23. detsember 2011
Eve Rütel soovib meile Sri Lankalt Maa-ema andestust ja leevendust
Tundlikud, loovad ja julged eestlased moodustavad nii Eestisse kui mujale maailma kooskondi, kus loovad eluterveid energiaringe ja loodavad oma sõpruskonna tulevaks aastaks prognoositavates kataklüsmides ellu jätta. Vabakutseline tõlk, meediatöötaja ja kunstnik Eve Rütel (47) järgnes ellujääjate kommuuni rajama Sri Lankale oma tšehhitarist miniale Divanale ja pojale Damianile ning on juba aastaid Tseiloni saarel elanult õnnelikum ja tasakaalukam kui kunagi varem. Nooruslikum ja kaunim ka.
Iga suhtlemine ja kirjavahetus temaga on kirgastav ja laadiv ning ta oskab sedavõrd kujundlikult ja elavalt kirjutada, et on tunne, otsekui vestleksid temaga siin ja praegu siinsamas. Äsja oli Eve sõpradel see võimalus ka tõeliselt silmast silma – see väga eriline kaunitar veetis suve siin ja tunnistas novembri hakul: „Mis seal salata, jäin pisut kauaks Eestisse ja sain korralikud nohud-luuvalud, nagu põhjamaalasele kohane. Oluline põhjus, miks sügisese isamaa nii põhjalikult endale ligi lasin ja ette võtsin, on viimaste aastate igatsus – mul on sünnipäev detsembris. Tähistades seda Sri Lankal koos oma arvukate sõpradega kookosebrändiga, mille suminas igaüks lebab, kus tahab ja kellelgi pole kojuminekuga kiiret, igatsen kodumaiste sügavate lumede ja sauna järele. Eks vanematel, kes Tabiveres elavad, oli vaja aidata ka sügistöid teha. Ja mõistagi on mu väikeses Lustivere kodus pimeduse ja vihma keskel ahju kütta ja sooja duši alt oma pessa pugeda ka nauding – väga teistsugune kui Tseilonil.“
Teekond Tseilonile
„Olin noorena vägagi mässumeelne. Mind aeti lausa politseiga taga. Tegin suitsu, püüdsin käituda nagu hipi. Ja mind vabandab ja lohutab ainult see, et andekatel ja tarkadel inimestel pidavatki valulik lapsepõlv olema,“ naeratab praeguseks väga pehme ja õrna mulje jättev Eve. „Isepäine küll, aga kuri pole ma kunagi olnud. Ka praegu pole mul kellegi vastu ühtki lippu püsti. Püüan ikka poolt, mitte vastu tegutseda.“
Eve on olnud pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamist meediakoordinaator ja ETV režissööri assistent ning ta on tõlkinud üle saja raamatu inglise ja soome keelest. Temaatika on seinast seina, laiem kui lai – lapsekasvatus ja kokandus, disain ja psühholoogia, inimteadvus ja bioloogia, zooloogia ja meditsiin, masinaehitus ja äri, kudumisõpik lastele ja Ameerika köögid, munatoidud ning kõikvõimalikud inimteadused.
Ta ise on kirjutanud mitu kokaraamatut ja sisekujunduse käsiraamatuid.
Viimased seitseteist aastat on Eve end elatanud vabakutselise tõlgina ning kinnitab, et ei tunne millestki puudust – võrreldes kodumaaga on Sri Lanka elamiskulud kaduvväikesed.
„Meil seal pole ju vaja ei talvepuid ega tohutuid elektrikulusid elus püsimiseks, ei talveriideid ega üüratuid kulusid toidule,“ loetleb Eve, kes võib oma keelteoskusest kõneldes reastada norra ja hispaania keele kõrvale lõuna-eesti keele. „Suurepärane kliima võimaldab sealsele rahvale lapselikku süüdimatust. Tseilonil on probleemid kas väga teises kohas kui eurooplastel – eriti just põhjaeurooplastel – või pole neid probleeme üldse. Tunded on seal väljaspool tavaolemist.
Kummalisel kombel näen praegugi unenägusid, kus elan näiteks külmas Kadrioru majas, kus õnneks siiski puud on keldris olemas. Loodan, et teil kõigil seal on puud olemas. See soov kõlab meil Tseilonil, tõsi küll, vägagi absurdselt.“
Paljukeelne-meelne perekond
Eve tunnistab, et Eestist saabuvad kirjad ajavad teda sageli nutma. Nõnda, et ta ei saa pikka aega pidamagi – sest ta lihtsalt armastab inimesi kogu hingest. Ta arutleb, et kõige eest tuleb maksta – maksmine peab aga olema mõtestatud, siis teeb see kõik osapooled põhjendatult õnnelikuks.
Eve kodus räägitakse aga inglise keelt. Kui poeg Mikk õppis Tšehhimaal graafilist disaini – nii et saabki vabakutselisena selle alaga peret elatada. Lisaks kõrgharidusele sai noormees võõrsilt kaasa tšehhitarist disaineri Divana, kes algataski Sri Lankale asumise ja sünnitas talle seal paar aastat tagasi poja Damiani.
Ettevõtlik ja uljas naine, kes valdab ka sinhala keelt, viis perekonna ja sõbrad selleks kaugele saarele elama, et rajada sinna eriline reservaat. Selline, kus luuakse ja ollakse helge meelega, kus kasvatatakse ohtrasti kõikvõimalikke puuvilju, ujutakse ookeanis ja võetakse vastu kõikjalt maailmast külalisi, kes tunnevad rikutud tsivilisatsioonist eemalduda, et ellu jääda. Nii ihuliselt, hingeliselt kui füüsiliselt.
„Me pole oma kommuuniga tunnete vastu. Kaugel sellest. Hea eluterve viha on täiesti lubatud, see on teatud mõttes tugevuse tunnus,“ arutleb Eve. „Ehkki me sööme ja elame väga tervislikult ja teadlikult, on ka mõõdukas alkohol ja mõned sigaretid lubatud. Alkohol on mõeldud selleks, et vajalikul hetkel meid tõsta, hõllandada ja teatud jamadest üle aidata.“
Tütarlaps troopikast
Eve, kes kandis veel hiljuti uljaid afropatse, imestas ka seekord Eestis toimetades, suguvõsa kokkutuleku jaoks nelja erinevat sorti kooke küpsetades ja sõpradega mõtete-tunnete sünergiat moodustades, kui kiiresti meie aeg siin võrreldes Sri Lankaga lendab. Üldse võrreldes kõigi teiste paikadega maailmas.
„Olen koos oma aia puuviljadega küpsenud sellesse staadiumi, mil oskan elada iseenda ja maailmaga rahus. Ma ei anna enam udusulgegi selleks, et kellegi koormat raskemaks muuta,“ kinnitab tütarlapselikult õhuline Eve. „Samas on selge, et teras karastub vaid kõrgahjus. Ainult karastunud inimene elab eksistentsiaalsed mustad tsunamid üle. Tean ka, et mõnikord tuleb siis, kui sulle liiga tehakse, kogu selle värgi peale kõrge kaarega lasta, sest seda hinnatakse rohkem kui iginaiselikku ürgarmastust.“
Eve armastab kujundlikult öelda, et iga madrats on triibuline – eestlased peaksid õppima mitte musta triibu peale pidama jääda, vaid edasi valge triibuni liikuma, mis siis, et pärast seda tuleb jälle must triip.
Ehkki Eve oskab kirjeldada, kuidas teist inimest saab armastada nagu liblikat, varahommikust avanevat õit ja hirmusilusat äikesetormi. Ta väidab, et usaldada ja vestluskaaslaseks valida on kõige parem sellist inimest, kelle kõhu-, aju- ja hingelihased võimaldavad naerda.
Kommuun kui energiaring
„Ma armastan unenägusid. Tunnen päevalgi end unenäoliselt ja eriliselt, kui olen näinud öösel unes kedagi oma sõpradest ja lähedastest, kellel on jalas varvassussid ja seljas kahar balletiseelik, millega ta mööda Tallinna vanalinna tipib, ületades asfaldiauke ja sodi, ei muuda kurssi ega aeglusta sammu – ja ka jalatseid ei vaheta, ehkki kõik ümberringi seda soovitavad. See balletikingadega sõber väidab, et kui ta peatuks, kaotaks ta tasakaalu ning rühib aina edasi, vaid endale teada oleva eesmärgi suunas,“ kirjeldab Eve. „Meie eesmärk Tseilonil on teada kõigile meie sõpradele. Me moodustame midagi kommuunilaadset, kus Euroopas hulluks aetud intellektuaalid õpivad taas tundma ehedat elamise hirmu ja hurma.
Eks teatud mõte sellise reservaadi rajamisel on ka kindlustunde tekitamine 2012. aasta ees.
Maktub – it is written – kirjutatud on, et Värava läbimisel teel heasse uude ilma rebeneb Tseiloni saar kolmeks, aga meie tahame oma sõpruskonnaga uskuda, et asume õigel tükil. Igas mõttes.
Mul on kahju, et meie hulgas on nii vähe eestlasi. Aga igaühel on oma valik. Oleme tulnud siia suurele sinisele planeedile vabatahtlikult elama ja meie hetke elu on meist igaühele võimalikest variantidest parim. Meil kõigil on kohustus ja õigus olla selles elus puu ja tuul, taevas ja meri ning jagada kogu oma hinge laste, armastatute, loomade ja igavikuga.“