23. detsember 2011
Külliki Alekand maaliliste lammastega
Mokko talu perenaine Külliki Alekand (59) on suurejooneline näide sellest, kuidas viiemajalist turismitalu, hulka hobuseid ja väga arvukalt lambaid pidav naine võib olla nooruslik ja elegantne daam, mitte vaevatud tööloom.
„Mind aitab nii maailma kui Eestit suure ja ilusana näha see, et aegajalt rabelen end lahti päevamuredest suundudes omal käel vanasse Euroopasse kohvriga või Aasiasse seljakotiga rändama – meiemaalaste mured tunduvad sealt vaadates hoopis pisematena“, on kogenud naine, kes elustiili muutes asus mõned aastad tagasi pealinnast oma esivanemate talusse. Sellest 30 aastat tagasi varemeisse ja võsarägassemattunud paigast on kogu suure pere kätetööga rajatud 21. sajandi suurkodu, mis elatab ennast ja oma perenaisi ise. See ettevõtmine sai alguse juba 1980.a. kui keegi teine kohapeal seda varemetehunnikut enam ei vajanud. Palamuse ja Kassinurme vahel Änkkülas asuva Mokko olid Külliki esivanemad rajanud juba talude päriseksostmine aegu ja hiljem said perele osaks samad katsumused, mis Eesti ajaloos nii tavalised. Ning kõik minemaaetud ei tulnudki tagasi. Nemad tulid. Ei näinud varemeid ega metsistunud võsa, vaid tulevast kaunist aeda, mis on siin praegu. Koristamine võttis aega – 15 aastaga sai valdustele ring peale tehtud. Esialgu pidas pere kohta suvekoduna – vanemad, vaieldamatu juhina praegune vanaperenaine, kindlaks toeks tema truu tohtrist abikaasa ja kahe tütre isa, kes nüüd juba kaks aastat manalamees, kuid kindlasti ka nüüd peab oma naistel silma peal oma alatise heasüdamliku naeratuse ja abivalmis meelega. Kõik on teinud siin kaasa – õde perega, tütred, nende abikaasad ja küllap kõikide mamma lapselaste töökuski suures osas on pärit maasuvedest. Ei pelga doktoreerunud ja doktoreeruvad tütred ja tulevasest ajakirjanikust õepoeg ühtki maatööd.
„Meil ema ja tütardega – jah, praegusel hetkel valitseb Mokko talus üldiselt matriarhaat! – võib olla raskeid aegu, ent kui endale programmeerida õiged sihid ja unistused, siis tulevad ka võimalused ja lahendused.“
Arukas programmeerija
Emand Alekand ongi hariduselt programmeerija, kes vahetult enne krooni tulekut vahetas ametit ja asus tegelema Kuldse Börsi asutamisega ja arendamisega jõudes sellega ka Äripäeva edukate naisjuhtide TOP-i. Enam kui tosina aasta pärast uusi väljakutseid ihaldades vahetas s oma vähemusosaluse selles lehes uute ehitiste rajamise võimaluse vastu Mokkol. Enne seda oli parandamatu ehitaja jõudnud Mokkol valmis saada uue elumaja (vana põles sõja ajal maha), hobusetalli kümnele hobusele ja heinaküüni. Nii et juhuslik külaline imestas, et küll proual peab küll rikas mees olema, et selliseid ehitisi sponsoreerib, millepeale „proua“ imestusega avastas, et tegelikult sponsoreerib ta end ise. Selleks ajaks olid Külliki vanemad oma pealinna kodust kogunisti maale ümber asunud ja ema Hilja sai segamatult iluaiaga tegeleda, kuhu näppe mulda pistma ka siiani veel kellelgi teisel asja ei ole. „Külalised imestavad selle ulatust nähes, kas meil on kaks aednikku – ei, meil on kahekordse vanusega aednik“. Tema alustas ka turismindusega, olles esimeste hulgas Eestis, juba 1996.a. Rikkaks see töö ei tee, kuid pensionisambaks sobib ehk küll.
Praeguseks valminud majesteetliku ja maitseka talu pidamisel ongi Külliki põhiline partner ema Hilja. Selle naisega kohtumine selgitab, kustkohast pärineb Külliki särav daamilikkus. Ta võib päevi oma kiviktaimlas, lillepeenardes või kasvuhoones istutada ja ümber istutada, kasta ja kobestada, õunamahla ja hoidiseid valmistada – ent siis heidab stiilse salli üle õla ja läheb Kaareperre rongi peale. Sõidab pealinna vaheldust saama, kohvikutesse, näitustele ja esietendustele, kord või paar aastas väljamaale – selle viimase pärast tekkisid kunagi probleemid reisikindlustusega, kelle arvates pole reisimine sugugi paslik sellises eas inimestele.
Piinlik vastata, kuid kui külalised järgmiseks küsivad, kes valmistas neile maitsvad road, tuleb jällegi tõdeda – „mamma“. Viimasel ajal Külliki häda sunnil siiski taasomandab selles osas mõningaid kogemusi alustanud magustoitudest ja küpsetamisest.
Vanaproua viimati omandatud hobi on mesindus, peale abikaasa surma tuli mesilased enda hooleks võtta ja see tegevus pakub talle tõelist rõõmu. Nii et kui varem meevõtmise ajaks tuli kogu suurpere kokku ja kõik olid hoolega ametis, siis nüüd saab ta sellega kaheksakümne viiesena nagu niuhti üksi hakkama – hakkab ta siis teiste järel ootama. Mamma rõõmuks sai sel suvel ehitatud täitsa tema omaks „mesilaste maja“ – kena särav suvemajake, kus kõik mesilaste tarbed üheskoos.
Mamma viimane investeering oli leonberger Gemma – maailma sõbralikem koer, Eestis veel üsna haruldane tõug, kuid milline oli talus ka enne sõda, ning kirju shetlandi poni Mausi, siis oli ta oma säästudega ühel pool. Nüüd kogub ta raha veel vaid välisreiside jaoks ja on veidi pahane, et koos Mausiga soetasin mina valge sheti ruuna Maxi – hulgi oli odavam! – need on elumaja juures koos iidvana tori mära Hoolikuga kogu aeg ema silme all, ülejäänud hobukari pakub eemal karjamaal kõrvuti lammastega silmailu. Selles, et hobune peab talus olema, on mu ema küll vägagi veendunud,“ teab tütar. „Kui ta oli väike plikatirts, siis hüppas lakaluugist alla hobuse selga, kui muidu ei ulatunud. Küll tõreleb ta aga nüüd, et hobusekari enamasti niisama karjamaal elust mõnu tunneb ja miskit kasulikku tööd ei tee“. Mis teha, kui ringi liigub liiga vähe kogenud ratsutajaid, kellega minna maastikule ratsutama.
Maalilised vaated
See, et hobused moodustavad talu kõigi hoonete tavatult suurtest akendest avanevate väljade olulise osise, on noorema tütre algatus. Tüdruk läks poolsalaja 9-aastasena Tondi maneeži ratsatrenni, ning mõni aasta hiljem avaldas saladuse, et naaberalevis Kuremaal on müügis Tarzan, kes samamoodi poolsalaja siis koju toodi. Papa tõsteti oma garaazhist välja ja Tarzan sai sinna uue kodu. Papa sai uue garaazhi asjavalminud elumajja. Sellest jäi ta ka mõne aja pärast ilma, kui järjekordse ümberehituse käigus sellest uus köök sai. Et ehitamine ei lõpeks…
„Järgmised hobused tulid meile tänu ühele kelmikale jaanipäevale, kui enda tarvis teist hobust ostma läksin – et tütrega koos maastikul käia, mu hea nõuandja sõber oli veidi lõbusas tujus ja ei laitnud maha mõtet mitu hobust ühe hinnaga osta. Nii see pall veerema hakkas“, naerab Külliki „Mis päädis tühjana seisnud isatalu hõivamisega, kuhu asustasin tall kahasse koos esimese tallimehe, tegelikult küll tallinaise ja tema kaasavaraga – igasugu muude loomadega. Tallinaine lahkus peatselt Soome tööle ja jättis kogu kaasavara mulle hoolitseda. Tuli siis tõestada, et ka ise millegagi hakkama saan. Olin ikka päris rumal põllumajanduse asjus. Selle kohta ilmselt teavad naabrid paremini pajatada. Aga targemad andsid teadmisi ja elu kogemusi. Kui Palamuse vald sai mahetootmise alustamisel pilootvallaks, haarasin ka mina sellest võimalusest kinni, seega sai siis minust tunnustatud mahetootja – selline peen nimetus, mis läbi igasuguste põllumajanduslike eksirännakute on tekitanud korraliku 200-pealise lambakarja. „Hooldusvabad, nagu algul tundus, pole lambad aga sootuks mitte, muru hooldamiseks soovitan siiski muruniidukit!“
„Nii et sel ajal, kui mamma toimetab rõõmsa järjekindlusega ja sihiteadlikult aias, kasvuhoones, köögis, mesilas ja kanalas – 10 sulelist matrooni teostab tema meelepahaks sagedasi väljalende ka iluaeda – sehkendan mina niisama ringi: kamandan oma ehitusmeest ja usinat talutöölist, teen uusi plaane, tuulan ehitusmaterjalide poodides, tuhnin paberites, tegelen külalistega, kiirustan ja hilinen ja jõuan viimasel minutil siiski valmis“.
Talu ümbritsevate maaliliste vaadete poole on avatud tohutud klaasseinad nii peamajas, endise lauda müüridele ehitatud põhihoones, modernsest šoti paadimajast inspireeritud intiimses saunamajas kui tiigikaldal kükitava onnikese väikestest akendest. Päikesetõusu pool ulatuvad karjamaad taevani mööda vooremäge kulgedes, teisel pool on varjav mets ja üle põllu paistab loojuv päike.
„Ma olen alati soovinud, et hoonetel oleksid suured aknad, õhuline hingamine ja palju loomulikku valgust. Praeguseks olen avastanud, et nende ainus halb omadus on see, et nad osutuvad lindudele surmalõksuks. Kevadel tuleb lindude kaitseks kardinad ees hoida, et nad hoogsal pulmalennul akendesse ei sööstaks, aga linnulaulu on siin hullult“ nendib Külliki, kes võiks ju vabalt olla mõne Tallinna pilvelõhkuja-büroo, mitte oma isikliku rohtaia kuninganna. „Mis seal salata, me olemegi siin päevast päeva kõikvõimalike ennast ümbritsevate elusolendite kaitsel. Mu paarisajale lambale, kelle kokkulugemine on paras kunst ja tükk tegemist, jäävad just sügiseti koplid kitsaks ja nad kipuvad rohelisematele naaberaasadele – lasevad vahel ka hobused naabrimaadele maiustama. Mis tähendab sadade meetrite kaupa uute piirete rajamist, varsti niisiis ongi kogu meile kuuluv maa tarastatud. Hea nõu on oli ajutisteks taradeks kasutada rahvakogunemiste piireteks kasutatavat oranzi plastvõrku, imelisel kombel aktsepteerivad lambad seda, sel sügisel ostsin kogu tolle firma tagavara kokku. Ka lambavalvurist borderkolli pelgab seda oranzhi. Paraku on aga hundid meid oma sihtmärgiks võtnud ja neid juba mingi tara ei pea. Aga igale hädale peab leidma lahenduse ja see just ongi huvitav! Paljusid tegevusi ei tule enam uuesti teha, kui nad kord on tehtud .“
Ja tõepoolest, Külliki naerab ja särab? prrrr
Usk, mitte ebausk
Külliki usk oma missiooni õigsusse ja ettevõtmise edusse on aga tugevam kui mistahes ebausk. Seetõttu on ta ehitanud esivanemate ajal laudana toiminud majja Mokko talu peahoone, mille alumisel korrusel kunagisel lehmade poolel on noobel söögisaal, turbaruumis hubane ja käepärane köök ja sigade poolel konverentsisaal. Teisel korrusel on erinevate mõõtmete ja iseloomudega toad peretubadest sviidini. Salongi laual on kaustad ja albumid dokumentide ja piltidega talu ajaloost ja vaadetest erinevatel aastaaegadel.
„Tegemised selles suures majandamises on kindlalt jagatud. Õnneks saan enamasti hoolitseda ehituse ja arendamise eest ning aeg-ajalt jalga lasta suurt muret tundmata, mis muude asjadega saab. Aastatega on algul üliväga lootusetutest seisudest vaevaga väljarabeletud situatsioonidest kujunenud hea kohapealne meeskond – alates ülivajalikest elektrikust, san-tehnikust, ehitusmehest, köögi-ja koristusabilisest, kes minu hädaldava telefonikõnede peale kohale lendavad kuni tubli alalise tööliseni, kelle hooleks nädala sees loomad ja kõik muud rasked meestetööd. Mammast sai juba kõneldud. Nii pääsengi tallitööle vaid nädalavahetustel, kui tütar just pole tulnud hobustele porgandeid tooma,“ ütleb Külliki rõõmuga. „Aga avariilisi olukordi siin maal juba jätkub, sellele vaatamata näen vaimusilmas end tulevikus roosi õielehtedel kastepiisku imetlemas ja lihtsalt olemas ja hingamas.“
Saatus on sundinud Küllikit tema jõulisel matkal kohati nende pikkade sammude vahele lausa kolmikhüpet harrastama. Kui lauta ehitatud peahoone esimeste tähtsate külaliste saabumise eel valmis sai ja Külliki Tallinnasse jazzkontserdile sõitis, helistas ehmatusest hingetu ema Hilja talle järgmisel hommikul: „Pole enam!“
Mida ei ole? Selgus, et töömeeste hooletusest oli äsjavalminud maja süttinud ja enam-vähem olematuks põlenud. Külliki lükkas šoki tulevikku, korraldas üleinimliku kiirusega koristustööd ja leidis ehitajad ning finantsid leidsid tema, mille kohta võib tõdeda, et tõelist sõpra tuntakse hädas.
Tänaseks meenutab kunagist õnnetust vaid Home 4 You’st pärit hiina Mingi dünastia nimeline öökapp. See mööbliese käis läbi sõna otseses mõttes tulest, veest ja vasktorudest. Tuli temast jagu ei saanud. Vaatamata sellele, et ta peale seda unustati räästa alla ei suutnud ka vesi teda hävitada. Sitke nagu perenaine ise, ühesõnaga. Ristiti siis tema tubagi ming’ks.
Rõõm külalistest
Kuna Mokko on Külli ja Hilja kodu, suhtutakse sinna saabujatesse pigem kui külalistesse, mitte kundedesse. Tiik ja tall, koerad ja õunad moodustavad kokku kodutunde, mis peaks raamistama iga pere- ja sõpruskonna Änkkülas veedetud päevad.
„Särts ja sära kestab, kui teha õiget asja“ kinnitab Külliki endaküpsetatud sulni õunabiskviitkoogi kohalt. „Üle kõige igatsen külalisteks inimesi, kes hindaksid samu asju, mille pärast me isegi pealinnast siia tulnud oleme – vaikust, rahu, loodust, ilusaid vaateid, kamina ääres jazzmuusika kuulamist, terrassil raamatulugemist või kusagil rahus läpakaga töötamist. Kes oskaksid puhkuse ajal tunda naudingut ümbritsevast atmosfäärist, endasse ja loodusse süüvimisest, mitte niivõrd hektilisest teiste poolt suunatud tegutsemisest. Ma usun, et oleme suutnud ja jätkame keskkonna kujundamist, mis inimestele just niimoodi mõjub,“ unistab pideval töödekarussellil keerlev naine. „Oleme sel teel, seda tunnistavad enamiku külaliste tänusõnad. Eriti sel suvel, kui oli varasematest aastatest palju enam külalisi, võisime end tunda kassidena, keda sõnadega pärikarva silitatakse. Kui veel olud lubaksid ellu viia kaugeima unistuse – korraldada meie salongis kammerlikke kontserte muusikaga, mida ise armastan – jazz, folk, klassika. “
Talus on nii palju välisruumi, et külalised tunnevad end hästi ka siis, kui talus viibib korraga mitu seltskonda – igaüks leiab endale rahuliku paiga grillimiseks ja väljas istumise nautimiseks. Külliki ise ei suuda olla seinte vahel, kui päike vähegi oma nina välja on pistnud. Ja paanikat pole ka siis, kui on karmid talved, mil loodus tekitab pehmelt öeldes ettearvamatuid olukordi – Küllikil on piisavalt energiat, jõudu ja optimismi, mis jätab nii ta enese kui ta hoolealused ellu mistahes stiihiates.
Hurraa, torud külmunud!
Ülikülmadel ja lumerohketel talvedel, kui üksteise juurde sõita ei saa, on Külliki hangede ja pakasetagustel sõpradel tuju tõstnud oma kirjadega, kus kirjeldab ekstreemseid olusid Mokko maadel. Nii vahva, torud külmusid kinni – ei, õnneks mitte mitte majades vaid tallis – kuid kui palju suid on seal ootamas joogivett! Oi kui romantiline, teid ei aetudki lahti, külalised saavad oma autosid lumest välja kaevata, meie neid traktoriga kohale vedida või vahva jalgsimatka teha! Nii lahe, mul on veel toitu ja puhast pesu, küll ma pääsen kunagi ka poodi!
Kui naine tuleb säärastest katsumustest – mida ta ise muuseas katsumusteks ei peagi – edukalt välja, premeerib ta end reisiga mõnda seniavastamata või lihtsalt lemmikusse kohta. Kui ta sõidab Egiptusse, siis on ta sedasorti rändaja, kes kappab hobustega kõrbes ja keelab araablastel oma mulinaga segada tema ühtesulamist kõrbega. Kui ta sõidab Berliini, Rooma või Londonisse, ei suuda ta milleski loobuda nautides iseenda poolt kokkupandud tihedat programmi, kuhu mahuvad kõige lemmikumad – ooper, klassikakontserdid ja jazzklubid. Seevastu briti saartelt toodud täpne õue- ja karjaväravate kavand leidis algul siinsete meistrite vastuseisu, kuid nüüd kaunistavad need kümmekond tugevat väravapaari kogu talukompleksi.
„Selleks talveks kavandatud kolmas seljakotireis Aasiasse oleks pidanud toimuma koos tütrega seekord Birmasse, minu enda sõpruskonnas samasuguseid hulle ei leidu, kes seda kaasa teeksid“ planeerib ema pikka reisi hetkel, mil pole veel teada, kas ja kustkohast ta selleks raha saab. „Ma tean, ära see reis ei jää. Ma polnud mingi Aasia fänn, kuid esimene matk Kambodzhas muutis suhtumise täielikult. Selline omapäi reisimine haarab sind täielikult endasse, sa viskud sealsesse ellu kogu täiega nagu lainetesse ja kogu muu elu jääb kusagile kaugele. Kuigi kodutööreisiks tuleb teha põhjalik tuleb teha, ja see ongi ju pool reisimõnust, sa siiski kunagi ei tea, kus ja kuidas lõpeb päev. See täielik keskendumine vaid reisipäevade tegevusse ühelt poolt ja määramatus teiselt poolt muudab sind eluaegseks sõltlaseks“
Sipelgasündroom
Eesti parim alternatiivtalu 2009 – selle nimetuse pärats tõeliste põllumeeste ees vabandavat perenaist võib uskuda, sest ta ise on välja tulnud 200kilose heinarulli alt – sõitis loomadele heina ette veeretades kogemata ühe rulliga kolmanda korruse kõrguselt alla – ja teine rull tuli mürinal rinna peale, kui ta hingetuna selili maas lebas. Tänu erinevate töödega varutud lihastele ja oskusele neid kasutada ei murdnud daam ses dramaatilises olukorras ainsatki luud ning pääses omal jõul rulooni alt välja.
„Eestlastele on omane sipelgasündroom. Pidevalt on vaja ehitada. See oli minu lemmikmäng juba lapsena. Mujal kui siin seda ei saakski realiseerida. Miskipärast on sageli oma keskonna ümberkujundamine just naiste lemmiktegevus, mehed sellest nii väga vaimustatud ei ole, nii et kui võimalik, siis naised ehitavad ja otsustavad, “ arutleb naine, kelle enda elus on olnud pikaajalised ustavad kaaslased elu erinevatel etappidel, kes vapralt kõik plaanid kaasa teinud. Küll mitte üksainus ja elu lõpuni, kuid ilmselt on see hind, mida iseenda plaanide tähtsaimaks pidamise eest on tulnud maksta. „Mu lähedastel ja muudel asjalistel tõusevad ihukarvad püsti, kui kuulevad mu suust järjekordset tuttavat avaldust – mul on geniaalne idee! Aga teevad kaasa!“
„Kuid tegelikult on mul vedanud, sest elu on ikka mu kõrvale saatnud kaaslased, kes mind tohutult aidanud ja ka seda paika siin armastanud on. Aga minuga on raske sammu pidada, arvavad millegipärast mu sõbrannad…“
“Sipelgasündroomi tõttu on meie rahval kadunud üks suur kunst – lihtsalt puhkamine. Mind ehk võiks oma ehitamise ja teenindusvurriga loomulikult samuti sipelgasündroomi kehastuseks pidada, aga ma oskan tegelikult väga hästi lihtsalt puhata ja mängida, jalutada ja meeliskleda. Kuni see tegevus on mäng, mis ei muutu rutiiniks. Kuni vaatan igat külalist, kui võimaluse saamist järjekordne kivi uude projekti paigutada. Kui saaks hädasolijaile nõu anda – pole midagi, mis aitaks stressi paremini maandada, kui kuulata, kuidas hobused-lambad rahulolevalt õigel ajal varju alla saadud lõhnavat heina krõmpsutavad, pole nii vaja ei mingeid sensitiive, eneseabiraaamatuid ega nõidu..“