04. detsember 2011
Urve Loit – Eestimaa asustaja
Eesti Naisele
Urve Loit on Mulgimaa taluemand, kes hoolitseb nii oma enese talu ja eesti tõugu hobuseid kasvatades aretades kui Naiskodukaitses esmaabi õpetades iseenese isikuga selle eest, et Eestimaa oleks üleni asustatud ja kaitstud.
Neli aastat tagasi käivitas ta rahvusvahelise väike-põllumajanduse turgutamise võrgustiku Heifer International Eesti haru, mis nüüdseks ühendab, toetab ja õpetab enam kui 200 talust koosnevat kogukonda pea kõikjal üle riigi.
„Heifer Estonia töötab samal põhimõttel nagu ülemaailmne liikumine. Alustavatele taludele – nii noortele maalekolijatele kui küpsetele peredele, kes oma majapidamises seni teadlikult midagi-kedagi tootnud-aretanud pole – annetatakse noor tiine emaloom. Eelistatavalt ohustatud tõugu omamaine isend. Olgu see eesti, tori, eesti raskeveo hobune, eesti maatõugu lehm, eesti maalammas või kihnu maalammas – või siis vutt[K1] , kitsed, kalaparv,“ kirjeldab Urve. „Kui seemneks kingitud loomal sünnib esimene järglane, annetatakse see omakorda järgmisele talule ning edasi algab oma talu edendamine ja laiendamine. Oleme jõudnud ka selleni, et lisaks traditsioonilisele annetamisele saavad pered, kes enam loomi pidada ei saa ega taha, oma loomad edasi anda. Äsja sai viidud läbi Võrumaa projekti näiteks Rõuge taga Sännas ennistatavasse-elustatavasse Kultuurimõisa perekond Noorele kolm kitse. Ja vahetamine on samuti hoogu läinud – Võrumaa kitsed Viljandimaa kalade vastu kasvõi.
Kuna meil on kujunenud tugev võrgustik ja sõpruskond, saame üle ka sellest, et Ameerika peastaap soovib läbi Leedus asuva Baltimaade keskuse meie väikeriigis näha ühte Heifer projekti liitununa vähemalt 1000 talu ja peret. Mis pole Eestis loomulikult mõeldav. Püüame oma tegevust Eesti siseselt edasi arendada ja hakkama saada ilma Brüsseli toetusteta, mis eeldavad meile üle jõu käivat omafinantseeringut, mida meil ei riigilt ega metseenidelt seni pälvida pole õnnestunud. Hoiame omavahel kokku – ja saame ikkagi hakkama.“
Ruudiküla Urve
Urve, kes peab praegu Viljandist Viiratsi teed pidi Ruudikülas asuvat Metsatuka talu üsna üksi. Tütar Kristi (19) käib koolis ja poeg Rauno (16) on enda harrastatava suusahüppamise tõttu palju treeninglaagrites. Emandale pole võõras ükski mehine töö ega tööriist, mis kuuletuvad talle taltsalt tänu sellele, et ta austab ja armastab iga tööd sõnnikuveost ehitamiseni.
Ratsutama hakkas Urve 12aastaselt, nii nagu nõukogude ajal lubati. Tema treener oli Aadi Pärtel, tulemused head – ent olulisematele võistlustele lubati miskipärast ainult poisse. Keskkooli lõpetas ta hõbemedaliga ning sai seejärel Eesti Põllumajanduse Akadeemia diplomi zootehnikuna. Viljandi jõudluskontrolli keskuses töötades leidis noor naine enda jaoks pühendumise – ohustatud tõugu loomade ja lindude kaitsmise, aretamise ja propageerimise, mida ta arendab ka praegu koos Eesti Hobusekasvatajate Seltsi ja Heifer-liikumisega.
2005. aastal jõudis Heifer International Eestis kõigepealt Saaremaale, 2007 aastal Hiiumaale ja Võrumaale ning on nüüd MTÜ Heifer Estonia ja Baltic Foundation HPI tiiva all kõikjale mujalegi laienenud. Tänaseks on selge, et üksteise taluhaaval jalule aitamine pole utoopia. Nagu ka humaansel ja loomulikul moel loomade eneseligi pidamine.
„Musta eesti tõugu täku Are kinkisid vanemad mulle, kui sünnitasin esimese lapse ja täkk oli alles aastane varss. Tänaseks on neil mära Rositaga arvukalt järglasi ning ma pean oma eesti tõugu hobuseid perekonna põhimõttel – täkk osaleb varsa kasvatamises,“ selgitab Urve. „Meie kodus muutuvad sõbralikuks ja arukaks ka need loomad, kes on siia pidetute ja pahuratena saabunud.“
Õigupoolest on see naine oma missiooniga teatud mõttes keisrinna Katariina Suure algatuse jätkaja. Tema kodu läheduses asub tsarinna rajatud Hansatee osa ning must Mulgimaa muld võib pakkuda tööd ja tegevust loendamatutele peredele, kes otsustavad linnakarpide tekitatud abituse meelevallast ära maale tulla ja omal jõul hakkama saavateks peredeks kasvada.
Aigari juures
MTÜ Heifer Estoniat juhatavad koos Urvega legendaarne Võrumaa turismitalunik Aigar Piho ning viljandimaalane Kalle Riitmuru. Urvega kohtusime seekord Võrumaal, kus Aigari teenekas Kiidi turismitalus kogunesid laagrisse Läti Heifer-perede lapsed, töötasid mitmete riikide vabatahtlikud – nii nagu mitmes paiga mujalgi Võrumaal juba reegliks kujunenud tavana. Ning Aigari kaheksast lapsest nooremad tütred laulsid õhtueine lõpetuseks Läti teekaaslastele kandle saatel meie rahvalaule.
Urve tõdes, et võrgustiku rahastamise tulevikuga pole asjad sugugi kindlad ega selged, kuna USAs asuva keskusega suheldakse läbi Leedus asuva Baltimaade staabi. Seal eeldatakse, et liikumisse hõlmatavad talud on vaesekesed – Eestis aga teevad inimesed teatavasti nii mehiselt tööd, et ka raskustes kodud näevad hoolitsetud ja väga kaunid välja.
„Olen elu jooksul õppinud mitte muretsema,“ naeratab Urve rahulikult. „Nii inimese, majapidamise ja ettevõtte kui Eesti ja kogu planeedi asjad on alati niimoodi seatud, et kui üks uks sulgub, avaneb kusagil uus. Seda ei saaks juhtuda, kui eelmine periood poleks läbitud.“
Võimas näide eluperioodide edenemisest ja sellest, et kõik hea siin ilmas on võimalik, on Aigari juures Kiidi talus perenaisena töötav Ulvi Kallas. Tema kaks last on juba üle 20 aasta vanad, poeg elab Austraalias ja tütar Rootsis. Paari aasta eest sünnitas 40ndates emand tütrekese Annabeli ning jaanuaris toob oma Thalbergi tallu pärijaks ilmale veel ühe põngerja.
„Minu kodutalu kasvatab maalambaid. Kasutame ära viimse kui produkti villast liha ja piimani,“ loetleb Ulvi majandamise allikaid. „Ühtlasi olen kõva korilane. Minu korjatud seentest toitub Riigikogu – soolan, marineerin ja saadan Toompeale. Üks meie võrgustiku liige varustab Toompead näiteks sõira ja juustuga.“
Edukalt on Võrumaal käivitunud … liikumine „Uma ja hää“, mille kaudu propageeritakse kodumaist toitu. Projektijuhi Aigar Piho eestvedamisel saavad teoks saavad teoks paljud perede ühisettevõtmised.
Urve ja Aigariga ehal
Mis puutub võru- ja setumaisesse sõirasse, siis nii sõiraseminari kui muude kogukondlike koosviibimiste ja õppepäevade infolehed viib Aigar Piho käsipostiga taludesse laiali. Ka siis, kui juhtub ise olema äsja hobuse kapjade alt läbi käinud – varsa eemaldumisest ähmi läinud mära galopeeris üle peremehe, ehkki on tavaliselt rahumeelne ja leebe. Selliste asjadega peab iga loomakasvataja arvestama.
Ka heiferlane Vello Talo, keda külastasime, jukerdas päev otsa oma eesti maatõugu veistega. Pull pani tükkis ketiga karjamaalt plehku, kruttis end metsas ketiga ümber puu – ja mine püüa-haruta-taluta teda siis.
„Mäletad üht siitkandi meest, kes käis talust talusse, kult kannul ja paaritas emiseid,“ naerab Aigar. „Eks sinu pullgi naistesse läks. Oma lehmaga pole midagi peale hakata, see hakkab sul ju kohe-kohe vasikat tooma.“
Urve vaatab poegimisootel lehma udara ja vatsa üle, patsutab ja kiidab ja me sõidame külla teisele maatõugu lehmale, keda peab mõne kilomeetri kaugusel heifertalu perenaine Saila Kalle Luhte talust.
„Mul on sellepärast läti nimi, et ma sündisin Läti aladel. Need maad vahetas Eesti riik Ruhnu saare vastu, aga nimi jäi mulle,“ naerab naine, kes on 30 aastat kohalikus poes müüja ametit pidanud. „Minu loomad, viljapuu- ja lilleaed on minu perekond. Ega mu lapsed ja sugulased seda väga ei mõista. Küsivad, miks ma oma elu nii ebamugavaks elan. Aga loomad ja lilled mulle just elamise jõudu annavadki. Ja selle pere lilled ja loomad ning pererahva hoolivus on imetlemist väärt
Seda jõudu tunnetavad ka mõistmatud – kangesti hea on külla tulla…“
Tuhanded talud…
Ehkki levinud väelaul „Tuhanded külad, tuhanded talud“ jutustab tuhandetest, teavad meie tänased talunikud – laiali Eestimaal – et Heiferi hõlma alla keskusele meeldivat 1000 peret kokku koguda ei õnnestu.
„Ka PRIA ja Leader-programmi rahadeni jõudmine on meil veel nii vaevaline, et nutt tuleb peale,“ tunnistab Urve. „Koostan kilode ja tundide kaupa dokumente, arvutan ja konsulteerin, maksan ja sõidan – ja siis öeldakse kõigi kulude kulminatsiooniks EI. Ega me seda JAA-d muidu kätte saakski, kui oleks sadadesse tuhandetesse küündiv omafinantseering. Seda me seni oma riigilt saanud ei ole. Ju tuleb rohkem selgitustööd teha – üksnes üleni kodudega kaetud, toimiv ja majandav Eestimaa on elujõuline.“
Aigar, kelle tuntumaid tegevusalasid turismitalunduse kõrval on suusasportlaste treenimine ja mööda maailma esitlemine – pidades parimaks dopinguks muide eesti maatõugu lehmade ja kitsede ternespiima! – teab: „Talunikud peavad õppima ise majandama. Kui looma näol on piltlikult öeldes õng antud, peab õppima kala püüdma. Lehm pole iluasi ega siga lemmikloom. Kui karjamaal jalutab lehm, peab tema olema paaritatud ja vasika tooma – siis tuleb piima ja elu läheb edasi. Kui siga on kasvatatud, peab temast saama nii põrsaid kui toitu pere lauale. Nii on. Ainult arukalt majandades tuleb õnn õuele.“
15 aastat üksinda oma talu pidanud Urve õuele on ootamatult õnn tulnud – tal on, keda nädalavahetuseti ehale oodata. Seepärast ütleb see endisaegsel moel kaunis emand: „Õnn on lubatud igal ajastul, igas eas ja igal maal. Kes annab rõõmuga ja armastab südamega, saab tegelikult kirjeldamatult palju vastu.“
SIDEBARid
Heifer International
on heategevusorganisatsioon. MTÜ, mis töötab koos vabatahtlike inimestega. Eesmärgiks on suurendada nende heaolu ja neist hoolida. Programmi peamine eesmärk on toetada maal elavaid perekondi, parandades nende elu kvaliteeti, toitumist ja sissetulekuid. Maal elavaid peresid aidatakse sobivate põllumajandusloomade hankimisel, vajalike koolituste pakkumisel ja tehnika soetamisel.
HI visiooniks: maailma rahvad elavad rahus ja jagavad eluterve planeedi ressursse mõistlikult. Projektide põhialus on annetuse edastamine. Kui inimesed annavad teisele perele edasi oma looma järglase, oma teadmised ja oma praktilised kogemused, siis sellega laiendavad ja avardavad nad oma eneseväärikust ja tõstavad ka iseenda eneseusaldust.
Idee, et peredele antakse lühiajalise abi asemel kestev toiduallikas – õng kala asemel! – on kandnud juba üle 65 aasta. Organisatsioon loodi 1944. aastal USAs. Tänu sellele on üle 7 miljoni inimese 128 riigis nautinud paremat elu, suuremat sissetulekut ja rõõmustanud iseennast, abistades teisi.
Tavapärase HI projekti kolm olulist komponenti on: elusloomad või muud vahendid; koolitused ja praktiline töö; organisatsiooni areng – tegevuse planeerimine, majandamine, tulemuste arvestamine, aruanded ja ühistegevuse üldine areng.
Projekti on jätkusuutlikuks teinud see, et koostöö õhutab inimesi õppima, isiklikku vaistu kuulama, julgema olla südamlik, hooliv ja tasakaalukas – ning tänu keskendumisele ka tootlik.
Endaga toime tulemine ja arenemine on oluline sellepärast, et Heiferi projekt saab inimesi toetada vaid mõnda aega – edasi tuleb õppida teistega koostöös ise toime tulema ning loodetavasti juba järgmisi peresid järje peale aitama.
Loomakasvatuse alal õpetatakse projektis osalejatele, kuidas loomi ohutult pidada ning nende heaolu ja tootlikkuse ka kehvematel aegadel ja oludes tagada. Nutika loomakasvatuse õpetamise käigus õpib pere tervikuna tervislikku ja tootlikku majandamist. Põhiline tulu, mida saab annetuse saaja, on toit ja lisasissetulek looma kaudu ja abiga – olgu see siis piim, munad, juust, mesi või vill.
Põhiline kooslus, millele loota, on pere: mehed-naised peavad tegema ühiseid otsuseid, koos õppima, vastutust ja edu jagama. Toetust ja õpetust antakse peredele, kes seda tõesti vajavad ja väärivad. Ja kes on valmis oma majapidamise rakendama keskkonna hooldamise ja säilitamise teenistusse. Väetiseks kasutatakse vaid sõnnikut, istutatakse metsa, säilitatakse ja tekitatakse bioloogilist mitmekesisust, jälgitakse veekogude seisundit ja vähendatakse erosiooni.
Vastavalt projekti hõlmatud perede valitud loomaliikidele organiseeritakse neile koolitusi, pered suhtlevad omavahel ja juhendajatega innukalt ning harrastavad mitmel tasandil ühistegevust. Teoreetilisele koolitusele lisandub praktiline. Külastatakse hästi toimivaid majapidamisi ja farme. Projekti liikmes-pered saavad ise otsustada, keda nad endile õpetajaks soovivad. Ühtviisi oluline on nii loomse toodangu saamine kui selle töötlemine ja turustamine.
Annetuse edasi andmise põhimõte tähendab, et projektiga liituv pere saab kingituseks noore tiine emaslooma ning annetab järgmisele perele oma loomalt saadud järglase (enamasti emase). Uus pere aretab-paljundab teda – ning kingib järglase järgmisele perele. Nii süveneb hoolivus ja vaimsus, elu saab mõtte ning ühine elukeskkond paraneb võrreldamatult.
Heifer-võrgustik on veendunud, et inimkonna heaolu ei saa inimesi harimata tõsta. Haridus peab õpetama mitte ainult oma kasu saavutamist, vaid kogu maa tootlikkuse kasutamist ja tõstmist nii, et samas hoitaks keskkonda. Sellest, kuidas on häälestatud ja haritud naised, oleneb ülimalt palju. Alates kohaliku kultuuri traditsioonide järgimisest ja lõpetades kohalikku päritolu loomatõugude eelistamisega. Oma varanduse vaba ja rõõmus jagamine on paljude globaalprobleemide lahendamise võti!
*
Ameerika farmer Dan West algatas Heifer-projektide idee 1944. aastal. Hispaania kodusõja ajal töötas ta Brethreni kirikus ning jagas piima näljastele lastele mõlemalt rindepoolelt. Ta mõistis, et sedasi piima jagama võib jäädagi – peredele on vaja lehma, mitte kuitahes palju ämbreid piima. Ja õpetust, kuidas ja millal lehm lüpsab.
Ameerikasse naastes kutsus ta sõpru üles teistele, vaesematele peredele mullikaid annetama. Looma esimese emasjärglase pidid mullika-saanud omakorda järgmistele vajajatele annetama. Programmi nimi oligi tookord “mullikad kingiks” – „heifer“ tähendab saksa keeles seni-poegimata tiinet mullikat, ehkki lisaks tiinetele mullikatele kingiti ka muud liiki loomi.
Nii oleneb ka praegu, 67 aastat hiljem, loomaliigi valik ja projekti edukus neist peredest, kes projektis osalevad. Tänapäeval toetatakse loomade annetamist küll põhiliselt välismaise rahaga, ent kingitakse siiski kohalikku tõugu loomi. Eestis saavad projektis osaleda pered, kes väärtustavad elu maal, on huvitatud põllumajandusloomadega tegelemisest ning koolitustel ennast täiendama. Neil peavad olema tingimused loomapidamiseks, loomade piisav söötmine peab olema tagatud ning pidamistingimused ja heaolu garanteeritud.
Loomade heaolu tagab see, kui kasvatatakse kohalike oludega kohastunud loomi – Eestis siis kohalikke, eriti just ohustatud tõuge. Enne loomade kätte saamist käiakse üldteadmiste hankimiseks koolitusel. Õpitakse nii liigi-kohaste koplite ja varjualuse rajamist kui söötmist-jootmist, vaktsineerimist-ussitõrjet, hooldusprotseduure ja ümberkäimist nii poegimise kui lüpsi puhul.
Projekt kestab viis aastat. Loomad antakse kätte üldjuhul teisel aastal – sellest nähtub, kui pikk ja põhjalik on eelnev õpe. Viimasel aastal jälgitakse perede edasist toimetulekut, jätkusuutlikkust. Kui vaja, pikendatakse projekti – ideaalis aga saab jalule saanud loomakasvatusperest juba uus annetaja. Tänu sellele suhtlevad inimesed omavahel perekonniti ülimalt tegusal ja positiivsel tasandil.
Baltimaadesse jõudis Heifer International 1999. aastal – esindus avati Leedus, Kaunases. Balti Heategevusfond registreeriti Vilniuses aastal 2005 ning see koondab kõigi kolme Baltimaa projekte.
Esimene HI projekt Heifer Estonia
Eestis avati Saaremaal 2005. aastal. Kuus peret said tiine mullika, seitse peret 10 lammast, seitsmele anti kolm mesilastaru igale. Võrumaal käivitusid projektid 2007. aastal (lambad, kitsed, veised ja hobused) ning Hiiumaal (lambad ja küülikud).
Võru-Põlva kagupiirkonna projekt, mis tegeleb lammaste ja kitsedega, kinnitati 2007. aasta lõpus ning 2008. aasta kevadel alustas tegevust Eesti ohustatud tõugu hobuste projekt, mille eesmärk on võimaldada hobusekasvatajatele vajalikke koolitusi ja propageerida hobuste kasutamist töös. Liitunud on pered Pärnu-, Viljandi-, Jõgeva- ja Tartumaalt. Nende perede kogemustest saab lugeda koduhobu.blogspot.com ning Urve Loit on kättesaadav urve.loit@gmail.com – 5148705.
Allikas: www.heifer.ee
[K1]Vutiprojekt meil kahjuks läbi ei läinud. Planeerisime Raplamaale vutid ja mesilased, kuid seda projekti meil kahjuks ei kinnitatud ja ei rahastatud.