18. jaanuar 2012
17.jaanuar
Tarmo sõitis totaalselt haigena Tallinnasse. Ilma autota ei saa ma Kalbust kolle kätte – mispeale jäin ka ise haigeks. Jootmisvoolikud jääs, puud kuuris, mitte toas. Pidin ämbritega vett vinnates otsad andma. Kui hobustele käruga silo viisin, istusin heinarulli otsa – püsti enam tõusta ei jaksanud. Õhtul tuli Tarmo õnneks koju.
18.jaanuar
Tarmo kasib talli-lauta, kütab ja peseb pesu, mina suren. Kust põrgust me selle viiruse saime, ma aru ei saa. Tarmol pole, mul on palavik. Tarmo köhib kopsutükke, minul on hääl ära. Imeline. Peldikupaber ja pesupulber on otsas, aga minust pole küll poodi astujat. Soomekelk, mille üks papi meile kinkis, võeti tagasi – eit ei lubanud. Las seisab, aga meile ka ei anna. Andja-võtja, kassipersse lakkuja – oli minu vanaema väljend selliste käitumiste kohta.
Oi, ma kukun ümber…