07. jaanuar 2012
3.jaanuar
Hobused jooksus, mina sabas.
Töö-töö-töö
4.jaanuar
Kolisin Kehtnas üht memmekest, kellel polnud kedagi abiks, kes ei lubanud ühtki asja ära visata.
Kottide ja kastide kosk teiselt korruselt alla, sealt autosse, autost järgmisse korterisse. Abiks paar meest sotsiaalmajast. Viimases tassimise faasis tulid õnneks Kehtna poisid appi.
Keset pakkimist ja vinnamist oli äärmiselt meeldiv vestlus Mihkliga.
5.jaanuar
Kuusepalke saagides ja memmekese eluaegset kraami vinnates jäin terveks, tühipalja viljapangega tõstsin selja niimoodi ära, et varbaid ei tunne ja püsti ei saa.
Raivo ja Margot sõidutasid mu Tallinna Termikale vastu – ise roolis istuda ei saa, Fordi-värdja aku jookseb kogu aeg massi tühjaks, ma kardan seda autot ja üldse.
Lennujaamas oli meeldiv vestlus Maris Jesse ja Jüri Mõisaga.
Ma ei ole vist eluski kedagi nii südamest kallistanud kui lennukilt saabunud Termikat.
6.jaanuar
Voodist püsti saan ainult põlvili. Õnneks teeb Termikas kõik tööd köögist-pesust-majakorrast loomadeni.
7.jaanuar
Põlvili arvuti ees, istuda ei saa. Termikas käis lastega kelguga poest süüa toomas, koju jõudes luges hobuseid kokku – kuidagi liiga palju. Üks Helgi Lilleste märadest indles ja tõi kogu tema karja meile. Garfieldi ja El-Salvadori peale lootmine oli sellest märast väga rumal. Meie ponide asukoha ütles mulle Reimo Saks, Termikas lidus jalgsi järele.
Olen küll elus, aga kiiresti voodisse tagasi. Ma ei kirjelda, mis kaasneb totaalselt ära tõstetud seljaga – satun jälle kuhugi esikaanele.
Homme on selg kindlasti parem, homme on pühapäev…