heinarulli tõstsime hobustele, teise lammastele, Reeda saadetud põhupallid – allapanuks – said talli ette ritta – ja Reet sai oma heinakriisi leevenduseks neli silopalli.
Lammaste heinarulli avades… hakkasin jälle nutma. See oli seest hallitanud. Heakene küll jah, mu närvid on läbi jah. Aga mis nüüd saab? Esiteks pole lammastel heina. Teiseks võivad nad hallitust süües mürgituse saada. Ja ma ei saa mitte kuidakuraditkimoodi seda hallitusehunnikut sealt kätte. Põlema ka ei saa panna – märg ju. Appiappiappi.
Mõtlesin, kui puhastele, põhuga vooderdatud asemetele hobused täna NAERATADES läksid… ja hakkasin jälle nutma. Selle asemel, et rõõmule keskenduda, küsisin eiteakellelt, miks kogu aeg nii ei ole. Miks Elaril pole meie jaoks rohkem aega. Miks lastest, loomadest ja kodust rõõmu tundmise asemel on kogu aeg paanika. Rahapaanika. Heinahäda. Silosõda. Miks?
Eesti Naise loo kirjutamise asemel – ega sellise päeva järel oleks mingit lugu tulnudki – kirjutasin pika kirja abikaasale. Millele pani punkti EMTst hilisõhtul saabunud arve. Jälle imeline öine mõtlemisaine.
Homme kirjutan selle loo. Läbirääkimised oma mitme loo fotode asjus pidasin täna – mis on ausalt öeldes uskumatu. Sama uskumatu kui mõne peatoimetaja füürerlikkus sama kontserni teise väljaandega koostööd teha. Kui läbirääkimised kindlustusmaakleriga – kes tuleb uuesti siia külmunud torudest tingitud kahjusid hindama – muidugi nii persse ei lähe, et jälle mu loomelennu halvavad. Miski või keski teeb seda alati. On selline periood.
Just täna tegi Swedbank ettepaneku kindlustuspaketiga nende Insurance’i kliendiks üle minna. Homme otsustan. Õigemini… juba otsustasin. Tingimused on suurepärased. Ja teatud puhkudel tundub olevat õigem mune ühes korvis hoida. Vastupidiselt rahvatarkusele.
Mu loomadel on pehmed-puhtad pesad, talleke Aprill sai vetilt vitamiinisüsti, mis ajas ta mitte jalule, vaid lendu, suutsin täna juba inimese moodi süüa, tuba on puhas ja soe… Oeh ma tahan jälle nutta. Jumala eest, see pole mina. Äiu-äiu, keegi võõras ja vesine Kati…