27. jaanuar 2012
26. ja 27. jaanuar
Mää. Totaalne mää.
Termikas sõitis varahommikul Saaremaale. Kui lauta läksin, oli väike valge jäär, keda Ingel-tõbras kaelast raputas, maas nagu kalts. Vedel ja sitane. Tõin ta tuppa. Ristipoja Olafi ema Heili kimas lutipudeliga kohale. Vet tuli ja tegi vitamiini ja seleeni süsti. Keset lutitamist – sööb õnneks hästi – tuli kõne PRIAst, mispeale pidin end tulikiiresti Raplasse allkirja andma organiseerima. Õnneks oli Minni kodus ja valvas talle. Misjärel võtsid hobused kopli maha – ehkki Salvador on Pärstis koolitusel.
Praeguse ilmaga on akudrell imeline käekaunistus. Ja hobuste järel kahlamine sulnis meelelahutus. Õhtuse talituse ajaks jõudis sõbranna Liis meile – koos oli palju mõnusam tallis sahmida. Paaritunnise inimkeelse suhtlemise järel võttis Liis Minni mõneks päevaks enda juurde – tirts vajab vaheldust.
Minni veetis õhtu mullivannis, mina juhmil pilgul telekat vahtides, tall rinna peal. Öö möödus köögipõrandal koos tallega teki peal, teda iga natukese aja tagant putitades. Kui poisi püsti tõstan, seisab küll – aga ise püsti ei saa. Ilmselt vigastas peniraisk – pudeliharja ja taksikoera ristsugutis – ta kaelanärve.
Täna hommikuks oli piima-munavalge-glükoosi segu tite kõhu lahti võtnud. Kui Ingli saunast välja lasin, oli kogu tema hiilivast-maadligi hoiakust näha, et ta teab ka ise väga hästi, millise käki kokku keeras. Facebooki kaudu Inglile uut kodu otsides sain aga paari tädi ja oma enese tädipoja labase sõimu rahe kaela – kuidas ma tohin, pereliige, manipuleerin… Inimesed, kes pole oma silmaga näinud talle rappivat koera – mis siis, et inimestega muhe ja mõnus – kes pole veetnud öid hinge vaakuva tallega köögipõrandal on kindlasti väga pädevad sõimama ja mõnitama. Kulutasin pool tundi oma hinnalist aega selle ila kustutamiseks. Ja võtsin mõned inimesed sõbralistist maha. Mul on ammu 5000 täis, iga töllakus toob kaasa kiire ja lühida “unfriend”.
Kui eile ootas mind laudas oimetu puretu, siis täna… Alfa kaks vastsündinut. Päramised alles maas ja tited läbimärjad. Valge plika ja must poiss. Suured ja tugeva. Yn ja Jang 😀
Nüüd on neid siis viis – Ogaliku Ketter, Aino Meeri ja Mart – ning Yn ja Jang. Kuigi Mardi suhtes pole ma veel sugugi kindel, et mu beebipasas rähklemine ja lutipudeliga jamamine vilja kannab. Kindel on see, et ta jääb nüüd – kui jalule tõuseb – kevadeni tuppa. On soojaga harjunud. Võõrdub emast – ehkki see lõugab praegu köögiakna all ega huvitu Meerist tühjagi, las imeb, saaks toast selle endamoodi valge määberti kätte… Oi eluelu…
Eile panin saunas kokkuhoiupoliitikat trotsides boileri sisse, nii et sain täna viia hobustele sooja joogivee. Koristasin elumaja ja sauna – kui oled magamata, peab ümbrus puhas olema. Püüan oma paistes sõrmi kirjutamiseks rakendada. Õhtul jõuab Termikas õnneks koju. Kuidas me ta rongi pealt Soonele saame, veel ei tea. Küll saame.
Ja Estepona saab ilmselt lähipäevil hiidlannaks. Ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla. Siis on kodus õige hulk õigeid hobuseid.