13. jaanuar 2012
Pajode pere pilgud samas suunas
„Ma ei tõsta oma jalga rohkem sellesse majja!“ teatas Marju, kui Aivar oli ta esmakordselt viinud vaatama Raikküla lähistel metsas kössitavat vana rehielamut, millest pidi saama Pajode pere kodu.
Nüüd on Rapla Maavalitsuse perekonnaseisuameti emand ehk rahva suus paaripanija Marju varsti 15 aastat igal õhtul tõstnud oma jalad vägagi rahulolevalt majja, mille Aivar sama koha peale ehitas.
Kui Marju tuleb koju enamasti mõnest tantsutunnist, mis pea igal õhtul tööpäevale järgneb, siis Aivar saabub siitsamast plangu tagant. Plangu taga on Pajo saeveski – tema ühe-mehe-firma, millest on seoses tegususega jäänud kõrvalistele mulje kui ei-tea-kui-suur-ettevõttest.
Ega peremeeski alati otse töölt tuppa tule – käib elujõu ja rahuliku meele säilitamiseks kergejõustikuga tegelemas, metsas loomi vaatamas-hooldamas ja Raplamaa ettevõtjate koosviibimistel.
„Me kohtume harva,“ nendivad Pajod. „Tänu sellele oleme teada saanud, et nii paari- kui põlvkondade suhted kestavad ja arenevad kõige paremini siis, kui vaadatakse samas suunas, mitte üksteisele otsa ja ei trügita üksteise varvastel.“
Kahekesi puu otsas
„Kõik mu esiisad on olnud jahimehed. Maamehel peab olema püss. Ja südametunnistus. Olen pärit siitsamast Lipalt ja õppinud koos isaga loomi vaatlemas ja söötmas käima,“ kirjeldab Aivar mehe, metsa ja relva vahekordi. „90 protsenti metsaskäikudest käib ilma ühegi pauguta. Paraku määrivad salakütid tõeliste jahimeeste mundriau. Nii, nagu iga eluala piraadid rikuvad tegijate au ja töö.
Mets pole minu jaoks ainult jahimaa – ma kõnnin sinna jalutama ka näiteks siis, kui Marju on mu peale kuri. Mina ise olen keskmisest kõvasti rahulikum mees ja oskan metsas kõndimise nii täpselt timmida, et koju tagasi tulles vastab Marju mulle alistunult ohates: loomulikult ei ole enam vihane, üle läks. Enam kui veerand sajandiga õpid peensusi tajuma ja ajastama.“
Marju lisab, et tema ellu on viimasel ajal ilmunud midagi väga uut. Ta käib koos kaasaga puu otsas platvormil metssigu passimas. Neil puhkudel, kui pole plaanis lasta.
„On eriliselt kirgastav ja lähendav täielikus vaikuses kõrvuti istuda – ei liiguta, isegi ei hinga – kuulad armsama pulssi ja iseenese mõtteid,“ jutustab Marju õnnelikult. „Selle vaikimise ja kuulatamise krooniks ilmub lagendikule emis triibuliste põrsastega – ja maailm on nii üliväga olemas ja armas.“
Marju tunnistab, et maale kolides kartis ta vaikust – nagu enamus linnainimesi, kes on üles kasvanud keset autode ja inimeste, naabrite ja möödujate hääli. Marju „metsistumine“ sujus tänu sellele ladusamalt, et teel Raplast päris oma koju oli vahemaandumine Raikkülas.
„Meie abiellumine oli tõeline õnneloos. Me kolisime kokku alles pärast pulmi – ja süüa õppisin ma tegema alles pärast ämma-äia juurest oma koju kolimist,“ tunnistab Marju. „Ja nüüd läheb elu aina paremaks. Kui ma esimest korda siin käies kartsin ja võõrastasin, siis nüüd olen veendumusele jõudnud: muiste osati maju väga õigesse kohta ehitada – nii veesoonte, puude kaitsva müüri kui ümbruskonna mõttes.“
Taevas kinkis Aivarile selle kodu tänutäheks tema ustava hoolitsejaloomuse eest. Mees hooldas pikka aega üht üksildast vanainimest, kel polnud peale tema mitte kedagi. Nüüd, mil väsinud rehielamu asemele oma kätega maitsekas kodumaja on rajatud, käivad Pajod pidevalt oma eelkäija haual teda tänamas.
„Oleme selle majaga üks,“ kinnitavad Marju ja Aivar. „Arhitekt Urve Krjukov kavandas ta täpselt meie kirjelduste järgi – palju diagonaalpindu ja ohtrasti aknaid, valgust ja õhku. Nii inimestele kui lilledele.
Meie linnasõbrad on mõnikord siin nõutult metsapoolsest aknast välja põrnitsenud ja kurtnud, et mitte midagi ei ole vaadata – ei naabreid, liiklust ega reklaamplakateid. Mis jutt! Aknatagune mets ja taevas pole mitte kunagi ühesugused.“
Teisel pool aga on Aivari saeveski – liialdamata öeldes tema elutöö.
On, mida vaadata!
Enne saeveski rajamist end ehitatud kodumaja kõrvale oli Lipa küla poiss Aivar tehnik-mehhaanikuna tööl Raikküla majandis. Praegugi peitub selles sitkes mehes leidur, kes konstrueerib oma saekaatrisse ise sobivaimaid masinaid, ent patenteerimisega vaeva nägemisest on ta loobunud.
„Piisas ühest katsest bussiootepaviljoniga. Me siin nuputasime, arvutasime ja katsetasime, et paviljonid ei võtaks tuult alla, inimesed ei saaks märjaks – ja siis hakati neid mujal Eestis muretult maha puksima. See tegi tibakene tusaseks, otsustasin patendi võtta. Seda ainsamat patenti taotledes kogesin nii karmi bürokraatiat, et rohkem ei taha,“ selgitab Aivar rahulikult. Tema leiutised on ja jäävad tema omaks. Raplamaa üks visiitkaart-ettevõte kohaliku tanklaketi Hepa ja koduste Karmani kaupluste kõrval, Pajo saeveski sündis aga tänu mehe teatavale hulljulgusele.
„Kui majand nõukogude okupatsiooni lõppedes lagunes, tuli Eestisse Läänest kolm saeveskit. Ma ei tea, mille eest, aga üks neist otsustati mulle anda. Siis võtsin esimese riski ja astusin õhku – lapsed olid väikesed, elasime minu vanematega koos – ma läksin Soome seda saeveskite asja õppima,“ räägib mees, kellel on nüüd suur platsitäis angaare ja varjualuseid tulvil tehnikat ja pooleli olevaid palkmaju, näidiseks ja müügiks valmistatud aiamööblit, kiikesid, grillmajakesi ja kartulivabariigis hästi kaubaks minevaid kartulikaste. „Hilisemaid riske on alalhoidlik Marju – kes oli enne abiellumist mu raamatupidaja – rangelt vaos hoidnud ja pole mul lasknud ülearu julgeks minna. Nii olengi praegu vajadusel suuteline kõik oma suhteliselt väikesed laenud-liisingud välja ostma, kui millegipärast vajadus peaks tekkima.“
Suuremaks pole härra Pajo oma elutööd sellepärast kasvatanud, et see rikuks kodurahu – ühest küljest tekitaks suurem vastutus suurema murefooni. Talvel, kui tööd on vähem, ei lubaks süda jätta palgata töölisi, kel kodus naised-lapsed – ent oma pere käekäigu nimel ei saaks ju ka tühja maksta. Samas on kõigi Eestimaa külade üldine mure see, et tõsiseid töömehi polegi suurt võtta. Kes tööd tahab ja oskab teha, see juba teeb, kes ei taha, selle kätte ei või ka saagi ega saeveskitehnikat usaldada. Aivar on mitmeid mehi välja õpetanud ning siis on nad oma teed läinud – üsna sageli Soome parema palga peale.
„Niimoodi me siis kolme mehega saeveski olemegi. Ma ise ka pidevalt platsi peal ja tellijate juures maju üles panemas,“ naeratab Aivar rahulikult. „Varem käisime ikka Marjuga koos puhkamas – mäletad, Marju, meie Usbeki-reisi… – aga praegu käib ta koos meie tütre Marisega (25), kes lõpetas Tartu Ülikooli Pärnu kolledži ja töötab Novatoursis, hinge tõmbamas.“
Tegijate sünergia
Pineva töö tõttu ei kandideerinud Aivar ka Raplamaa ettevõtjate ühenduse presidendi kohale, mida ta mitu aastat pidas – kes pinnal tahab püsida ja eluga edeneda, peab praegusel ajal hoolikalt valima, keskenduma ja kõrvalisest loobuma. Isegi kui see juhtub edevusele maitsema.
„Elu kulgebki perioodidena,“ teab Aivar. „Praegu käin nende sõprade ja teekaaslastega harivatel reisidel, osalen heategevuses – ja peegeldan kogenud tegijate peal oma mõtteid. Mulle meeldib üsna omaette töötada ja seejuures endamisi ideid genereerida. Ent kuna mu kontor on kodus – kohe on eraldi hoone valmimas, peaks psühholoogiliselt vahelduse tooma -, siis ühest küljest ei pääse ma kontori valmimiseni kunagi töölt koju ja teisalt olen kohati liiga üksi. Ideid on vaja kasvõi skeptilise kontrollgrupi peal peegeldada – selleks meie ühendus ongi.“
Üks olulisemaid kontrollgrupi mehi on Aivari jaoks poeg Madis (23). TTÜ lõpetanud noormees töötab USAs Southwestern Companys, ent pääseb tänu infotehnoloogiale sageli ka Eestisse, Taisse – kuhu iganes, kus soovitakse õppida ja õpetada meeskonna moodustamist, motiveerimist, iseenese ja teiste aja planeerimist.
„Olen oma poja üks tänulikke õpilasi,“ nendib Aivar. „Mul on sama probleem, mis paljudel meist – oskame pigem ise kõik tööd ära teha kui õppida meeskonda tööle panema ja ülesandeid delegeerima. Selle üle, kui poeg mulle platsile appi tuleb, olen väga tänulik – alaliselt seal pole tema koht. Ta väärib enamat, ütlen ma, ilma et oma tööd alavääristaksin.
Oleme Marjuga selle üle õnnelikud, et Madis on nii Eestist kui Ameerikast omaks võtnud parima – mitte Eesti depressiivsust ega Ameerika pealiskaudsust.“
Sellised geenid väärivad paljundamist. Madis kinnitab, et naisevõtt ei tohiks tõepoolest kaugel olla, kuna ta on vanematele lubanud, et 32aastaselt on tal kaks väikest Pajo. „Olen viimasel poolaastal massiliselt sõprade pulmades käinud – Chicagost Taini. Meie sõpruskonda on tabanud abiellumise viirus,“ naerab Madis. “Sellisele konveierile nagu metropolides – ukse kohal süttib noorpaari nimi nagu väljuva rongi tead, kaks minutit sees – ja järgmine, kusjuures kõrvaluksest väljuvad lahutajad. Nagu absurdifilmis. Ma tahaksin, et minu tulevasse abiellumisse suhtutakse sama süvenenult ja südamega nagu mu ema oma paaripanemistesse.“
Madis on ema tööd üksjagu pealt näinud – nagu ka Aivar, kes väljasõidu-registreerimisel sageli naise autojuhiks käib. Rõõmuga.
Koht vapiga laua taga
Marju tuletab meelde, et ehkki teda tuntakse Raplas eelkõige ilmaliku paaripanijana, töötab ta maavalitsuses tegelikult eksistentsiaalsel tuiksoonel – tema kabinetist käivad läbi sünnid-surmad, abielud-lahutused. Siinse vestluse päeval käidi tema juures just väikesele poisile nime panemas – Niiles sündis.
„Sellesse ametisse jõudmine on minu jaoks tunnistus kosmilise külgetõmbeseaduse kehtimisest,“ kinnitab Marju. „Varem, kui töötasin samas majas tööhõiveametis – nüüdses töötukassas – vaatasin igatsevalt perbüroo Eesti vapiga lauda ja mõtlesin, et tahaksin väga selle laua taga seista ja inimeste elu tähetundi pühitseda.
Kui mind töötukassast koondati, tundus mulle, et nüüd on maailmalõpp. Eks ühe eluperioodi lõpp oli ka – aga Aivar rahustas mind, et tema on mu kõrval, ongi aeg puhata ja elu üle järele mõelda. Ja kui ma maha rahunesin, hakkaski külgetõmbeseadus toimima. Konkureerisin oma praegusele kohale paljude kandidaatide hulgas, töövestlusele kutsuti mind kuue seas – ja ma olin vaevalt kuu tagasi kuulanud ja nõustanud kümneid ja sadu teisi, kes töövestluseks valmistusid… Paar päeva pärast ametisse asumist oli minu esimene tseremoonia.“
Aivar ja Madis meenutavad, kui kohutavalt närvis Marju oli. Kirjutas kõne. Harjutas peegli ees. Õppis vapruse värinaid maha suruma… Ja nüüdseks on ta Eesti Vabariigi nimel paari pannud enam kui 500 paari. Teda tuntakse äärmiselt süvenenud kõnelejana – ei midagi abstraktset ega umbisiklikku – kõik just sellele paarile ja liigutatud omastele.
„Selleks, et ennast laadida ja tuulutada, tantsin peaaegu igal õhtul. Täna tulin kõhutantsu trennist. Homme on rahvatants. Ülehomme aeroobika. Mulle on seda vaja samamoodi, nagu Aivarile metsa ja puid, jahti ja sporti,“ võrdleb Marju kummagi akude laadimisi.
Pajode õhuline ja helge kodu hingab koos pererahvaga ning tema igasse detaili ja toataime on kätketud otsekui millegi väga hea ootus. Marju, kes kord paarikümne aasta eest lubas enam mitte iial siia jalga tõsta, teab, et siin on kaitstuim ja kindlaim paik maailmas.
Aivar täpsustab: „Ainus, keda siin ilmas on mõtet karta, on inimene. Metsa, loomi ega pimedust pole karta vaja – nad on omad.“