31. jaanuar 2012
31.jaanuar
Oli selle aasta SENI kõige ilusam päev. Raikküla Evelin ütles, et meie Ymkel läheb suurepäraselt. Sissejuhatuseks andis ta uues kodus Ülo Vooglaiu kasvatatud täkupoisile Fountleroyle korraliku kolaka – mispeale täkk lõpetas inimeste hammustamise ja aedade lõhkumise. Nüüd on nad armunud paar.
Kinnisvarasaite sirvides saime selgusele, et ümbruskonnas on mitmeid 50 000euroseid talusid, mis meile sobivad.
Pidasime konstruktiivseid läbirääkimisi kolmnurgas Saara-AnneMai-Hiiumaa.
Tarmo parandas sauna veetoru ja soojustas lauda-magamistoa vahelise seina.
Alo helistas ja tänas Margareta-viidud lambaperse eest, öeldes, et küllap tema juba seda hinnata oskab, sest ta oli ühe lambapersega 20 aastat abielus. See kalambuur ärritas Termikat – tema armastatud naise kohta ei tohi keegi niimoodi öelda, ka naljatades mitte.
Maakler Lauri saabus siia koos eriliselt võluva ja kauni sõbratariga. Siit lahkusid nad kihlatutena! Kasutades tema autot viisin Reedale kotitäie hobuvarustust, et rahalistele rehkendustele soliidne joon alla tõmmata ning tõin lasteaiast ära Minni, kellel tõusis palavik.
Kodus läks palavik hoobilt ära, kuna meid külastas Adele Marie Pärnamägi. Läbisime 9kihilise Rännaku esimese tasandi, mille kulgemise lähipäevil ka siia üles riputan. Blokeerisime kaks kurikavalat woo-doo-whitchi ja saime kõik kogu kambaga mitu astet kõrgemale ja targemaks.
Vet süstis igaks juhuks Matrixile veel vitamiine. Kas sellepärast, et poiss on mul kaisubeebi või ongi nii – igatahes nii arukat lammast ma näinud pole. Tal on teistest määbertitest totaalselt erinev silmavaade, käitumine ja hoiak.
Teda ei sööda iial. Credo!
Kui olin nii tedlikult kui alateadlikult päev otsa paastunud, tuli sulnis õhtusöömaaeg lambamaksast ja pohlamoosist. Seda kaunistas naabri-Anne kõne – ta ütles, et Koidu hakkab ise Minnit lasteaeda viima, kui külmalaine ja kurgukrõbin möödas. Aitäh, kullakallis! Mispeale meie kanad tulistasid talle pakast trotsides karbitäie mune.
Õhtul helistas Termikale jälle tema sõber, kes igal õhtul tema külge klammerdub – nii, nagu pidetud-kohatud külamehed lendavad ööliblikatena valgust ja soojust otsides minu nagu lambi poole.
Päeva lõpetuseks suri kõigepealt internet, siis arvuti. Aga see oligi hea – nii palju oli mõelda, tunda ja seedida.
Meie ellu on tulemas uus, koos loodud kodu, uus, koos valitud auto – ja rännakul kohatud suur must hobune.
31.jaanuar
Tarmo ja Minni võtsid saunas maha villa kahelt lambanahalt – hakkan villakuid koguma selleks, et teha meile kõigile lambavillased voodikatted. Puhastasid sadulaid. Soojustasid laudaust ja tõid hobustele-lammastele metsast kuuseoksi.
Saara koostas lepingu Hiiumaaga, suhtles kinnisvara-Lauriga, kiusas RMWd auto asjus. Ühtlasi võtsin siit maha hobumüügiteksti – El-Salvador on küll müügis, aga läheb üsna kindlasti Soome. Asemele riputasin hobutreiku müügi teksti – sisetunne ütleb, et meie ühine teekond selle partneriga on lõppenud.
Pidasin kirjavahetust Ande, Piia, Anne-Mai, Signe ja Gretaga.
Ühe jäära liikumisest teatamisega 4 päeva hilinemise eest sain PRIAlt nüpedada, aga elu on liiga ilus selleks, et maise madaluse pärast halada.
Kirjutan oma Rännakut üles, asun Adele Mariet sõnadega maalima – ja kui päev mahutab, jätkan teekonda ka Röövlirahnu Martiniga. Temaga oleme parasjagu Röövlirahnu otsas võlurkass Nitramiga esimest süvatutvust tegemas.
Hirmsasti tahaks lugeda ka – vahetasime eile (taas)leitud teadjanaisega raamatuid. Tema loeb minu “Projektilast Pärnust”, mina Diana Cooperi teost “Ülestõusmise valguses”. Kui on loetud, kohtume taas. Ootan juba seda.
Viimased nädalad on meie ellu väga ilusaid inimesi toonud – Hansod Saaremaalt, Rikkerid ponimaailmast, Adele Marie, kv-Lauri oma mõrsjaga… Õiged kaaslased ülendavad ja süvendavad meie pereliikmete vahelist sidet ja armastust.
Iga päev on PÜHA PÄEV.