06. märts 2012
4.-6.märts
No küll me kõik sõidame!
Estepona sõitis Külliki Lukiga läbi Kilingi-Nõmme Hiiumaale. Ma loodan, et politsei seda kohta siin ei loe, aga ürgne treiku, millega sõideti, oli potisinine pikap Žigull, oh sina issakene. Kuna juht – turd ja sümpaatne mees – oli kangesti usaldusväärne, otsustasin mitte muretseda.
Sama otsustas emand trakeen – ta kõndis erinevalt eelmisest korrast, mil esijalaga treileri lakke augu lõi, rahulikult ja rõõmsalt kopsikusse ja otsustas, et Dagöl ootav täkk on teda väärt küll.
Me ise sõitsime Helsinkisse.
Ja see oli selle aasta kõige kapitaalsem kolistamine. Sõiduvahendite valikust jäi puudu ainult lennuk.
Tõusime hommikul kell neli, talitasime väga üllatunud loomad – miks Soone talus nüüdsest kuutõbised tegutsevad – panime Terracani Tallinnasse sõiduks sooja… ja kütus sai (õnneks koduhoovil) otsa. Jeebil ei põle kütusenäiduk, seega üllatab Hyundai meid nende lõppemistega ootamatult.
Ajasime üles naabrinaised Anne ja Koidu – aitäh ja andke andeks, tüdrukud… – saime nende igakülgse abiga kella kuuese rongi peale, kimasime Balti jaamast taksoga sadamasse ja… hilinesime kümme minutit.
Õnneks tõsteti meie bronn ümber järgmise laeva peale. Jalutasime varahommikuses sadamas ja kaubanduskeskuses, kohtasime mitmeid tuttavaid. Minni õppis sadama servast servani tuttavaks – ja laevaga Star teel me olimegi. Põhiliseks, aga selle eest arvukaks kaaskonnaks Kalevipojad, kes esmaspäeva hommikul Soome tööle sõitsid. Väga vaprad, salaja nukrad pilgud silmis.
Helsinkis sõitsime kõigepealt bussi ja siis trammiga mööda linnasüdame kaunimaid paiku. Kuni Tarmo oma asju ajas, sai Minni Hessburgerist saadud joonistusplokki joonistades oma väikseid jalgu puhata – meil oli õnnestunud mööda Soome pealinna Eestiga-võrdselt-libedaid tänavaid siiski mitmeid kilomeetreid ka jalgsi uisutada – ta joonistas nähtud Mannerheimi skulptuurist talle olulisena tundunud osa. Võimsat hobust. Mis seal salata, ka mulle meeldib selle skulptuuri juures rohkem ratsu kui ülestõstetud kõrvadega talvemütsiga, seoses oksüdatsiooniga raskesti jälgitavate näojoontega ratsanik. Anna meile andeks, Mannerheim 😀
Lõunat sõime linnavalitsuse kõrval kohas, kus võis mõõduka hinna eest süüa kõike, mida keegi meist vähegi ihaldas ja mahutas. Bussiga tagasi Länsi-Satamasse sõites avastasime rõõmuga, et Minni mäletas kõiki kohti, mida talle hommikupoolikul näitasin. Kohtadega seotud isikute nimesid ka.
Õhtune laevkond oli… Kuidas nüüd öelda… Hommikusest väga erinev. Lastenurga jaoks liiga suured slaavi lapsed, kes loobivad, lõhuvad ja materitavad oma isade eeskujul eesti lapsi. Isad, kes täidavad kõik laeva avalikud kohad oma sõimu ja hingelise inetusega – vot blääd…
Laevast trammile kõndides ütles vapra Maria Indira jaks üles, ta jõudis Balti jaama kasuisa kaelas kraega nurrudes ja läbi une väites, et jalad on täitsa läbi.
Tiit Pruuli, kursusevend, siit nüüd minu küsimus Sulle. Miks Sa sulged Balti jaama ootesaali kell seitse õhtul, kui rongid liiguvad ka hiljem?
Ootasime oma kodurongi poole kümneni aserite kebabi-kohas – mis on üllatavalt südamlik, stiilne ja kultuurne – ja tänu sellele saime tuttavaks äärmiselt huvitava elulooga Tani Targaga. Ligi 70aastase härrasmehega, kes elab Kohilas, on pärit Manijast ja pärast laevamehe ametit töötanud raudteel. Sealt tuleb lugu. Ja tema eksabikaasast ka – proua Valve on transtsendentaalse meditatsiooni õpetaja.
Rongi peale vastu tuli meile kallis Rapla taksojuht Arvo, kellel oli kaasas kanister, millega kuivakspõlenud Terracanile kütus viia. Kodus oli samal ajal meie hobuseid jootnud – ja oh Murphy seaduse paikapidavust küll! – ka küla vahelt püüdnud aatomifüüsik Toomas Raud. Parandas koplid ja nautis päeva.
Koju jõudes toitsin äbariktalled, likvideerisin kasside laastamistööd, Tarmo talitas ja boksitas… ja korraga kostis lastetoast Minni hele hääleke: “Tule loe mulle muinasjuttu!” Oi appi…
Tänane hommik algas tõdemusega, et ka paaki valatud viis liitrit diislit ei käivitanud mootorit.
Käisime härra aatomifüüsikuga, kes on meid tükkis loomadega oma hea südame ja missioonitunde, nostalgia ja vajadusega sõprade järele sõna otseses mõttes lapsenanud. Nii armas…
Kohe hakatakse rajama Toomase jaoks rada läbi meie kahe kopli vahe metsa – selle traktori abil saame loodetavasti ka oma auto käima. Ehkki lasteisa nõudis eile, et täna pärastlõunaks oleks majapidamises vesi lahti, vajus öösel jälle alla 15 kaela, seega enne aprilli tõenäoliselt me siiski vett ei saa.
Tallesid hoiame praegu küll õues päikese käes, aga külm teeb meile kõigile tegelikult liiga. Ammu piisab juba talvest…
Reedel olen Viimsis loengul. Nädalavahetusel valime Tarmoga, kas minna kuulama-kaunistama Karl Madise vai Mait Maltise kontserti. Emakeelepäeval pean loengut Tallinna transpordikoolis – ja pärast seda mõned intervjuud.
Elu nagu elu ikka.
Huvitav, mis päeval ma lõpuks Salvadori koju toon – külavaherööpad, libedus ja külm tekitavad tuhat tõrget. Küll saab.
Nüüd sööb Minni aserite küpsetatud pirukat, mina kirjutan ja mehed veavad radu, autosid ja räägivad tuhandest tähtsast maailma asjast 😀