02. märts 2012
William ja Thomas teel Eestisse
USAs Florida osariigis on üks asula nimega Palm Coast. See asub Daytona ja St. Augustine’i ning Kennedy kosmosekeskuse ja Jacksonville’i vahel. Seal elavad William Welch (14) ja Thomas J. DeVito. Neid ühendab tartlanna Raili, kes on Williami ema ja Thomase kihlatu ning toob lähiajal oma ilusad ja tublid poisid alaliselt Eestisse. Sel lihtsal ja ilusal põhjusel, et Eesti on endiselt aken Euroopasse, nagu Peeter I aegadel.
Tartu tüdruk Raili õppis Tallinnas raamatupidajaks, kuna ei teadnud siis veel täpselt, kelleks tahab saada. Sai pagulaseks – hüppas 20 aastat tagasi ära, ootas USAs 9 kuud tööluba ning asus tööle Detroidi miljonäride eeslinna peene veinikõrtsi administraatorina. Kuna kunstnikest omanikud olid narkomaanid, sai naine aegsasti teada, kui masendavalt tavaline on Ameerikas narkootikumide tarvitamine – harilikumgi kui Eestis joomine – ning oskab nüüd juba näo järgi öelda, millist droogi keegi kuritarvitab.
Pärast tööd autoremonditöökojas asus naine teenistusse Florida juuditari kõrtsis, kus tavatses aega veeta mees, kellest sai tema abikaasa ja poja isa. Vietnami sõja veteranist piloot oli pärit Alabamast, lõunaosariiklasena jänkide suhtes just nii kõrk nagu teame raamatust „Tuulest viidud“ ning sõjast üsnagi rikutud tervisega.
Kuivõrd tema isa oli Ku Klux Klani liige ning Raili-poolsed esiisad omakorda Saksa sõjaväes, on nende poeg üsnagi erilise taustaga. Ja väga intelligentne. Kirjutas äsja 10 keerukal sõnal – millest ema ühtki ei teadnud! – põhineva kirjandi, kus kirjeldas, mismoodi USA on paarisaja aasta pärast oma trikkide ja valedega kogu maailma vallutanud.
Raili maailm on hetkel poeg ja raamatud. Poja sõidutamine jalgpallitrenni ja võistlustele võtab suure osa ema päevadest. Eestis-käikudelt viib ta kaasa kümneid raamatuid, mis lähevad pärast läbilugemist teiste USA eestlaste kätte ringlusse – selline virtuaalne „eesti maja“ siis. Kodus toimetades mängib tal taustaks Vikerraadio ning tänu internetile on ta siintoimuvaga enamgi kursis kui nii mõnigi kohalik.
Suurest Itaalia familiast pärit Thomas J. DeVitoga on Raili koos elanud 8 aastat ning on suutnud mehe veenda poja pärast – ja mis seal salata, ka 2012. aastal USAga juhtuda võiva tõttu – Eestisse kolima.
Thomas Itaalia perekonnast
Härra DeVito ütleb, et kuulis Eesti olemasolust keskkooli geograafiatundides, ent ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Nii tema kui teiste ameeriklaste teadvuses hakkas meie riik n-liidust eralduma siis, kui järjest arvukamad eestlased läksid Ameerikasse tööle või õppima – ja kui meie sportlased tõstsid Eesti olümpiamängudel pjedestaalidele. See innustas üha rohkem ameeriklasi siia turismireisidele lendama ning meie maa ja rahvas sai inimnäo.
„Minu eestlanna, Railiga kohtusime tööl. Meie mõlema büroo oli samas majas. Soovitasin Raili ülemusel selle naise CV põhjal ta tööle võtta,“ meenutab Thomas. „Nii kui temaga kohtusime, tekkis side – kuna olin tollal veel eelmise abielus, venitasin oma saatusele vastu astumisega… Armastan teda, sest ta on tüüpilistest ameeriklannadest väga erinev. Kasvõi tema jalgpallivaimustus – ta tõuseb kell kolm öösel, et mõne mängu otseülekannet vaadata, salvestus ei sobi! Ja tal on uskumatu võime süüa kõikvõimalikul moel mädandatud kala – eesotsas kiluga – ja verivorsti.“
Suurepärane gurmeekokk Thomas, kes teab, mille üle imestab, kiidab üldiselt Eesti kööki kogu südamest – esmakordselt tutvus ta sellega 2004. aastal. Tänini oskab ta peensusteni kirjeldada meisterlikult valmistatud roogi, mida on Eestis-käikudel maitsnud.
„Esimene visiit juhtus olema laulu- ja tantsupeo ajal. See oli täielik vapustus – luuni lõikav külm ja paduvihm, mudas ja lompides tantsivate ilusate inimeste vaimustus… Teel Tartusse õppisin Mäo kohvikus oma esimesed eestikeelsed sõnad: kohvi, koor, suhkur palun,“ naerab Thomas. „Võrreldes Floridaga on siin haruldaselt selge ja sinine taevas, mahedad pastelsed loodustoonid ja hämmastavalt pikad suvepäevad, mis kogenematul öösel magada ei lase. Maastik meenutab mulle kodukanti põhjapool New Yorki.
Mind on Eestis liigutanud teie rahva valmidus inglise keelele üle minna, kui nad mõistavad, et me Williamiga eesti keelt ei kõnele. Ehkki William on pooleldi eestlane ja passiivselt mõistab emakeelt.“
Sarmikas itaallane tunnistab, et on Eestis nautinud eranditult igat siinset õllemarki – ja veine, mida USAsse ei impordita, siia aga küll. Samuti on ta lummatud meie keskaegsetest vanalinnadest, mille pakutavad ajasilda Ameerikas iial ei koge.
„Ainus õudus peale mädanenud kala on hullud autojuhid. Aga sellest ma neile väliseestlastele ei räägi, kes pärast kommunistlikku okupatsiooni siin pole käinud – neid veenan, et Eesti on kõigiti arenenud ja eriline maa,“ on Thomas ses väites ise vägagi veendunud. „Mind vaimustab teise Ameerika itaallase – Justin Petrone raamat „Minu Eesti“. Naersin selle ingliskeelset versiooni lugedes valjusti ja südamest – just minu mõtted, ja nii vaimukalt kirjas! Nii saunakultuuri kui vodka universaalkasutuse kui kõigi muude üldeestlaslike eripärade asjus.
Pikemaks ajaks Eestisse asume nüüd Williami sugulaste, eesti keele ja hariduse pärast. Sõbrad on mulle pakkunud võimalust Tallinnasse itaalia restoran rajada. Miks mitte! Kuna aga minu pere on USAs, hakkan paratamatult kahe poolkera vahet pendeldama.
Mis teha – mitte Floridast, vaid Tallinnast algab Williami teekond Oxfordi, sest Eesti haridus on võrreldamatult parem kui Ameerika oma. Ja Eesti on aken Euroopasse ka jalgpalli mõttes – küllap meie poiss astub Mart Poomi jalgpallikooli ja sealt edasi suurde Euroopasse.“
William selgete sihtidega
14aastane eestijuurne poiss käib praegu veel Matanzas High Schoolis, mis tähendab muide hispaania keeles massimõrva. Lisaks põhiprogrammile on ta eriõppeaineks valinud fotograafia, kuna kooliteel kodust koolibussini kohtab ta alailma nii ujedaid sisisevaid opossumeid, kauneid hirvi, lähedasest soost ookeani suubuva kanali delfiine, alligaatoreid ja madusid.
„Minu koer Äpu on maolt hammustada saanud, aga jäi ellu. Meie jalgpalliväljakul on hoiatussildid ETTEVAATUST, MAOD. Aga me oleme siin igasuguste ohtudega harjunud. Kui on orkaanid – ja neid on sageli – kaob elekter, aga selle eest toob tõusuvesi alligaatorid meie tagaaeda. Mis seal ikka, kui alligaator tuleb tänaval vastu, tuleb oodata, kuni ta ära läheb. Ja kui mürkmaod päevitavad majatrepil, tuleb koju minna läbi garaaži,“ kirjeldab oma praegust ümbrust poiss, kes on valmis vastu võtma Eestimaale omased stiihiad. „Tunnen ennast muuseas väga eestlasena – ehkki eestlastele olen ameeriklane – ja arvan, et sellepärast mängingi hästi jalgpalli.
Minu isa oli aga Alabamast. Ta oli Vietnami sõja veteran. Sellest sõjast tean tänu sellele, et ajalugu huvitab mind väga – põhilised telekanalid, mida vaatan, on History ja Military. Tean muide ka Eesti ajaloost päris palju ja armastan meie ajaloolisi filme. Koolis aga meile Vietnami sõjast ei räägita, aga meie kunstiõpetaja on sõjaveteran, kes kaotas Vietnamis käe. Temaga oleme arutanud, et tegelikult oli see kaotatud sõda.
Isa, kes oli seal kaks korda, rääkis lahingutest ja relvadest, mitte õudustest – olin selleks liiga väike ka, isa suri, kui olin 9aastane. Mulle jäi meelde naljakas lugu talisman-koerast nimega Dog. Ta lendas lahingutes kaasa, tema lennutunnid läksid piloot Dogi nime all kirja ja sõja lõppedes sai sõdur Dog medali! Mu isa sai Purple Hearti ja kõrgeima lennundusmedali. Tema nimi on Washingtonis Aviation Hallis kirjas. Käisime seda koos vaatamas. Pärast erruminekut töötas isa, kuni tervis lubas, NASAs ja seejärel oli pensionini Boeing 747 kapten.“
Poisile ei meeldi Ameerika koolikord. Alates sellest, et 13aastaseks saades on iga tavaline koolilaps paratamatult juba kolmes erinevas koolis käinud. Jätkates sellega, et keskkoolid on hiiglaslikud – umbes 2000õpilaselised tehased, kus peavad ellu jääma ka vaimse ja füüsilise puudega lapsed, kes õpivad küll eriprogrammi alusel, kuid ikka ühisel konveieril.
„Eelarvekärbete pärast on koolibusse vähem kui vaja oleks – tuubil täis bussis on jube trügimine, istutakse põrandal ja minnakse tülli. TV-uudistest kuulsin, et kuna õpetajatele pole palgaraha, on kogu riigis tulemas 4päevane koolinädal lisaks niigi praegu juba lühendatud päevadele. Aga mina tahan korralikku haridust, millega maailmas läbi lüüa!“ arutleb poiss. „Ameerika koolisüsteem toodab paraku madala klassi mõistuseta olendeid. Kogu riigis – nii ka koolis – käib meeletu narkootikumide tarvitamine. 20. aprillil, „rahvuslikul marihuanapäeval“ oli pool kooli pilves. Minu taga pingis istub narkodiiler. Minu pinginaabril – tüdrukul – on roosa kaisukaru sees viinapeidik. Mu klassikaaslased teevad aborte ja sünnitavad, sest ei tea, mida pilves olles korraldavad. Sellepärast võtavad meid igal hommikul koolis vastu narkokoerad, politseinikud on pidevalt valves – pärast seda, kui musta gängi liikmed ühe neist oimetuks lõid, kahekordistati valvet ja kasutusele võeti elektrišoki vahendid. Keskkoolis on ka metalliotsijad – pärast seda, kui üks tüdruk ähvardas koolibussis teisi noaga ja ühel poisil oli relv koolis kaasas.
Mis puutub gängide vahelistesse arveteklaarimistesse, siis mustad kaklevad omavahel. Venelased hoiavad ühte, latiinod hoiavad kokku, eurooplased on pundis – mina kuulun sinna. Orientaalid lävivad kõigiga, juudid ei kellegagi. Meil on keelatud ususümboolika, pole jõule ega kuuske, et tülisid ära hoida. Kusjuures mina ja üks inglanna oleme ainsad ateistid. Jäin sellepärast oma Brasiilia sõbrast ilma – virutas mulle Piibliga vastu pead ja lõpetas suhted.“
William on uhke, et pole narkootikume proovinud ega tee seda iial – küll aga on pilves kaaslaste ja nende vanemate peale pahane. Kulukates erakoolides on hoopis teine olukord, haridustase ja ka rahvast palju vähem – ent Williami perekond on investeerinud poisi kirglikku harrastusse jalgpalli (Ameerikas nimetatakse seda socceriks). Ta on jalgpalli mänginud alates 6. eluaastast, on väravavaht ning tema meeskond on meistrivõistlustel alati esimene või äärmisel juhul teine. Ta saab eratreeninguid horvaadist treenerilt Zagrebi Dünamost ning Tallinnasse kolides astub üsna kindlasti Mart Poomi jalgpallikooli.
„Kuni ma eesti keelt ei räägi, on Juhkentali tänava diplomaatide laste kool mu ainus võimalus – aga Eestis tundubki põhiline elu Tallinnas toimuvat, nii et ega ma ka oma tulevikku Tartu ülikoolis näe, ehkki see on ema kodulinn. Püüdlen Oxfordi. Mis teha – Eesti on mu jaoks küll geneetiliselt kallis ja ajalooliselt paeluv, aga tuleviku mõttes eelkõige aken Euroopasse.“