24. jaanuar 2012
24.jaanuar
Ime, et sellise telefoni otsas rippumise päeva järel sai Marvi Volmeri lugu kirjutatud. Samal ajal, kui maad tabas viimaste aastate tugevaim magnettorm, pidas Termikas läbirääkimisi oma erialaringkondadega – võitles samal ajal jää, sööda ja loomadega – ja kahjutundega.
Õhtul lambaid lauta pannes läks tal silm märjaks – jaa, ka Terminaatoritel juhtub. Nimelt läks meie väike valge Ymke van Kapelstraat täna uude koju. Kui laupäeval läks tema poeg Napoleon Saaremaale Hansode klanni kaisuhobuks, siis Ymke ise hüüdis suureks kasvatatud poissi paar korda ja võttis siis teatavaks, et aeg on eluga edasi minna. Elu viis teda edasi Raikküla sotsiaalnõunik Evelini peresse. Neid ei häiri, et ta jalake on räsitud – temast saab noore täku sõbranna. Hobuinimeste keeli öeldes sugumära.
Järele tuldi Opel Comboga – mahtus suurepäraselt tagumisse kuuti. Peale tuli sipsti! Ja ma olen tema üle pööraselt õnnelik. Hobuke, kelle killerpeni juuni alguses vaeseomaks pures, kes poja nimel ellu jäi, kelle jalg uskumatult paranes, näis olevat määratud elu lõpuni lammaste vahel ringi koperdama. Ent tema jalg on tänu pehmele lumele lausa imeliselt paranenud ja ta leidis oma õnne – täku, kellega koos elada, lapsi saada ja elust rõõmu tunda.
Uskumatu!
Selleks, et El-Salvador homme Priit Tasase juurde kooli pääseks, otsisin konksuga autot, mis treilerit veaks. Kolmas katse – ptüi-ptüi-ptüi – näis õnnestuvat. Homsele mõeldes palvetan mitme asja pärast. Et treiku rattad poleks kinni külmunud. Et hobune normaalselt peale läheks. Et pärast seda lõpeks aedade maha jooksmine.
Mina tilbendasin telefoni otsas, et saada RMWst, kus mu Isuzu nüüd on, lõpuks ometi oma jeep kätte. Kui täna toidukottidega poest tulime, andis armas külamees Karlis meile vanamoodsa kelgu, et tänu sellele oma käsi maani ei venitaks.
Estepona asjus käivad mitmes suunas läbirääkimised.
Reet tõi Minni lasteaiast koju – tänu taevale, teine matk jäi ära.
Tahaksin, et kõik need telefonikõned, mis tundusid olevat edukad, seda ka tegelikult oleksid. Nii sageli selgub, et kõik hästi läinu ei lõppe mitte kuidagi kuradi moodi. Nii palju näilist on siin ilmas… Ma ei taha sellest rääkida.
Ilusat elu Sulle, väike tubli Ymke!