02. märts 2012
Vahur Laiapea – sensitiivne dokumentalist
Saatus on filoloogi ja viipekeele magistri Vahur Laiapea (51) viinud vääramatu jõuga dokumentaalfilmide tegemise teele. Tänu sellele on meie kultuuriruum rikastatud tundlikel, rasketel ja erilistel teemadel filmidega. Ühtlasi on Vahur rikastanud Eesti rahvast nelja lapsega kahest erinevast „pesakonnast“.
Suhe Jumalaga
Vahuri dokkide nimed „Doktor Grossmanni jumalate maa“, „Mustlase missioon“ ja „Kloostriga seotud“ jätavad mulje, et produtsent ja režissöör Laiapea on misjonär.
„Ei, ma ei tee usupropagandat,“ kinnitab ta, budismist huvituv kristlane. „Need on lihtsalt väga huvitavad inimesed oma paeluvas ja inspireerivas keskkonnas.
Doktor Grossmanni lugu pälvis väga vastuolulise reaktsiooni. Ja lugu on tõesti eriline – filmi kangelanna Galina Grossmann, kes harrastab heliloomingut, tantsu, laulmist ja maalikunsti loob muusikateose „Jumalate maa“. See maa on Muinas-Eesti, kust head vaimud sõidavad kullatud tõldadega ära tooma risti pealt pääsenud Jeesus Kristust. Toovadki Jeesuse Eestisse, kus see astub suure kivi otsa ja hakkab külainimestele jutlust pidama. Oma muusikateose „Jumalate maa“ kandis Galina Grossmann esimest korda ette 2009.a. Munalaskme vanadekodus ja samas sai näha ka tema õlimaali Eestisse jõudnud Jeesusest.
Erilised inimesed ei jäta kedagi ükskõikseks. Mustlaspastor Georg Vinogradov kahtlemata tegi päris palju ka misjonitööd. Ent minu jaoks oli usuteemast olulisem mustlasnaiste ja –laste teema. Mu enda jaoks oli õpetlik ja mõtlemapanev, et mul ei õnnestunud vaatamata pikale võtteperioodile Georgi päriselt avada. Ta on väga osav suhtleja ja elab väga kindlas rollis. Ja rolli ta jäigi, päris lõouni lahti ma teda muukida ei osanud“, räägib Vahur.
„Pole õige arvata, et dokfilm on või peaks olema n-ö objektiivselt, üks-üheselt tegelikkust peegeldav nähtus. Ta on tegelikkust tõlgendav fenomen. Esiteks ma valin, mida filmin. Teiseks otsustan, mis moel filmin. Loon olukordi, mille minu tegelane avaneks. Kolmandaks valin kümnetest salvestustundidest välja materjali, mis tundub mulle subjektiivselt kõige kandvam. Loon midagi, mis ideaalis peaks olema „elusam kui elu“, vahest ka „ilusam kui elu“. Loon teose.
Tundumised muutuvad ajas. Eriti enne esilinastust või televiisoris näitamist on mul sageli kiusatus nii mõnigi koht ümber monteerida. Hea kolleeg Helle Karis on seda kord ka soovitanud. Aga mul on tunne, et see pole õige. Põen ja ootan, kuidas publik mu töö vastu võtab, aga ümber ei tee.“
Valikud
Kui loomingu puhul on kõhklused, kas valikud said õigesti tehtud, loomulikud, siis eraisikuna on Vahur teinud ilmselgelt õigeid valikuid – ja lasknud kosmilisel sünkroonsusel end ladusalt juhtida.
Tallinnas sündinud mees lõi kohe peale keskkooli perekonna ja õppis töö kõrvalt Tartu Ülikoolis filoloogiat. Eripedagoogist kaasaga mindi koos Porkunisse kurte lapsi õpetama, seal tekkis tõsine huvi viipekeele vastu ja arusaam, et see keel peaks kurtide laste õpetamisel olulist rolli mängima. Kunagi sel alal tehtu sai 2006.a. ka katuse alla raamatus „Keel on lahti. Tähendusi viipekeelest“, mis on ühtlasi Vahuri magistritöö.
Esimeses abielus kasvasid tütar Maarja (33) ja poeg Madis (31). Ühel hetkel sai seitseteist aastat kestnud abielu otsa, ju oli käes aeg peale kokku kasvamist lahku kasvada ja iseseisvuda.
Tele- ja filmimaailma jõudis Vahur produtsendina 1998. aastal, kui Raivo Lugima kutsus ta endale appi juhtima stuudiot „Meediapress“. Sealt kutsus Vilja Palm juba poole aasta pärast ta Kanal2 omaprogrammi juhtima. 2001.a. talvel sai Kanal2 aeg otsa, Vahuri koht koondati. Oligi aeg küps oma stuudio rajamiseks. Ikoon sai eelmisel aastal kümneseks.
Vahuri esimene film autorina oli 2003.a. tehtud „Hing on sees“. Selles mängivad kuus vaimupuudega noort playback-teatri lavastaja Aivar Simmermanni juhendamisel läbi lugusid oma kasvamisest ja elust. Ka unistustest – nii unistab üks filmi tegelastest lapsest, oma lapsest, keda ta ilmselt kunagi sünnitada ei saa.
2011.a. oktoobris oli Vahur kaks nädalat Afganistanis. Sündis film „Charikari tüdrukud“.
„See oli tüdrukute kool. Väga vaese Afganistani kõige vaesemate perede laste kool. Haridus, mille tüdrukud said, andis mingigi lootuse elus kuhugi jõuda, trööstitust olukorrast välja rabeleda. Lisaks said neiud koolis korra päevas sooja toitu süüa. Paraku oli see aasta, mil filmisime, viimane aasta, mil see kool tegutses,“ räägib Vahur nukralt. „Ma ei tea, mis Charikari tüdrukutest praeguseks saanud on.“
Kunagi Kanal2-le tehtud doksarja „Haiglalood“ mäletab mees väga soojade tunnetega. Ta meenutab, milles võib avalduda professionaalsus – mida väiksemate laste südameid Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekirurgid Toomas Hermlin ja Toomas Aro opereerisid, seda enam püüdsid nad selle juures luua pingevabamat õhkkonda – jutu ja naljaga . Kui pinge on maandatud, ei hakka käsi värisema. Armastus on armastav tegu, ütleb Vahur. Kirurgi armastus võib väljenduda anekdoodis, mille ta tuvimunasuuruse südame kohal räägib – et käsi ei väriseks.
„Mul oli kord plaan teha dokfilm vanast prostituudist. Oli üks vanem proua, kes veel hiljuti linna peal jalutas ja teenistust otsis. Võtsin mitu aastat hoogu, et temaga rääkima minna. Ühel päeval läksin ja sain kohe aru, et seda filmi ei tule. No vähemalt mitte sellest naisest. Sisetunnet peab usaldama“, räägib Vahur.
Film kui teostamata jäänud kättemaks
„2005-2006.a. tegime koos Arvo Vilu ja Peeter Simmiga filmi „Teisel pool pidalitõbe“. Selle peategelane Ülo, kes nüüdseks siit ilmast lahkunud, oli aastaid tagasi Eestist Kuuda leprosooriumist ära saadetud Lätti, Talsi leprosooriumisse. Põhjuseks tõsine konflikt Kuuda leprosooriumi peaarstiga. Ülo, keda Talsi leprosooriumis 2004.a. kohtasin, nõustus filmi mõttega kohe. Alles hiljem sain aru, et üks tema nõustumise motiive oli püüd maksta filmi kaudu kätte vanale vihamehele, kes küll juba aastaid tagasi surnud. Ülo ei jäänud valminud filmiga rahule, sest ma ei olnud sinna täies mahus sisse pannud tema süüdistusi kunagise raviarsti aadressil. Kättemaks ei teostunud ja Ülo oli minu peale pahane.
Vahur töötab filmi võtetel sageli üksi. On ise nii autojuht, operaator, režissöör, produtsent kui toimetaja. Selge, et üks põhjus selleks on kokkuhoid – nii mõnigi film sünnib üliväikese eelarvega. Teine ja olulisem põhjus on aga see, et sel kombel saab luua vahetuma kontakti filmitavaga, filmitav lakkab kaamerat võõrastamast. Mida suurem meeskond, seda suurem võõrastus ja seda enam kutsub see esile filmitava stampkäitumist.
„Laitmatu vormikvaliteet pole dokžanri puhul alati nii määrav kui huvitav subjektiivne rakurss,“ kinnitab Vahur. „Mis kaamerasse puutub, siis seda on mul uut vaja. Pean ilmselt uue kaamera ostmiseks pangalaenu võtma. See on suhteliselt riskantne, sest meil naisega on kaks väikest poega kasvatada. Matis on 5 ja Marti 7 aastat vana. Kui nüüd „Kloostriga seotud“ Sõpruses esilinastus, tõin poisid oma filmi vaatama, et nad näeksid, miks isa nii palju kodust ära oli“.
Vahuri naine Anne Prommik, endine Eesti Ekspressi ajakirjanik, õpib Eesti Muusikaakadeemias laulmist. Ta on metsosopran. Lõpetab sel aastal magistriõppes.
Kunstimeelne pere elab Tallinnast väljas Suurupis.
Uued filmid töös
Vahur unistab ajast, mil saab kõik töös olevad filmid rahulikult ära lõpetada, siis aja maha võtta, puhata ja uute kallale asuda. Tegelik elu on teistsugune – ikka paar filmi alustamisel, mõni montaaži jõudmas, mõni lõpusirgel ja puhkuse aseaineks võtted Afganistanis, Lätimaal või Petseris.
Eelmisel nädalal käis Vahur koos Peeter Sauteriga Võisiku hooldekodus kirjanik Lembit Kurvitsat vaatamas. Andekas kirjamees on juba neli aastat seal elanud ja pole selle aja jooksul ridagi paberile pannud. Tahab sealt ära, aga ei saa. „Äkki saame selle filmiga Kurvitsat oma eluga järje peale aidata“, loodab Vahur. „Dokfilmi tegemine on vastutusrikas asi. See puudutab inimeste elusid, võib muuta nende elusid. Aga teiselt poolt – miks film ei tohiks või ei peaks seda tegema. Küsimus on ju selles, mille nimel ja kuidas sa seda teed.“