30. märts 2012
Tiina Säälik – helge amatsoon
Tiinas (44) on midagi väga positiivselt tütarlapselikku. Ja spontaanset piigaelu ta elabki. See kaunitar on Eesti Punase Risti Jõgevamaa Seltsi sekretär, elab Kassinurme hiie kõrval, on olnud tegev Palamusel Theodor Lutsu filmipäevi korraldamas, viimaste aastate pühendumine ja kutsumus on sport. Suusad. Jalgratas. Kärmed jooksujalad.
Preili Punane Rist
Punane Rist on teatavasti rahvusvaheline organisatsioon, mille põhiprintsiibid on inimlikkus, võrdsus, erapooletus, sõltumatus, vabatahtlikkus, ainusus ja ülemaailmsus. Eesti Punane Rist asutati 24.02.1919 ja pragu koosneb EPR võrgustik 16 kohalikust seltsist üle Eesti.„Mina olen lõpetanud Euroakadeemia ja saanud sisekujunduskunstniku bakalaureusekraadi, samas olen õppinud ka EPA-s metsamajandust.” ütleb Tiina. Ülikoolis õppimise ajal kandideeris ta vabanenud ametikohale EPR Jõgevamaa Seltsi sekretäriks ja osutus valituks. „ Alguses, 2003.aastal, kui tööle asusin, oli raske ja keeruline aga sain hakkama ja arvan, et see töö sobib mulle. Hoolimata tõsisest paberitööst on ka palju inimestega suhtlemist, koolituste korraldamisi, vabatahtlike töö koordineerimist. Me tegeleme esmaabi koolitustega kõikides vanuseastmetes, otsimisteenistusega, tööga enimhaavatavate valdkonnas, rahvusvahelise koostööga, noorsootööga ja õnnetuseks valmisoleku esmaabi rühmadega. Sellest kõigest võiks väga pikalt ja põhjalikult rääkida.”
Tiina nendib, et ei teadnud enne ametisse asumist, kui vähe inimesed esmaabist ja tervishoiust teavad. Kord ühel teise ametkonna esmaabi teemalisel õppustel oli ta simuleerimas liiklusavarii ohvrit. Ta lohistati selgroo murru kahtlusega autost mutta – ja jäetigi sinna ligunema… Seega on koolitused ja õppused äärmiselt tänuväärne töö, et järjepidevalt ja väsimatult selgitada esmaabi alaste teadmiste vajalikkust.
„Iga inimese oskused säilitavad elusid. Meie väikese rahva puhul on see mitmekordselt ülioluline. Ent tegelikult mõistagi kogu maailmas – iseäranis praegusel katastroofide ajastul, mil kõikjal on ootamatud lumetormid, üleujutused, maavärinad ja metsatulekahjud. Samas aga võib meie igapäevaelus tulla ette olukordi, kus on vaja abi anda. Hiljuti Tartust Jõgevale sõites lebas Kaarepere viaduktil kägaras mees. Peatasin auto ja läksin vaatama, endal hing sees värisemas, et kas nüüd siis…Mees oli siiski elus aga napsitanuna kukkunud ja koos teiste abistajatega, kes samamoodi olid peatunud ja appi tulnud, aitasime mehe koduteele. Oleks võinud aga olla juhtunud midagi palju hullemat. Kõige õigem on siiski avariiolukorras kutsuda kiirabi ja mitte ise julgelt toimetama hakata.”
Suurepärane vorm
„Meie olemise kergus sõltub suuresti meie füüsilisest vormist ja selle nimel tasub pingutada. Tean, kui palju võib raha kuluda hea spordivarustuse muretsemiseks aga samas on see investeering oma tervise ja heaolu jaoks. Tunnen end sportides suurepäraselt – olgu suuskadel, jalgrattal või lihtsalt joostes ja tean, et see on õige asi ja mulle sobib. Mu teadvus ja tunnetus toimivad siis tõeliselt, kusjuures olen täiesti veendunud, et kui mina saan paremaks, saab paremaks kogu minu maailm,” kirjeldab helge amatsoon. „.Tippsport on pealtvaatajatele samasugune meelelahutus ja kaudne osalus, samastumine, nagu mõni kontsert või teatrietendus. Harrastussport on tegijale endale kirgastumine. Olen loomulikult kohanud skeptilist suhtumist, kui räägin vaimustunult näiteks tänavuaastasest Haanja maratonist, mis kahjuks osutus väga raskeks – sulailm ja kehv rada tegid maratoni tõeliseks katsumuseks. Meil on välja kujunenud oma väike seltskond, kes osaleb Estoloppeti maratonidel ja nii on sel aastal mul õnnestunud sõita nelja maratoni lühikestel etappidel. Traditsiooniks on saanud ka oma sõpruskonna Suusabaasi väljasõidud Otepääle ja suvised pikad jalgrattamatkad Eesti eri paikadesse. Uus harrastus on talisuplemine. Seegi hull hobi tekkis ootamatult ja on omamoodi proovilepanek, samas on see fantastiline tunne, kui oled jääaugus ära käinud.”
Ilutegija
Tiina Säälik võib uhke olla ka oma ainulaadses stiilis maalide üle. Hiljuti käis ta Norras maalilaagris, õppimaks suurepärase õpetaja Gennadi Lapini käe all akvarellmaali. Tiina reisid ongi kõik seotud harrastuste ja eelistustega. Privileeg, mida enamus meist teatavasti endale lubada ei saa. Maalimine-joonistamine on olnud hobiks kogu elu, kuid tõsisemalt sai hakatud tegelema 90-ndate lõpupoole Jõgeva Kunstikooli juures tegutsenud Avatud Stuudios, kus täiskasvanud harrastuskunstnikud koos maalimas käisid. Nüüdseks on osaletud paljudel ühisnäitustel Jõgeval, Põltsamaal, Rakveres, Paides ja mullu suvel oli Kuremaa veskis üleval ka Tiina esimene maalide personaalnäitus.
„Alates 1998.aastast olen näitustel osalenud, aastal 2000 koos Ene Luik Mudistiga, samal aastal isiknäitus „Läbi valguse“ nii Jõgeval kui heategevusprojektina koostöös Pärnu Strand Lions Klubiga. Fotonäitusi on olnud nii Tartus kui Jõgeval, teemaks loodus, offroad ja ka külaskäik Punasele Lagedale Eesti aiakesse. „Punase Lageda reis oli üks meeldejäävamaid. Tänaseks Toonela teele läinud Ants Paju ettevõtmisel sõitis 2008.aasta septembris Tammsaare majamuuseumi taasavamisele Tartu laulukoor „Tarbatu“ ja ka väike seltskond muud rahvast. „Uskuge mind aga seal Mzõmta jõe kaldal istudes tundsin, et sellel paigal on mingi seletamatu aura. Miks muidu kunagi kodumaalt välja rännanud eestlased just sinna pidama jäid ja oma asunduse lõid. Sotši ja Adler on sellised paigad, kuhu kunagi kindlasti tahaks tagasi minna. Tänaseks on aga tekkinud mõte aasta pärast minna Murmanskisse Põhjala Mängudele ja seal ka maratoni sõita. Huvilisi on ja loodetavasti saame mõnusa seltskonna kokku, teine seltskond plaanib minna Kyrgyzstani, Karakoli suusatama, eks näis kas sinna ka õnnestub minna. Plaane tuleb teha ja tegutseda, siis tunned, et elad.“
Neiu on ka tundlikku stiili harrastav fotograaf, luuletaja ja Palamuse kultuurielu edendaja. Theodor Lutsu filmipäevadest, mille toimkonnas Tiina on olnud, teab ilmselt kogu Eesti vähegi-kultuurne üldsus. „Filmihuvi sai alguse aastast 1995, kui tegin kaastööd esialgu reporterina ETV saadetele „Lõunakanal“ja „Virust Võruni“. Sai ka proovitud kaameratööd ja viis aastat reporteritööd päädis ETV-s toimunud operaatorite kursuse läbimisega. „Pööraselt põnev oli lugusid teha, käia erinevates kohtades ja kohtuda tublide inimestega. Ka stuudios lugusid kokku panna oli huvitav. ETV Tartu Stuudio inimesi meenutan seniajani sooja sõnaga, sest meie, kes me maakondadest lugusid tegime, olime siiski asjaarmastajad.“ Tallinnas Rahvakultuuri Koolitus-ja Arenduskeskuse juures toimunud videoperaatorite kursusel sain tuttavaks Tõnu Aruga, tuntud videofilmide autori ja tolleaegse Tallinna Raekoja direktoriga. Raekoja stuudios toimunud filmitunnid olid väärtus omaette, et väikeste sammudega astuda lähemale suurele filmimaailmale. Edasi tulid Theodor Lutsu filmipäevad ja tagantjärgi võib öelda, et iga väike samm viis teiseni. Minu juhuslikult lendulastud fraasist kasvasid filmipäevad välja ja tasapisi kestavad nad tänaseni. Ise sai ka filme tehtud, portreefilm Annika Raidest, pimedast ujujast, sai 1999.aasta Lutsu filmipäevadel II koha, ja aasta hiljem sai portreefilm Ülle Säälikust II-III koha. Eesti Filmiamatööride Liidu diplomid pälvisin vabariiklikel amatöörfilmide festivalidel 1998.aastal(„Jõgevatreff 97“) ja 1999.aastal („Jõgeva linna päevad“).
Fotograafiahuvi sai alguse lapsepõlvest, kui isa pildistamisega tegeles ja ise pilte ilmutas. Minu õde, Lea Pihlak, läks koguni fotograafiat õppima ja on terve elu seda ametit pidanud. Mul on õnnestunud ka õpetaja ametit pidada, 2007-2009 olin lapsi õpetamas Palamuse Kunstistuudios ja 2008.2009 juhendasin O.Lutsu Palamuse Gümnaasiumi fotoringi. Näitusi tegime ka, laste fotodest sai näitus lausa Jõgeva Kultuurikeskuses üles pandud. See on ääretult tähtis, et nö. nurgaspusimine ja selle toredad tulemused ka publikule välja saaks pandud.
“
Mul hetkel kahju sellest, et majandussurutis ei lase paljudel inimestel osa saada kultuuriüritustest. Paraku loevad kõik raha, iseasi kui suuri summasid kellegi lugeda on. Nii tuleb teha valikuid – kas korterikulud, toit või kultuuriüritused. Tasub märgata ka väikseid asju – kohalikke näitusi või esinemisi, needki on toredad ja argiellu vaheldust pakkuvad.“
Valus armastus
Ärgem arvakem, et helge amatsooni elus läheb kõik laitmatu plaanipära järgi. Meil kellelgi ei lähe. Ka siis, kui oled oma rahu ja vaikuse, liikumise ja loomisega õnne välja teeninud, võivad tulla kurjad tagasilöögid.
„Jah, minu elu ei ole olnud päris pilvitu. Mul oli pikk ja kaunis suhe, mis lõppes pisut enam kui aasta tagasi. Olin pärast seda väga pikalt katki, ma julgen seda tunnistada, sest elus tuleb edasi minna kas siis kui on kohutavalt valus ja tundub, et enam ei oska. Lihtne oleks jääda koju nutma ja kaeblema aga ju mu Amburi olemus on kord juba selline, et nii lihtsalt mind ei murra. Olen palju mõelnud ja analüüsinud ja leian, et on tehtud palju vigu. Neist tuleb teha omad järeldused ja proovida ennast muuta, oma suhtumist, hoiakuid…elada ja olla” tunnistab Tiina. „Alati, kui olen olnud katki ja maas, on minu töö ja sport, kodu ja perekond paigas. Ja mis seal salata, päris üksi ma täna pole, üks mehine mees minu elus ikkagi on ja kes teab, mis sellest kõigest välja võib tulla…“
Muusika.
Kui tuli info, et Rammstein tuleb veebruaris 2012 Riiga, lükkasin pileti ostmist aina edasi, lõpuks siiski ostsin piletid ära, sest Tallinnas toimunud kontserdist olid suurepärased mälestused. Esimene tõsine rock-kontserdil käimine oli kunagi 90-ndatel Tallinnas, kui esines Rolling Stones. Vaieldamatult on suurim elamus siiski Helsingis U2 kontserdil käimine. Mulle meeldib uusi artiste nö leida, internetiavarustest on nii mõndagi põnevat. Lemmikkoht on Tallinna rockiklubi Rock Cafe ja seal on ikka päris palju kordi käidud. Ma olen kurja, kõva ja karmi muusika eelistaja ja igasuvine Rabarock Järvakandis on kohustuslik suve osa. Viimastel aastatel olen seal olnud tööd tegemas fotograafina ja ajakirjanikuna. Kaastöid Jõgevamaa ajalehele „Vooremaa“(omaaegne „Punalipp“)olen teinud alates 1985.aastast, enne seda kirjutasin ajalehele „Säde“. Olen olnud „Jõgeva valla Teataja“ toimetaja ja tasapisi kirjutan nüüdki, kui midagi huvitavat ette sattub. Aastal 2000 andsin välja oma esimese luulekogu ja tänaseks on materjali kogunenud juba mitme kogu jaoks. Olen lihtsalt liiga laisk, et asju raamatuks vormistada…“
Hobidest veel rääkides tuleb mainida ka armastust offroadi vastu, sai ju kaks hooaega sõidetud Eesti Autospordi Liidu 4×4 alaliidu võistlustel kaardilugejana. See on parasjagu hull hobi aga mulle meeldib tehnikavärk ja ekstreemsus.“
Ükskõik, mida sa siin ilmas teed, kõik on sulle vajalik. Ka valusad kogemused ja pettumused on vajalikud õppetunnid. Olen väga õnnelik, et mul on suurepärane kodu ja on olnud suurepärased vanemad. Isa on juba taevastes metsades metsavaht, kuid temalt õppisin ma armastust looduse ja maa vastu, emalt olen saanud kannatlikkust ja töötahet. Mitte see pole tähtis, kus sa oled ja elad, vaid see, kes sa oled ja kas sul on ka teistel midagi anda….