29. jaanuar 2012
Aleksandr „Jermakk“ Jermilov hoiab meid ja ennast meie pärast vormis
Aleksandr Jermilov (56), mees Uljanovskist, tõestab oma isikuga, et sellest linnast ei tule mitte ainult Lenin, vaid ka mitmekülgselt haritud 21. sajandi isiksused, kes muudavad maailma heas mõttes ümmarguseks ning tervendavad seda mitmel tasandil. Aleksandr on massöör, süstasportlane ja rändur. Ta kutsub teejuhina oma retkedele – iseäranis tugev on tema tõmme metsikusse Itta – kaasa kõiki huvilisi, kes soovivad midagi enamat kui tavaturistirajad.
Kohtumispaik Eesti
„Kui ma noore haritlasena esimest korda Eestisse sattusin, tundsin kohe – see siin on minu koht ja saatus,“ kinnitab Aleksandr. „Ma ei tulnud siia hea elu peale ega saamale, vaid andma.“
Uljanovsk, kust mees meile saabus, on teatavasti Volga jõe mõlemal kaldal asetsev linn, mille naaberlinnad on Kuibõšev, Oktjabrsk ja Išejevka. Enne Vladimir „Lenin“ Uljanovi teenekat teket ajalookaardile kandis linn mäletatavasti nime Simbirsk, millel on oma vasted tatari, tšuvaši ja ersa keeles.
„Meie kodu oli looduslähedane ja suhteliselt jõukas, sest minu vanemad olid töökad ja targad inimesed. Ühest küljest kasvasin keset põlde ja hobuseid, teisalt sain hea hariduse, mis mind Eestisse tõigi,“ on Aleksandr tänulik. „Tänu Tallinnasse sattumisele kohtusin ma noore insenerina ka venelannast psühholoogiga, kellega oleme nüüdseks palju aastaid õnnelikus abielus olnud.
Ka Leena on saabunud Eestisse andma, mitte võtma. Ta tegeleb psühholoogina venelastega. Kes muu kui rahvuskaaslane saaks ja peaks iga rahva esindajatega tegelema – ainult „oma“ tunnetab süvahoovusi ja peenemaid nüansse. Venelasi järje peale aidates muudab Leena ka Eesti ühiskonda tervemaks.“
Truudus juurtele
Aleksandr ütleb, et nad on kaasaga palju arutlenud võimaluse üle venelasi ja teisi venekeelseid kodanikke Eestimaal integreerida: „Samamoodi, nagu igal rahval on oma psühholoogia ja kultuur, on igal rahvusel ka oma keskkond ja suhtlusring. USAs on enesestmõistetav, et neegritele on kaasaegsed getod ja indiaanlastele tänapäevased reservaadid. Kes nende rasside ja rahvaste esindajatest on tahtnud, see on integreerunud ja assimileerunud – kes ei soovi, püsib omade hulgas.
Omade keskkond – nimetagem seda rahvusvähemuseks või kuidas tahes – on igaühele turvaline ja üheselt mõistetav.
Ka Eestis hoiavad mustlased, juudid, idamaalased enesestmõistetavalt kokku – hoiavad alal keelt, kultuuri ja traditsioone. Kuni üldises ühtlustumises seda suudavad. Aga venekeelset rahvast püütakse nüüd jõuga lõimida. Jõumeetod tekitab vaenu – nagu igasugune vägivald,“ manitseb Aleksandr. „Intelligendid panevad ise oma lapsed Eesti lasteaedasse ja koolidesse. Lihtrahvast ei saa samasuguseks käitumiseks sundida, sest see on neile üle võimete. Kui laps ei mõista, mida õpetaja talle õpetab, kaotab ta huvi ja läheb tänavale.“
Aleksandr selgitab, et põhjus on Stalini ja mongolite ajaloolises genotsiidis tegeliku suurvene rahva kallal. Eestisse valgunud rändrahvas kannab nomaadide lihtsakoelisi, aga väga elujõulisi geene.
„Rändrahvaid pole vaja karta, põlata ega vihata,“ julgustab mees. „Kui näitame nende suhtes üles austust ja tolerantsi, saame neist tublid liitlased. Kunstlik ühtlustamine pole mõistlik ega ka võimalik. Liiatigi rikastab igasugune mitmekesisus maailma.“
Kuula rändajat
Ka Aleksandr on rändaja. Ta asub igal võimalusel teele, kusjuures tsiviliseeritud piirkonnad teda eriti ei tõmba. Tallinnast piisab tema urbanisatsiooni vajadusele täiesti – kõik suurlinnad on aga teatavasti üsna sarnased.
„Eestis elades teenin endale välja võimaluse rännata mööda emakest Venemaad Arhangelskist Novosibirskini – ja tema naaberriike. Paradoksaalsel kombel ei saaks ma tõenäoliselt Venemaal elades endale nii põhjalikku isamaa-avastamist lubada, sest odav harrastus see pole,“ räägib Aleksandr, kes on erinevalt tõsielusarja „Kaks kanget Venemaal“ peategelastest tõeliselt kange rändaja, mitte kraadide poolest kangete jookide igapäevase kütuse toel tiksuja. Tema matkab tõeliselt.
Ta armastab Usbekistani, Kasahstani, Kõrgõstani, mis on kõik üsnagi erineva väega riigid – olgu vihjatud eestlastele, kes solvuvad, kui Eestit naaberriikidest ei eristata. Nendel maadel on Aleksandri sõnul väga võimsad ja iidsed rütmid ning sojad, sügavate traditsioonidega rahvad.
„Üks elamus on seismine lõpututel väljadel, silmitsi looduse ja iseendaga,“ kirjeldab Aleksandr, kellele on lapsepõlvest külge jäänud hüüdnimi Jermak – mis on teatavasti ajalukku läinud võimsa laeva ja seljakoti nimetusena. „Teine sõnulkirjeldamatu stiihia on mäed. Vajan neid lausa eluliselt, sellepärast käingi nii Kõrgõstanis kui Kaukaasias nii tihti kui võimalik – ja olen valmis igale huvilisele reisijuhiks olema. Viin inimesed paikadesse, kus tunnetame ühtaegu nii enda väiksust kui kokkukuuluvust üleva ja jumaliku loodusega.“
Järgmine rännak viib Jermaki taigasse, Baikali ümbrusse, mis on tema teine kirg mägede kõrval. Ta teab, kus elavad ja tegutsevad šamaanid, ent ei topi ennast vägisi nende juurde, pigem jälgib ja tunnetab neid eemalt ning saab oma seotuse kõiksusega läbi looduse.
Kätega teenija
Aleksandr on mitmes erinevas väärikas paigas massööriks õppinud. Ta võinuks siin Eestis ju ka näiteks insenerina lisaväärtuse tootja olla. Aga… „Eestis paraku ei taheta eriti toota. Kõik aina vahendavad ja teenindavad, elavad internetis ja arvutis, büroodes ja autoroolis, uskumata sellesse, et millegi tegeliku tootmine on väärikas ja rikastav. Samas vajavad just need vahendajad ja ititajad toetamist ja laadimist.“
Aleksandr ei pea kabinetti, vaid käib klientide kodudes masseerimas. Säärase „massaažitaksona“ tegutsemine pole mitte kokkuhoid, vaid põhimõte: „Inimene peab olema pärast seanssi lõõgastunud – lebama, mediteerima, kasvõi uinuma – mitte kohe liiklusse tormama ja ennast taas stressi ummistama. Massaaži järel voolab lümf mööda sooje lihaseid ja viib soolasid laiali, valupunktid hajuvad, keha kogub ennast.“
Need, kes on Aleksandri sooritatud massaaži kogenud – aga eriti need, kes on olnud ka tema juhitud rännakugruppides ja oskavad mõlemat kunsti võrrelda – kinnitavad, et massaaž Jermaki moodi on nagu väike reis. Tema käed viivad nii mägedesse kui Siberisse, nii et väikeselt rännult naasnu tahab üsna tõenäoliselt kogeda ka suurt retke selle oskaja juhtimisel.
Kajaki-kuningas
Kajak on eesti keeli lihtsalt süsta tüüpi veesõiduk, ent Aleksandrist jutustades kõlab kajak – Siberi põlisrahvaste leiutatud loomanahkadest süst – tunnetuslikult õigemini. Mees harrastab süstasporti sinnamaale, kuni veekogud jäätuvad.
„See spordiala on pigem eluviis – pidev meeldetuletus üle- ja alaväärsuse vahekordadest. Kuna meie harrastus nõuab igal aastal mõne ohvri, pole ime, et kõigil süstaspordi saitidel on lisaks infole jõgede-järvede-kaldamere olemuse, ohtude ja hoovuste kirjeldusele ka juhised ohutuse, alajahtumise ja elustamise kohta,“ räägib Aleksandr rahulikult. „Korraldame võistlusi selleks, et treenimisel oleks motivatsioon ja elus oleks mängulist adrenaliini. Ent tegelikult on minu põhiline motiiv vormisolek – tahan veel kaua suuta viia huvilised Siberi taigasse või kuitahes kõrgetesse mägedesse ning ka kaugetele jõgedele-järvedele süstamatkadele.
Tead, mis on üks naljakamaid tundeid matkalt naastes? Magusvalus kihvatus õlle ja rämpskrõpsude järele. Sellele kiusatusele tuleb hetkeks järele anda – siis on tagasi endaks saamise tunne ehedam ja õnnestavam. Ja sedamoodi retk-haaval ma üha endamaks saangi.“