04. detsember 2011
Molekuli nomenklatuur
Kati Saara Vatmann
Ilmselt autsaider
Kinnitan teile – mina minister Rein Langi vaibale põlvejälgi tegema ei lähe, et minu kirjutatud raamatud ikka raamatukogudes tohiksid olla ja võib-olla kunagi mõni neist isegi kohustuslikus nimekirjas figureerida. Ehkki Rein on mulle sellest saadik, kui ta veel ülikoolis Molekuli hüüdnime kandis, ääretult sümpaatne inimene olnud, tekitab tema idee „kasulike“ raamatute kohustamisest ja „kahjulike“ raamatute keelamisest ning väärtusliku ja vääritu jumalikust määramisest ametnike poolt minus ühese ja lühida reaktsiooni: EI!
Tosin aastat tagasi oli mul toonases Pärnu-kodus Raekülas hooviteater. Minu kirjutatud näidendit „Ja siis tuli Prints!“ mängisid väga head näitlejad ja ma tahtsin neile väärilist palka maksta. Olgu teater, kirjandus või kujutav kunst – kultuur on alates oma riigi taastamisest olnud kerjuse rollis. Ja oma kerjaretkel jõudsin puidufirma Tarriks omaniku Riho Närepini. Kui olin tund aega oodanud, kuni ta itaallastega läbirääkimisi peab, ütles ta mulle paari minuti jooksul mõned laused, mis mind toona haavasid – ent mida olen sellest saadik väga sageli meelde tuletanud: „Paku kaupa, mida rahvas ostab. Ära kerja. Kui on sponssi vaja, pole järelikult nii väärt kraam, mis publiku kokku tooks – järelikult pole seda vaja.“
Väga lihtne. Ja õige. Nii kirjanduse, teatri kui muude loomevaldkondade vajalikkuse tõestus ongi see, kas seda tahetakse. Tahtmine tuleb inimeste seest. Seda ei saa direktiividega käskida ega keelata. Inimene kas tunneb teoses ennast ära, mõtleb ja tunneb kaasa – või ta ei vaja seda. Meie hooviteatrisse tuldi. Näidend sai pärast kirjastuses Tänapäev ka raamatuks, mida loodetavasti härra Lang soovil havi käsul nüüd raamatukogudest välja ei praagita.
Ametnikud võivad ju ministri tahtel mistahes nimekirju koostada, ent rahvas, raibe, on ikka omal kollektiivsel ja sundimatul kombel arukas. Tahab teatrist ja kinost lisaks kunstilise elamusele lihtsalt lõõgastust ja meelelahutust, klõpsab telekapulti nii, nagu hingeseisund ja meelerahu parasjagu käsib ning ostab poest või laenutab raamatukogust seda, mida süda sunnib. Raamatukogudes on ootejärjekorra neile teostele, mis on hetkel väärtuslikud ja väekad – mitte uut moodi kohustuslikule kirjandusele.
Langi nomenklatuur – nii see käsulaud ilmselt kultuurilukku lähebki – tekitab kolme sorti tagasilöögi. Esiteks on see totaalne tagasipööre, tsensuuri taassünd ´a la Glavlit Eesti Vabariigi moodi. Meenub nõukaaegne vägivaldne jõgede tagurpidi voolama sundimine ja maisikasvatuse kampaania kliimast ja pinnasest hoolimata. Äsja vestlesime Postimees Online toimetajaga, kes meenutas, kuidas Molekul Tartu muusikapäevade korraldajana teatud organitega kurja vaeva nägi, et ansamblite ja lugude nimekirju kooskõlastada. Minul tekkisid assotsiatsioonid Bidstrupi koomiksiga, kus bossi jagatud tou kandub hierarhiat pidi üha allapoole, kuni vaene tänavapeni peab selle matsu viimasena vastu võtma. Ehk on toona räsitud ministril vaja nüüd ühest küljest võimu näidata – ja teisalt oma positsiooni ja palka õigustada?
Teiseks väidavad väikeste raamatukogude juhatajad põhjendatult, et säärane nimekiri viib nad pankrotti. Väärtkirjandus – mis iganes see õigupoolest on – väljub trükikodadest reeglina väikestes tiraažides. Seega on iga eksemplari hind kõrge. Ja ostma kohustatud väikeraamatukogud käpuli. Kusjuures lugejat ei saa selliste ohverduste tulemusel soetatud teoseid nagunii lugema kohustada, kui need teda ei huvita.
Kolmandaks algab kirjastuste ja kirjanike tormijooks. Kirjastused pürivad nüüdsest selle poole, et kirjastada kohustuslikku kraami ning lakkavad töötamast vaistlikel-loovatel-elulistel alustel. Kirjanikud aga püüavad pääseda nomenklatuuri. Sellest sõltub nii prestiiž kui sissetulek.
Lugeja, sunnik otsustab aga ikka omasoodu, mis tema jaoks väärtkirjandus on. Mida vajab, selle väärtuslikuks pühitseb ja kapsaks loeb. Mäletate ETV arhiivisaadet „Evergreen show“ peaosas Ita Everiga? Seal on põlistatud tõestisündinud tõsiasi, et ülimenukat krimkat „Lennujaam“ sai makulatuuri viimise talongide eest. Kel talonge polnud, seisis tunde tänavapikkustes järjekordades, et seda bestsellerit osta. Kas see ülinõutud menuk olnuks Langi nimekirjas? Lubage naerda.
Aga teised kriminullid – näiteks sellistelt klassikutelt nagu Christie või Gardner? Ka mitte. Olles krimkasid nii tõlkinud, toimetanud kui viimastel aastatel Mihkel Ulmani stsenaariumide põhjal raamatuteks kirjutanud võin kinnitada: kriminullid ei ole saast, ehkki elitaaritsev väikemehementaliteet ei luba neid sageli isegi kirjanduseks pidada. Mina olen Ulmani fenomenaalsetele süžeedele lisanud tänaste Eesti inimeste lood ja taustad – nii nagu olen õppinud koos režissöör Tõnis Kase ja kirjastaja Leena Valter-Rootammega töötades – ja tulemuseks on meie aja inimeste lood. „Ohtlik lend“ ei ole kindlasti mitte rämpskirjandus!
Nagu ka mitte elulood-päevikud, mis praegu kosena raamatulettidele voolavad. Neis raamatuis on meie kultuuri- ja riigilugu läbi isiksuste. Kusjuures suurem osa üld-heaks-kiidetud maailmaklassikast on üsna samal kombel kirjutatud. Nii Hemingway ja Remarque kui Tuglas ja Tammsaare jutustasid üsna varjamatult endast, oma ajastust, sõpradest ja sündmustest – aastad tegid neist tõsilugudest väärtkirjanduse. Panid ajas kinnistuva pitseri.
Peaksime ehk ajakirjades ilmuvaid järjejutte – nagu näiteks Naistes järgnenud „Elu võtit“, mida on pärast raamatuna ilmumist nimetatud Eesti „Da Vinci koodiks“ – seebiga võrreldavaks pudipadiks pidama ja raamatukogu ukse taha jätma?
Aga Eduard Wilde suurimad teosed ilmusid samuti algselt lehtede jutusabadena – see on minu ajakirjandusajaloo õppejõu Krista Aru väljend. Jooksupoiss kügeles kirjanikuhärra kõrval jalalt jalale, et värske peatükk vudinal trükikotta viia. Nüüd on kohustuslik ja klassika ja igihaljas.
Väärtust ei määra nomenklatuuri kuulumine, vaid lugejate vajadus. Vajadus samastumise, mõtlemisaine, meelelahutuse ja meditatsiooni järele, mida sobiv raamat pakub ja võimaldab. Ükski ministeerium ei saa dikteerida, mida kollektiivne või isiklik teadvus hetkel laenguks, käivituseks ja intellektuaalseks naudinguks vajab. Ajas kestmine ja püsiv väärtus aga selgub aastatega, mitte direktiividega.
On meil siis nüüd tekkimas 21. sajandi Eesti põlualuse ja keelatud kirjanduse register? Seltsimehed, see on ju farss! Poolikud lahendused põhjustavad tagaturgudel leviva salaviina ja –sigaretid – nüüd siis on kujunemas ka salaraamatute letialune?
Sedalaadi asi oli viimati nõukaajal – Tartus trükkis Matti Milius keelatud kirjandust mehhaanilisel masinal paberipakkideks, mida me köitsime ja levitasime ja mille keelatust lisaks sisule topeltnautisime.
Mis minu kui (aja)kirjaniku elus ja karjääris selle halenaljaka ürituse tõttu muutub? Null. Nomenklatuuri ei kuulu ma ka praegu – fondid-kulkad ei toeta, vaid võõrastavad. Pean jätkuvalt kirjutama, mida oodatakse ja ostetakse – siis on lapsed-loomad söönud ja talu peetud. Langi ametnike juurde pugema ei lähe ka siis, kui ära keelatakse ja raamatukogudest välja visatakse – keelatud vili on magus. Tahan olla oma lugejale maitsev, mitte nimekirjas.