15. märts 2012
President, Sa varjasid oma kõne tiiva all kolmandat maailmasõda
Kati Saara Vatmann
Armas Toomas Hendrik,
Oleme Sinuga ja proua Eveliniga mõned korrad kohtunud. Ettepanek öelda SINA tuli siis, kui tegime Mart Laari otsesaate jaoks intervjuud, seepärast julgen seda ettepanekut tänini kasutada. Niisiis Sina.
Sinu vabariigi aastapäeva kõnet kuulasin – nagu ilmselt enamus Eestit – oma kodus. Mul olid külas minu enesega üsna sarnased talupidajad, kellele serveerisin oma kasvatatud notsut. Jah, mina, mitmendat põlve linnatüdruk, kasvatan oma perele lauale sead ja lambad. Nagu ka teised kõrgharidusega talupidajad, kes teevad Eestimaa metsade keskel oma peresid elatades tänu it-võimalustele oma erialatööd.
Me seisime teleka ees püsti nii hümni kui Ernesaksa „Mu isamaa” ajal. Ja tol helgel õhtul me isegi ei julgenud rääkida PÄRIS asjadest. Ei tahtnud üksteist vaevata pihtimustega sellest, kui raske meil kõigil tegelikult on.
Sinu selle õhtu kõne lugesin korduvalt üle.
Enda jaoks. Ja sõprade jaoks. Sest sõbrad küsivad minult telefonitsi ja meilitsi iga päev, mis ometi siin riigis ja maailmas toimub. Miks me – mitme kõrgharidusega, mitme inimese eest tööd rügavad, mitme südamega kõigile oma pühendumistele andnud inimesed oleme nii hirmul. Miks meil on nii tohutud arved ja nii väike sissetulek. Miks me seda sissetulekut püüdes sõidame suurema osa töötasust maha. Miks meie kliendid lähevad üksteise järel pankrotti. Miks…
Mul on kapis kümneid pidulikke kleite, mida võiksin kanda, kui valiksin linnasõidu ja pidutsemise. Ei, Toomas, ma ei tee seda. Lammutan silorulle, veeretan heinapalle, kannan kaevust pangedega vett ja muretsen. Nagu me kõik. Sest lisaks oma argimuredele kuulen ja näen ma telerist ja raadiost päevast päeva ainult katastroofiteateid.
Need katastroofiteated sisalduvad ka Sinu riigisünnipäeva kõnes. Sa küsid, mis saab elust Eestimaal, kui Euroopa Liit laguneb ja euro langeb. Hea sõber, see on meie külades juba juhtunud. Me ei taju oma külades vähimalgi määral, et kuulume kuhugi liitu. Teenime oma sissetuleku alati ja ainult alati ise.
Brüssel peaks teoreetiliselt meie algatusi toetama, ent tegelikult otsustavad eestlastest koosnevad komisjonid meie projektide toetamise üle. Sellest tulenevalt ei saa toetust ei minu hobu- ja loovuskeskus, ei mu sõprade loodetud lastemaad, ei muud tulevikulised projektid. Meie külas elab üks aatomifüüsik, kes sooviks taaselustada Eestimaa. Tal on idee, et iga talu peaks millelegi spetsialiseeruma – kellel mesilased, kellel mustsõstrad, kellel hakkepuit, kellel lambad, hobused, lihaveised, piimaveised… Ent seni kogetud ja kõrvalt nähtud eitamiste ja alanduste pärast ei taha väärikas härra läbi priade-easide raha küsima minna. Ta näeb sama, mida mina – raha saadakse saunapidudeks ja väljasõitudeks, mitte tulevikulisteks ettevõtmisteks.
Kui teostuks aatomifüüsiku idee mustsõstrapõõsaste kasvandusest, saaksid marjakorjajatena tööd külalapsed. Kui metsategemise jääkidest – hakkepuidust – saaks kohalik kütus, jääks, tohutu hulk palgimetsa ahjuhalgudeks tegemata. Kui meil oleks külas tuulegeneraator ja päikesepaneelid…
Kui.
Kas Sina, Toomas Hendrik, tead, miks kõigile neile projektidele öeldakse ei? Külarahvas tahab. Eestimaad asustav kõrgharitud misjonär-kond on välja arvutanud. Me tahame oma isamaad asustada ja arendada. Mõtleme ette, mis saab siis, kui nafta on otsas ja praegused energialiigid enam ei toimi. Arutleme omavahel, mida teha inimestega, kellel pole enam töökohti, kui kogu maa on automatiseeritud ja tehnifitseeritud. Ent fondihaldajad vaatavad meiesugustele aateinimestele kalanägudega vastu.
Sa räägid küll loogiliselt, et tänu Euroopa Liitu kuulumisele oleme ka NATO täieõiguslikud liikmed ja meil on turvaline elu. Uudised näitavad meile siia küladesse hoopis midagi muud – meie mehed saavad iga päev võõrastes sõdades haavata ja surma, on oma peredest eemal. Ja võõrsilt naasjad pole koju tagasi oodatud.
Mis lasteaia- ja koolikohtadest me räägime – kes tahaks sukelduda siinsesse sõimlevasse ja ilkuvasse kõneviisi, üksteise solvamisse ja alandamisse? Üksteist solvavad ja alandavad kohatud ja hirmunud inimesed. Hirm ja kohatus tekib sellest, et inimesed kardavad nii isamaad kui laiemat maailma.
Paljudel meist pole toidu ega kütuse raha – ja meie riik peab vajalikuks süüdimatute Lõuna-Euroopa maade rahvaste ette elatud võlad kinni maksta. Sa, Toomas-Hendrik, kiidad meid usaldusväärsuse eest – aga kui lähedalt oled Sa näinud tegelike igapäevaste tegijate väsimust ja ahastust?
Sind, president, oleks otsekui kaks. Üks on rahvamakstud riigimees, kes luulutab meile natodest-eudest-priadest – kes tegelikult teevad meile rohkem halba kui head. Teine Sina oled see, kellel on samuti keset Eestimaad oma talu – ja Sa tead, et isegi Sinu kõrgest palgast ja kompensatsioonidest ei piisa selle talu ülal pidamiseks.
Õpetajad ja arstid, teadlased ja päästeametnikud nõuavad raha juurde – kodus ei jõua remonti teha, lapsed ei saa soovitud treeningutes käia, millal viimati teatris või riidepoes sai käidud, isegi ei mäleta enam… Oma kõnes väljendusid väga kujundlikult ja õigesti – kui toas on jahe, ei saa keegi teise pealt tekki ära tõmmata, et endal soojem oleks.
Miks siis kreekad tohivad meie pealt teki ära tõmmata?
Miks meie peame kannatama kõigi üleujutuste, maalihete-värinate, metsatulekahjude ja liikluskatastroofide all, mis toimuvad mujal maailmas? Kallis president, ilmselt sellepärast, et oleme osalised kolmandas maailmasõjas.
Meie planeedil toimuv näitab, et nii Johannese evangeeliumis kui Maiade ettekuulutuses kirjeldatav on täide minemas. Meie elust kaob nii elekter kui tehnika, nii nafta kui internet – ja me peame selleks väga kiiresti valmis olema.
Sinu vagadusele ja leplikkusele manitsev pühadekõne, president, peitis oma leebe tiiva all just seda tõde ja paratamatust. Miks Sa seda otse välja ei öelnud? Rahvas võtab enne 21.12.2012 veel hullunult laene, rahvas loodab, et lubatud maailmalõpp tuleb, sest rohkem enam nad ei jaksa. Rahvas käib võõrsil tööl, vaatab isamaad katvaid varemeid ja võsa ja loodab, et varsti on selle kõigega lõpp.
Aga kui ei ole?
Millest Sa, president, meile järgmisel aastal räägid, kui loodetud maailmalõppu ei tule? Millest räägid, kui ka järgmisel aastal Sinu iidol-EU rahade eest püstitatud päikesepaneele ja tuulegeneraatoreid pole ning Eestimaa pole ikka veel erinevatele aladele keskendunud taludega kaetud?
Kirjeldad Sa järgmise aasta kõnes siis Hiina küüslauku ja Hispaania õuna, mida meil siin külapoodides müüakse? Jutustad Sa siis veel kümnetest tuhandetest inimestest, kes on Eestist lahkunud ja võõrsile inimväärset elu elama läinud?
Või mälestad seda väikest ja ilusat Eestit, mille presidendiks võõrsilt tulid – ja mille hukku ühe jalaga Tallinnas, teisega Ärma talus elades kõrvalt vaatasid, sõnu tegid ja abitult oma rahvale järele lehvitasid.
Toomas Hendrik, mitte keegi meist ei toetu juba mõnda aega enam riigile. Me kõik teame, et loota on vaid iseendale. Kindlasti mitte ei Brüsselile ega Washingtonile. Kui meil on juhuslikult tuleval aastal õnne veel Sind vabariigi aastapäeval televiisorist vaadata, tuleta meid meelde.
Tuleta meelde inimesi, kes – ülikoolidiplom ees ja erialatöö taga – veeretavad heinapalle ja silorulle. Tuleta meelde neid, kes ostavad laste toiduraha arvel kütuse, millega külateed puhtad hoida. Tuleta meelde loomi, keda armastades kasvatati – ja ära söödi. See on elu.