30. märts 2012
26.märts
Suurejooneline kõhuviirus, mis on võtnud Eestimaal epideemia vormi, on meie küla ja kogu ümbruskonna peldikutesse aheldanud. Siiski viisin hädasaanud elektriseadmed firma Rütm härrasmeeste kätte. Esialgu võtab harjumine sellega, et Tarmo on eemal, aega – teeme arutult suuri kõnearveid.
27.märts
Tõin kõhuga kakeldes elektroonika ja elektrikarjuse ära. Kaerepere noorsandid aitasid elektroonika niimoodi üles panna, et see hakkas ka tööle. Käisime plikadega ujumas. Reneli ja Minni möllasid seejärel kassidega võidu kogu maja pea peale – nojah, teatripäev ju…
28.-30.märts
Ehkki püüdsin koristada, pesu pesta, puid tuua ja mida kõike, läksin massiivse vedelikukaotuse tõttu siiski Rapla haiglasse. Haigla on sellesama viiruse pärast garantiinis, külalisi ligi ei lubata – ja enamus patsientidest on kõik kõhutõbised. Imeline.
Pääsesin välja kanüüliga ja lubadusega, et käin veel mõned päevad paari tunni pärast tilkumas.
Samal ajal küttis koju naasnud Tarmo hobuseid, kes kevadrände tiivul kopli maha võtsid, üle väljade Saunaküla-tagusesse lasketiiru panid, siis ööseks jäljetult kadusid. Täna hommikul sai Tarmo seitse sindrinahka kätte peaaegu Raplast. Ja juhtus just siis ujulast mööduma, seitse sindrinahka sabas, kui kogu Valtu lasteaed ujumast tuli. Minni sai kõigile uhkelt teatada: minu hobused.
Teame-teame seda omamise uhkust – ja seda, mida tähendab nende sunnikute toitmine-kasimine-püüdmine. Jah, paar hobust on müügis, aga kuni nad on müügis, seni tuleb neid ikka hooldada-õpetada.
Kui Minniga lasteaiast tulime, tormas ta kohe elektriautoga sõitma – ja sai jäära käest üsna korraliku kolaka, sest too kaitses karja hirmsa häälega masina eest. Edaspidi on nii, et kui lapsed on õues, istub jäär laudas.
Mis muud kui et jälle töhe. Tere, arvuti, luud ja kõik tööriistad muud!