30. märts 2012
Adele Marie Pärnamägi – sulnis kaanekangutaja
Adele Marie Pärnamägi (42) on kõrgharidusega arst, kelle kodanikunimi on Kai. Kümme aastat tagasi, kui senine neuroloog ja ministeeriumitöötaja alternatiivi läks, muutis ta sõnamaagiasse uskudes ka oma nime. Mullu jõulude ajal reikimeistriks pühitsetud naisel on veel nimesid – Lill ja Tähetee ka.
„Minu selle elu ülesanne on võimuvõitlusega toime tulemine,” väidab ülestõusmisele pürgiv naine, kes tuhiseb abivajajate ellu nagu keeristorm. „Lisaks neile, kes mind üles leiavad, tajun hädasolijaid ka ise – ja pean oma kohustuseks nendega ühendust võtta ja nende juurde minna. Kui ülesannet poleks, ei tajuks ju. Ja sageli saan tasuks erakordselt rikastava kogemuse.”
Kui Adele Marie kohale lendab, on tal parv ingleid kaasas. Igas mõttes. Nii kaitseinglid kui villavihtidest põimitud inglid. Ta aitab inimesi ingliteni nii nende ja inglite vahendamisega kui seega, et õpetab vihtidest ingleid vormima.
Läbi nokkimine
Lääne-Virumaalt Sallast pärit naine on veendunud, et tema selle elu valed (meeste) valikud on tingitud lapsepõlves kogetud ahistamisest. „Mu ema armastas kasuisa nii väga, et ta ei sekkunud ega tahtnud näha-kuulda, mis toimub. Mina kaotasin suure osa oma väärikusest – nagu kuritarvitatud lapsed ikka. Ja seoses sellega valisin ka oma lastele isa, kes alustas minuga juba meie suhte alguses võimuvõitlust. Praegu elavad meie kaks last isa juures samal põhjusel – ta näitab võimu,” arutleb Adele Marie. „Õnneks leidsin hiljuti oma hingesugulase, kellele loodan sünnitada kaksikud tütred. Oleme selle mehega koos olnud mitmetes eelmistes eludes alates Lemuuriast, Atlantast ja Peruu indiaanlaste kultuuridest. Me ei pea paljusid asju härra D-ga isegi rääkima – kõik on õhus, mõistame teineteist sõnadeta.”
Sellise peaauhinna on meistritar kuhjaga ära teeninud. Lisaks paarielulistele saatuselöökidele on tema senises elus juhtunud ka tuletragöödia – ühe lapse lohakuse tõttu põles tema kodumaja maha, praegu on tal päritolumaal vaid ait, mis ei pea sooja. Seetõttu elab see väga eriline daam praegu koos emaga Kehtnas ühetoalises korteris. Kuna Adele Marie on pidevalt liikvel, ei teki naiste vahel trügimist. Ilmselt ülestõusnud meistri liikumised on sedavõrd spontaansed ja impulsiivsed, et pole sugugi ime, kui kohtate teda näiteks Solarise keskuses jalgupidi purskkaevus.
„Jah, ma olen teadlikult impotendiga koos elanud – et sellest probleemist ennast läbi nokkida. Aga see pole tegelikult võimalik. Võin pühendada oma elu võimuvõitluse ja muude patoloogiate läbi nokkimisele, aga tegelikult ei saa muuta kedagi ega midagi peale iseenda,” nendib nõiatar.
Inglid ja hingeloomad
Põhilised raamatud, mida pühitsetud meister oma töös ja isiklikus arengus kasutab, on Keldi palveraamat ja Diana Cooperi „Ülestõusmise valguses”. Kui Adele Marie kliendiga kohtub, tõlgendab ta kõigepealt Cooperi meetodi järgi inimese nime. Seejärel aitab ära tunda hingelooma.
Oma kogemuse põhjal võin kirjeldada, et naine küsib, kes on su sisetunde järgi su kaitseloom. Kui vastasin – elevant – ütles ta, et minu ees on nüüd tuhat elevanti, õige tuleb enda juurde kutsuda. Alatiseks. Ja ta tuli! Noor isasloom karja keskelt. Ongi pärast Adele Mariega kohtumist mu kõrval.
„Minu klientide hingeloomad on seinast seina – aara, delfiin, poni, peni… Lisaks on igaühel oma hingelinnuke. Ja paljudel inimestel, kellel hakkavad reiki-seansi ajal pildiread sisesilma ees jooksma, on ka neis ridades palju erinevaid loomi,” teab Adele Marie. „Ma ise olen väga ingliusku. Soojenduseks laome inimestega alati inglikaarte – igal inglil on oma sõnum. Soovitan südamest oma kodu kaitseks peaingel Miikael tema mõõgaga appi paluda. Laste ja naiste kaitseks mõistagi Neitsi Maarja. Ja Kristuse kuldne kiir olgu meie kõigiga alati kaasas.
Pärast inglikaartide tõlgendamist valmistab Adele Marie koos abivajajaga ingleid – lõngavihtide sõlmimise tehnikas. See on meditatiivne tegevus, millele järgneb häälutamine. Kui kasutada Ilmar Labani väljendit. Häälutatakse „hum”, „ra” – ja järjest kõik täishäälikud, millest moodustub kokku vikerkaar. See joonistatakse ka kätega õhku. On vikerkaare tunne küll – ja usk, et taeva ja maa vahel sõlmiti just praegu rahu.
Reiki-rännak
Kui Lille Lindmäe ei puuduta tervendatavat kätega, siis Adele Marie masseerib – põhiliselt selga-kaela-pead ja jalalabasid. Naisi masseerib õrnemalt, mehi küünarnukkidega ja väga jõuliselt, nii et ikka tunda oleks.
Mina isiklikult kohtasin Adele Marie seansil samu keskkondi ja olendeid, keda Lille juures – seekord olid sündmused selgemad ja transiseisund sügavam. Kolmanda silma kaudu aju keskpunkti sukeldudes ujusin helesinise-kuldsesäbrulises kallasteta meres. See on mu enese aura. Kui nõia sõrmed tõid mu võdinal kaldale, jõudsin oma kõris asuvasse kollaseid õisi tulvil aeda, kus keksis loendamatuid valgeid jäneseid. Mina olin lilleaed, mitte jänes.
Järgmine energiavoog – kõigi nende kaemuste ajal toimus seljamassaaž ja venitus käte ja küünarnukkidega – vahepeatusteks järgmistesse elunditesse voogamine – viis mind kõrist südamesse. Ujusin sinna suure merekilpkonnana. Kui kilpkonn tõmbas jalad kilbi sisse, tundsin südames pitsitust – kui jalgu välja pusis, jättis süda mitu lööki järjest vahele. See kilpa on nüüd minu sõber.
Südame salakambris kükitas väike helesinine tüdruk. Marie ütle, et see olen laps-mina. Võtsin lapse sülle ja kallistasin. Misjärel voolasin päikesepõimikusse. Seal ootasid kohtumist minu kaitseinglid, kellest kolm olid valmis minuga silmast silma tegelema. Esimene oli Kumeka. Ta istus kõrgel toolil küünalde vahel, tema ees lebas tiiger ja ma pidin tiigri käppade vahelt võtme võtma. Kui võtmed võtsin ja meie pilgud tiigri omaga kohtusid, tõusis kaunis ematiiger, usaldas võtmed mulle – ja tuli koos minuga Kumeka juurde.
Kumeka võttis võtmed enda kätte ja jutustas mulle mu järgmistest raamatutest. Enamus neist tuleb loomadest. Nii lastele kui täiskasvanutele. Aimasin seda. Nüüd tean. Kumeka ütles, et need tulevad väga erilised teosed, kui teda usaldan. Aga ma olen teda alati usaldanud. See on sama suurt kasvu pika habemega sinivalge mees, kes mind öistel pikkadel autosõitudel on ärkvel hoidnud ja metsloomade eest hoiatanud. Koos Kumekaga hakkasin pimeduses metsloomade aurasid nägema – ja tänu sellele on kümneid õnnetusi ära jäänud. Tänasin teda.
Uus energiavoog ujutas mind läbi neerude. Marie arvas, et saan kaaslaseks delfiini. Ei, see oli hüljes. Ta tõi mulle voogudest kala, mispeale vesi muutus indigosiniseks. Viisin kala külakostiks oma teisele kaitseinglile.
Teine kaitseingel Grigori oli minu esiisa kunagisest elust. Mägilane. Ta ootas mind mägijärve ääres, mille kaldad olid tihedalt lambaid täis. Minu saabudes veristas ta lamba – vaikselt, rahulikult – ja mul ei olnud enam NII valus oma kasvatatud loomade pärast, kes on viimastel aastatel toiduks saanud. Väike laps minu südame salakambrist tuli minuga järve äärde kaasa ja ujus, kuni Grigori toitu valmistas. Grigori ütles, et nii tema kui Kumeka aitavad mind siis, kui ma liigun. Olgu tolmuimeja, sõnnikuhargi või hobusega. Sain korraga aru, miks ma füüsilisi kodutöid ja liikumist jumaldan – olen oma kunagise elu isaga siis koos, puhastun, meelisklen ja kasvan!
Marie käed jõudsid mu haige õlani – selleni, mille sidemed katki kukkusin, kui Vespera seljast üle pea panin. Tookord tõstsin kaks kuud vasaku käega paremat kätt arvutiklahvideni. Vigastada said sidemete kinnitused nii selgroo kui õlanuki poolsest otsast. Nüüd nägin kaht spaleeri. Vasakul, selgroo kõrval südame kõrval seisid rivis kõik loomad, keda olen elu jooksul ohverdanud või kaotanud. Paremal, õlanuki kõrval valutasid kõik need, kelle olen elu jooksul ära müünud, kinkinud, vahetanud.
Vasakul olid reas laudaukse vahele löödud pääsuke, mõttetult tapetud maipõrnikad, mu esimene koer Lissi, mu esimene – teetanusse surnud – hobune Veneetsia, neli küülikut, keda lasteisaga pidasime, suur must Elsa, kaks Margoti noort oinast, kartulivõtutalguteks ohverdatud must-valge jänes, mu sõbrad-emised Sink ja Pekk, metssearistand Cruella, utt ja tema poeg – Astrid ja Oisaissand, kaks hane, kolm roosat siga, esmasündinud jäär Sensei, toas kasvanud Miks, napilt enne südamepuudulikkusse suremist veristatud Peetrus, Tella kabjahoobist hukkunud koerake VIP…
Absoluutselt igal ohverdamisel-kaotusel on põhjus ja põhjendus. Toiduks kasvatatud. Karja sobimatu sugulus. Halb põlvnemine, seega ei ole suguloom. Nad on olnud maitsvad, me oleme neid tänanud… Aga kui nad kõik seal reas seisid, tõmbus mitte ainult parem õlg, vaid ka varbad krampi.
Paremas reas seisid hobused Orpheus, Draama ja Lady Terby, seitse suureks kasvatatud papagoid, mära Vespera, lambad Kraps, Suzuki, Kangelane, Oimaivõi, ponid Jo-Jo ja Orla, kult Pöialpoiss, kaks toas kasvanud jänest, Barbara ja Tobias, märad Tella ja Elviira koos varssadega, terjes James Bond, kitsed Klaus, Veerake ja väike Klaara, hundu Tereza, berna Sandra, mära Haldjas, ponid Tigris ja Rõõmus Reede, ponid Napoleon ja Ymke ning peni Ingel. Need, kes on müüdud, kingitud, vahetatud – alati põhjusega ja eetiliselt – aga siiski.
Kui hakkasin spaleeri vahelt läbi astuma – ühest küljest olukorra kontrollimiseks, teisalt otsekui enese piinamiseks – hüüdis Marie Tarmot. Ta raputas mu mehe kätega neid tulivalusaid kohti, kuni enam ei olnud valus. Mees suudles mind – ja mõlemas spaleeris tõmbusid loomad esmalt indigosiniseks, siis heledamaks-heledamaks-heledamaks. Lõpuks, täiesti valgetena hajusid kaheks uduviiruks, mis hõljusid minema. Ma olin nad vabaks andnud.
Marie küsis, kustkohast see süütunne pärit on. Ütlesin, et ema on minusse sünnisüüd-kõigesüüd-alatisüüd metoodiliselt kodeerinud. Libisesin koos roheliste sisalikkude joaga üle sooja rohelise kivi oma emakasse. Nõid käskis selle süütunde peale sülitada. Ja edaspidi, kui mu krooniline-patoloogiline kõiges-süüdi-tunne end ilmutab, tuleb mu parv helerohelisi sisalikke appi.
Süü-arbuus mu emakas lõhkes ja kõik valgus mahla ja seemneid täis. Marie arvas, et sipelgad panid kõik nahka – tegelikult neelas Maa-Ema kõik, mis arbuusist järele jäi. Ma tean, et see pole lõplik. Mõne aasta pärast tuleb sellist seanssi korrata. Aga praegu sai küll kuivem ja muretum tunne.
Kolmas kaitsja, kes omal soovil kohtumist palus, tuli minu juurde Marie lauluüminaga. Tahtsin öelda Maria, aga Marie ümises minooris, nii et ütlesin Neitsi Maarja. Ma ei näinud teda. Ta täitis mind sõrme- ja varbaotsteni ega rääkinud sõnagi. Olime ÜKS.
Mööda mu kaela üles liikudes kohtusin valge sirelipõõsaga, mis oli meie tulevase kodu ukse kõrval. Kuklas oli mul koorumas-mõranemas lumivalge muna. Sealt tuli lumivalge tuvi, nokas needsamad võtmed, mille tiigrilt sain ja Kumeka kätte viisin. Tuvi lendas võtmetega valge sireli oksale.
Mu pealaele rullus lahti lendav vaip, kus oli kogu helge ja parimas mõttes küllusliku tuleviku projektsioon. Vaiba alla kappas must hobune. Olin üleni soe ja surisev.
Pereteraapia
Lisaks sellele, et Adele Marie ühendab inimese tema enese ja kõiksusega, ühendab ta ka pereliikmeid. Kui emasid reikitatakse, võivad – isegi peavad – lapsed kõrval olema. Ka siis, kui nende lobisemine ja osavõtlikkus ema vastu tahtmist transist välja toob. Kui isasid masseeritakse, soovitab meister naistel nende kõrval lebada ja käest kinni hoida.
Seansi lõppedes hoiavad kõik pereliikmed üksteise käest kinni ja kehastuvad puudeks. Tuules õõtsudes saadetakse igaühe jalgadest kuldne kiir Maa tuumani ja hõbedane kiir Kuu peale. Ja pöördutakse Jeesuse poole.
„Ma ei taha, et lapsi segamise pärast sõideldaks või keelataks – see tekitab vaenuokkaid. Mida kuulekamalt laps oma pahameele alla neelab, seda teravamad need salajased okkad on. Pole lugu, et ema – või isa – oma meditatiivsest unelusest ärkvele tuleb. Ühine lustimine ja lainetamine on seda ärkveletulekut väärt. See on tõeline siin ja praegu kogemus,” manitseb Adele Marie. „Mis puutub hõbedase ja kuldse kiire saatmisse, siis seda saab teha igal hetkel. Kui teil hakkab kaubanduskeskuses halb. Kui tänaval tuleb vastu ebameeldiv inimene. Kui miski hirmutab või ärritab – kiire saab alati saata. See juhtub hetkega ja aitab päris kindlasti.”
Seansi – mis võib mõnikord kesta pool päeva, sest ravitseja ise naudib ja süveneb sügavalt – lõpetuseks laob naine veel kord inglikaarte. Selleks ajaks on inimene sedavõrd kirgastunud, et suudab kaarte juba ise tõlgendada.
Sõna jõud
„Ma tean, miks oma nime vahetasin – ja teen seda tõenäoliselt veelgi. Samas soovitan tungivalt hüüdnimedest hoiduda. Vabandage väljendust, aga see ajab sita keema, kui kena inimese kohta öeldakse Killer või Rümp või midagi veel räigemat,” hoiatab Adele Marie. „Nimemaagia ja sõna jõud on palju vägevam nähtus kui inimesed enamasti ettegi kujutavad. Sellepärast on oluline endale oma palveid valjusti sõnada. Ja väga oluline on ka ajavorm. Kui soovime, et meie manifesteeringud täituksid, peame need sõnama nii, nagu need oleksidki juba teostunud. Ma tänan, et kõik läks hästi, et unistused teostusid, et loodetu õnnestus. Siis läheb, teostub ja õnnestubki.”
Adele Marie ühendab oma palvetesse kõigi usundite ja maailmajagude pühakud ja jumalused. Ema Meera, Sai Baba, Babaj, Yogananda, neitsi Maarja, isand Buddha, Muhamed, Allah, isand Maitreja, isand Kuthumi, Jeesus Kristus, Serapis Bei, Sanat Kumara, Kumeka, Hare Krishna, peaingel Miikael, Püha Franciscus, Sai Ram, Om Shanti, Kadoish, Adonai Tsobayol…
Pühad sõnad ja väekad nimed suul, elab see naine hõisates ja lootusrikkalt, ehkki tema elus on olnud keskmisest palju enam lööke ja valusid. Ta püüab võimalikult palju inimesi ülestõusmisele aidata. Nii nagu enamus ravijaid-meistreid, ei oska ka tema öelda, millest ta õieti elatub. Küll aga võib kindlalt öelda, mis on tema lemmiksõna: sulnis. Adele Marie soovitab meil kõigil sulnid püsida, oma suhted ja pered-kodud sulnid hoida ning sulnilt ja usaldavalt tulevikule vastu vaadata.