01. veebruar 2012
1.veebruar
Eile ei piirdunud madin sugugi sellega, mis päevaraamatusse kirja sai. Ranna rantšo ostis hoobilt treileri ära. Seetõttu helistasin Gunnar Klettenbergile, et ajada haagise dokumentatsiooni jälgi – ja kuulsin rõõmuga, et ta ratsutab oma uues maneežis. Palju õnne!
Misjärel helistasin RMW Raidile ja ütlesin, et olen tema leitud ostjaga nõus, ehkki hind langes käibemaksu võrra. Kõrgemat pakkujat oodates jäängi jalgsi tallama. Homme langetame otsuse – tänan taevaseid vägesid abi ja toe eest.
Hjalmar Konno tekitas mulle Oliver Kruuda digiallkirjaga volituse, nii et viis aastat ühist teed selle treikuga on lõppenud. Edasi!
Üllatuslikult helistas Vehendi motelli peremees Andi Juuriste, palus Tarmot – oma trenni- ja võistluskaaslast Luunja ratsaspordi aegadest – tervitada ja ütles, et ei anna meile iialgi andeks, kui Tartumaale sattudes teda ei külasta.
Ehkki ma ütlesin mehele, et enne kui Isuzu müüdud, uut nelivedu ei otsi, tuhnisime lõpeks koos Auto24-s sobivat jeepi ja haagiseid otsida. Lasteaed!
Anne-Maiga leppisime kokku, et ilmade soojenedes sõidame Lätti. Korraldan talle seitsmes tallis ringkäigu, ilmselt oleme kaks päeva. Ja see mõte meeldib mulle, sest Amy Mürka meeldib mulle.
Minni ja Tarmo leidsid ühistöö sadulapuhastuse ja –õlitamisega. Treikutühjendamisele järgnes naabri-Toomase KIA abil tema jäätunud rataste lahtiloksutamine. Misjärel kirjutasin üles Rännaku-päeva Mariiga.
Ent keset helget õhturahu, mil ma üle hulga aja LUGESIN, saabus ärritav kiri. Hiiumaa kirjutas jõuluvanale. Dagö-saare peal oli toimunud ajupesu, mistulemusel 3000eurose hobuse hinda – mida ma nagunii alla lasin ja järelmaksuga nõustusin – kaubeldi 1300 peale. Kas me jätame tõesti idiootide mulje?
Täna jätkus sama jauramine. Printisin Reeda juures küll laupäevaks lepingu välja, ent kui veel üks vigin tuleb, jäägu nad oma saarele – meie ootame usaldusväärset ja adekvaatset ostjat.
Jan tuli keskpäeval lepingutega treiku järele – õnn kaasa! Misjärel möllasime Reedaga kaks tundi Raplas poes-pangas-postkontoris.
Kodus maksin viimsed kui arved – ka ühe painavalt ebameeldiva – ja pidasin asutuste ja teenusepakkujatega tihedat kirjavahetust. Pärast elektrinäidu ära saatmist saatsin Reneli koju – oli mõnus karge jalutuskäik.
Lambanahkadelt villa maha võtmine on nii hull töö, et Tarmota oleks see ilmselt tegemata jäänudki. Minu osaks jääb nüüd saunapäeval vill puhtaks pesta. Tekste looma hakkan homme. Täna loen-loen-loen – Marii tuleb laupäeval raamatuid vahetama.
Täna saatis ta mulle pika kirja, milles sisalduvat ma teadsin ka ise – ent mida on kirjapildis väga tõhus lugeda.
Õnnistus ja nõuanded võiks selle epistli pealkiri olla 😀
„Meil kõigil on õigus elada päikese all – ilma woo-doo whitchideta – tead neid surnud koeri. Meie ei kõigu – vaata, mis imelise laksu see esmaspäev kõik tõi – kõik kõigest ja kõigega, LauriPiret (tervitame noori, las kutsuvad tunnistajatena pulma nagu haldjasristiemad) nagu mina – olen emaga sulnilt päev otsa naernud nii et lõuad pea küljest ära.
Sinul on ilusad noodid – elu läheb. Meie asi on mitte endas kahelda. Loe sisse seda meditatsiooni, mille sulle jätsin. Oma veele ja vaole ja verele ja valdusele ja plaanidele ja kõigile sõpradele, kellest hoolid. See on kaitsevajadus, mis meil on maandada ja kaitsta. Meil on vaja püsida lõdva ja naerda – siis oleme väge täis – ja meil on elujaatav valge vaade ja missioon. Vaata ise, mismoodi need kaks viimast nädalat teil on läinud. Vaata sügavale endasse – mismoodi on kogu loomariik sinu eest väljas. Toida oma kilpkonna südames – mõistad, seal on sinu särav süda tema kaitsva kilbi vajus – ja ta on hiidvana ja tark. Rohkem isakilpkonn, aga tal on sulnis naispool. Nii et naera, naine, sa ise teadki, et õigel ajal õigesse kohta ilmunud õige juhus on hingelepingutega paika pandud õppetund ja abi.
Ma saan täna üha selgemaks, et pean hakkama raamatut kirjutama. Oled mu parim mentor elus ega pane ise tähelegi… Tänan sind südamest, et oled. Jää palun kestma ja palun, palun ära saa pahaseks, kui ma nüüd tahan sulle heas soovis meenutada midagi, mis ma nägin. See ei ole madal kriitika, vaid tagasiside sulle kui andekale inimesele. Kaugem vaade lähemale.
Iga kord kui sinul oli reiki-rännaku ajal peal ilus kõrge ulm ja sulnis äraolemine, tundis Tarmo (ja palun ära kasuta Term… see ajab tal pehmelt öeldes sita keema) või sinu Ingel-Minni, et tahab seda lusti sinuga jagada ja tegi mingi piuksu omalt poolt, et oleks karjarõõm armsate hingede vahel. Sina ehmusid üles ja paigutasid nad sirgelt karmilt nurka, suud lukku. Sundkorraldusega nagu füürer käsuliini pidi. Sellega niidad sa lapse rõõmu ja Tarmo arga katset sind armastada igas hetkes.
Sina oled primadonna nagunii, liigse karmusega külvad vaenuseemneid isegi kui nad kohe ei idane. Ja kui woo-doo näeb pisukesematki pragu meie ponnistatud valguses, siis ole mureta, nad on jaol: kus saak, kus saak, mis saaks, mis saaks. See ei ole määratud enam juhtuma. Nii et teeme nii, et laupäevaks oled uue auto tuline omanik – ses mõttes, et hingel on hea ja rõõm on laes ja võnge kõrge. Millessegi ei tohi kinni jääda. Nii kui kinni jääd oled käpuli. Nii kui minna lased oled vaba.
Vabasta nüüd oma valud. Nendesse ei saa sa enam kinni jääda, tervenda oma olemine ja tõmba sulnis roosa leek ning oma Maarja ja Georgia Gregori tarkus – ja oma haldjas, kes on su amm ja ristiema ja sinu emapiim ja naisetarkus ja need on su kolmepealine tarkus. Minnike on sinu – ja sina Tarmo – päästeingel.
Ja nüüd võta palun nii, et saad lõdvalt naerda. Mina armastan elu tema maitsetes ja värvides .ja mulle meeldis eriti, et just kui saime saama sai maailm paremaks. Imetlen teie peret ja sinu säravat elu ja sulnist oskust olla kõigest kõik ja samas nii briljant, ehki meis kõigis on veel vaevanägemata ja lahtinokkimata söetomp.
„Ma tegin veel meie kaitseks dekreedi ja kirjaliku palve, see lõikus otse minema ja kohale. nii et oleme nüüd nii õnnelikud ja tänulikud, kus iga päev on aina parem ja põnevam ja me suudame naerda endi üle ja raskused lähevad ludinal rõõmuks ja valu vabaneb ja heledus meis kasvab ja me naerame naerame. see on taotlus meie minekuks kaitsesse ja sulniks eluks.
Palu sisse oma kolm meistrit – las pointivad sulle õige auto selge märgiga, ja tunne see ise ära. Siis palu oma meistrid ja inglid kobida ümber kilomeetri raadjuseks ja lilla leek ja Miikaeli mõõk ja keep – ja siis alles istud sina esimesena kõik istmed läbi ja mediteerid oma kaitseloomadega ja silmadega ja tarkusega – ei himusta, vaid tunned ja tead et tõesti tõesti tõesti,
siis on alles see teie uus auto – siis pere ja muud loomad pardale.
Sa tead ise kõigest kõik – teie perekond on kolmepealine kirgas draakon, kellel on tuld ja tõrva, kui on asi kaitses, ja kellel on sulnist lusti visata magamistuba madratseid täis ja siis seal võimalusel kõik koos mürada ja mõnnatada, ja lihtsalt osaduse imet läbi müramise. Pidage perekonnanõukogu, kus kõigil on tuhat häält ja kõigi hääl on võrdne. Pange kolmekesi seljad kokku ja tundke, kas on olemas seljataguse kaites. Kui jääte teie kui viimne normaalne perekond püsima, püsib ka väike Eesti riik.“
Nii, ja nüüd ütleb mu nina, et Tarmol on köögis porgandi-kapsa-ingveri-spageti pool-toor-nämm valmis saanud – ma tulen, ma lendan, mu kallis – süüaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!
Homme tuleb ilus päev.