13. märts 2012
13.märts
Meie papagoipiiga sõitis koos puuriga täna õhtul Kalbu külla. Nelja lapse ema Edita ostab talle homme uue kaasa. Ja meie süda on rahul. Olen küll 15 aastat papagoisid pidanud ja kasvatanud, vasakule ja paremale jaganud – ent tuleb teha valikud. Kui Lius elasid papsid mu kirjutuslaua peal ja ma suhtlesin nendega päevast päeva paarikümne sentimeetri kauguselt – arvuti klaviatuur oli kogu aeg seemnekesti täis – siis siin Soonel on nad kasside tõttu pidevalt magamistoa-eraldatuses. Kassid on siin hiirte ja rottide tõttu. Hiired ja rotid on siin lammaste ja hobuste tõttu. Lammastel ja hobustel on funktsioon – kuivõrd magamistuppa me külalisi ei kutsu ja seega kedagi oma lindudega ei rõõmusta, neil pole.
Vaevalt et isalind eile nüüd just elumõttetuse kätte suri – ta oli lihtsalt 12+ vana. Jälgides täna, kui vaikne ja nukker on noor lesk, panin FBsse kuulutuse. Tekkis neli soovijat. Sisetunne ja lähedane asukoht – siinsamas Kalbus – langetas valiku Edita ja tema nelja lapse kasuks. Õnn kaasa, Kanakene!
Selge, et pärast mituteist aastat koos lindudega – kõik kolimised ja ränded alati papagoipuuriga, seemne- ja sulerida sabas – on vaikus kummastav. Paar päeva harjumist. Õnneks olen homme Tallinnas. Ja nüüd ei pea enam paaniliselt magamistoa ust valvama.
Aga mina olen halb naine.
Olen hommikust saadik sellise süvenemisega Toomas Raua ja Caissa Oidermaa lugusid kirjutanud, et pole jõudnud õieti jälgida, mida kõike Tarmo täna tegi. Nii palju tean, et ta tegi väga palju. Boksid. Koplilindid. Lindlale võrk peale, et linnud välja lasta. Saunas VESI LAHTIIIII – ja siis selgus, et õige paljud torujupid-ühendused-segistid on lõhki külmunud.
Nüüd tuleb küll minna panka röövima. Sest ka majja siseneval torustikul, mis on lahti sulanud, on mingeid katkiseid detaile.
Ootan huviga inspiratsiooni, millest homme emakeelepäeva puhul Tallinna Transpordikoolis rääkida. Küll see inspiratsioon tuleb. Ja toob Tallinnast ka paar lugu kaasa.