21. veebruar 2012
Kriisid on oma loomult puhastava ja valgustava toimega, neid on hea aeg-ajalt kogeda.
Neis peaksid paljastuma tugevamad tegijad nn.ellujääjad, päästjad ja liidrid, kes kriisiolukoras nii ennast kui kõike ja kõiki, juhtida suudavad.
Meie riigis tundub kriis aga süvenevat kui samal ajal mujal otsitakse lahendusi, uusi võimalusi, tehakse koostööd või siis vähemalt protestitakse avalikult.
Kas meid on õpetatud kannatlikud olema, rohkem taluma ja vaikima? Mille nimel? Elu on liiga lühike! Muutustega enda ümber tuleb arvestada ja vastavalt käituda.
Ei saa ju ühe ja sama riietusega muutuvas kliimas ellu jääda nagu sama autoga peale avariid edasi liikuda jne.
Oleme välisteguritest mõjutatavad ja seega tuleb liidritel oma rahva päästmiseks ka vastavalt tegutseda.
Vaatame ja analüüsime avariiolukorda meil:
Kõigepealt trahvitakse avariisse sattunuid, pigem kannataja poolt (Maksuamet ettevõttjatega, kelledele pank just sisse sõitnud. Lisaks käibemaksu tõus, trahvid avariiliste ja ohtlike olukordade tekitamise, vales kohas parkimise ja kiiruse ületamise eest vastvalminud uutel teedel??)
väga vähe antakse lootust avariist tervena pääseda ja kellegilt abi loota (avariide tekitajatel jääb õiglus nende poolele, tihti ka läbi kaitseorganite, Rahandusministeerium võtab viimase ja tööd ka enam pole)
peavarjuta jäänudel ei ole külma eest enam kuhugi varjuda ja riideid ka osta ei suudeta (kallinenud kütte- ja elektriarved, toit. jne).
avariisse sattunul ja vigastada saanul on parem kas riigist või koguni üldse siit ilmast lahkuda (riigist lahkunute ja enesetappude arv)
parimad päästjad, spetsialistid ja õpetajad lahkuvad sündmuskohalt, sest puudub motivatsioon aidata kui sissesõitjad on enim hoitud ja kaitstud (välisinvestorite kummardamine)
Positiivne on see, et inimesed on hakanud jälle rohkem kokku hoidma s.o nii füüsiliselt kui materiaalelt ning püüavad võiamluste piires midagi siiki ära teha.
Halb aga on see, et elu kallineb liiga kiiresti ja võimalused teisi aidata järjest kahanevad.
Tuleb leida tasakaal nii keha ja vaimu kui kulude-tulude osas.
Kas riigiisad on valmis rahvast kuulama?
Masinavärk on katki, kõik lekib, spetsialistid on ära jooksnud, raha asja korda tegemiseks ja uuendamiseks kas napib või pole ja laenata ka ei julge.
Töölised, kes hammasrataste vahel, kannatagu või vaadaku ise kuidas välja rabelevad..
Uppuvas laevas või alla sööstvas lennukis tuleb kõigepealt aidata ennast ja siis teisi. Kuidas meil?
Ennast võibolla isegi aidatakse aga teisi mitte.
Inimesed, kes teiste inimeste elude üle otsutavad, tuleb seadustega suuremale vastutusele panna.
Iga seaduselooja peaks olema oma nahal enne kogenud seda, mille järgi ta teisi sunnib käituma ja olema.
Vahest tunduvad asjad looduse loogikast väga kaugel olevat. Just nimelt looduse, sest sellest saab kõik alguse ja sellega ka kõik lõpeb.
Kui me ei ela kooskõlas loodusseadustega, saame kõik ühtmoodi karistada.
Proovigem looduses üksi olles ellu jääda või süütuna vangikongis paar aastat istuda ja tulge pärast seda teiste üle kohut mõistma…