25. november 2011
Signe Laigu: alateadvus alustas oma keeltekooli rajamist aastaid tagasi
Kui Signe Laigu (40) pärast 15 aastat tööd inglise keele õpetajana töötuks jäi, kogus ta iseenda, oma mõtted-unistused-eeldused kokku ja rajas Tartusse Emajõe Keeltekooli. Daam, kes meenutab soojalt kiirgavat, positiivselt mahlakat päevalille, tõestab oma edulooga, et üldine külgetõmbeseadus kehtib tõepoolest ning et võim ja loomine meie planeedil lähebki naiste kätte.
„Selleks, et unistused täituksid ja soovitu su ligi tõmbuks, tuleb lihtsalt intuitsiooni usaldada, peab julgema sisetunde järgi tegutseda ka siis, kui ise ei saa hetkel aru, mida ja miks siin ja praegu teed,“ on Signe kogenud. „Südamehäält usaldades julgeme vaistliku vaprusega astuda turule ka siis, kui see on näiliselt justkui täis. Tuleb julgeda unistada.“
Viimast õpetas talle poeg Toomas, kui nad panid koos aasta viimasel päeval roosasse unistustekaustikusse kirja järgneva aasta eesmärgid, soovid, unistused. Unistustel on kalduvus täide minna ja kui see on kirja pandud aastate kaupa, siis on see fakt must-valgel näha. Nüüd sisendab Signe sama ideed ka oma keeltekooli meeskonnale, kellega koos samuti jõuluvanale lubadused ja palved esitati, teades: unista julgelt ja sinu inglid ning kõrgemad väed aitavad sind! “
Koguja raamatud
Signe, kirgliku elujanuga klassikaline Jäära-piiga, võttis inglise keele õpetaja töölt lahkudes„astroloogilise imiku“ optimismiga kapist kõike, mida vaist oli koguda soovitanud.
„Esiteks võtsin virtuaalsest varamust viisteist aastat õpetamiskogemust ja õpetajatega suhtlemise kogemust. Tee inglise keele õpetajaks pole olnud kerge – algselt õppisin töö ja pere kõrvalt algklasside õpetajaks ning spetsialiseerusin ümber põhikooli inglise keele õpetajaks. Filoloogi minust ei saanudki, aga elu on veel ees ja õppida pole kunagi hilja.“ loetleb nutikas koguja oma eksistentsiaalsetel riiulitel leidunut. „Teiseks võtsin aastate jooksul eratundide andmise käigus kogunenud unistuse. Mul oli paar aastat tagasi eraõpilasi juba üle 30, adusin, et peagi ei suuda enam üksinda kõigi ootusi kvaliteetselt täita – nii avastasin sündiva keeltekooli seemne.“
Kolmandaks oli Signe aastate jooksul kokku ostnud tohutu hulga õpikukomplekte erinevate keelte õpetamiseks. Ilma, et oleks neid ostes, aukartust äratavaid summasid investeerides teadnud, miks vaist käsib tonnidena raamatuid koguda – nüüd naeratavad need õpikud Signe kooli sisenejale riiulitest vastu ja kehastavad akent maailma. Keeleoskajate maailma. Ja see muljetavaldav raamatukogu on kasutamiseks nii Emajõe Keeltekooli õpilastele-õpetajatele kui Tartu linnarahvale. Tasuta. Sõnaraamatuid ja õppematerjale käivad kasutamas keeleõpetajad kogu linnast ja see on hea koht suhtlusvõrgustiku arendamiseks. Algaja ettevõtja suur eeskuju ja õpetaja Marju Unt on öelnud, et äri on suhted – seda püüab Signe järgida kogu hingest.
Töötuse perioodil tegi emand Laigu veel ühe aruka kogumisotsuse. Ta ei häälestunud meeleheitel koduperenaiseks, vaid keskendus iseendale. Järelemõtlemise, hingetõmbe ajajärgu ja iseenese kogumise tulemusel õnnestus taevasesse kataloogi õige tellimus esitada.
„Mulle kulus koolirajamise-eelne puhkepaus ka sellepärast ära, et akusid laadimata poleks ma praegusele inimvõimete piiril tiksuvale töökoormusele vastu pidanud,“ tunnistab Signe. „Praeguses elujärgus öösel kell üks ikka veel oma 80 e-kirjale vastates mõtlen: kohe-kohe saab üheksakuine stardiriba läbitud, sissetöötatud rütm ja tööjaotus sünnib – ja mina hakkan väljateenitud keskea rõõme nautima. Südames tunnen, et keeltekool on minu imearmas laps ja ma tahan kogu hingest aidata oma sünnitatul kasvada, areneda ja ajast ning panustatud energiast pole mul kriipsugi kahju. “
Nautlev töödik
Päevalill 16tunniste tööpäevadega on paradoksaalsel kombel oma kirjelduse kohaselt eestlase kohta tavatult hedonistlik. Aegadel, mil kõik see Eesti kiitles ühest suust, kuis keegi ei puhka ja kõik rügavad 24/7, lubas Signe endale enesestmõistetavalt rikastavaid-laadivaid reise ning nautis kõikjal maailmas puhkuse ja kultuurireiside rütmis ilusat elu.
„Olen olnud alati veendunud, et inimesed ei sünni siia ilma kannatama ega piinlema, igal eneseületusel peab olema mõte ja põhjus, siis teeb see õnnelikuks ega kurna,“ teab Signe. „Igal naudingul on hind – enne reisimisi pidin oma õpetajatööd ette ära tegema. Olin päevas 14ndat eratundi andes näost hall – oh õpilased, andke mulle ette ja taha andeks, ka minestuse äärel olen endast alati parima andnud.“
Toonasest ettetöötamise krundist on nüüd ses mõttes kasu, et naine peab eranditult iga päev sama rajule – ja veel mitu kraadi kõvemalegi – vajutamisele vastu. Kuna tema poeg on suureks kasvatatud, rändab 20aastasena ennast otsides Indias ja selle ümbruses ning töötab Dehlis Eesti turistide heaks, võib ema endale lubada sõna otseses mõttes koolis elamist.
Tunnid ja õpetajate-õpilaste leidmine, individuaal- ja rühmatundide sobitamine, projektide genereerimine kooli varustamiseks 21. sajandi tehnikaga, läbirääkimised kolleegide ja konkurentidega, tööjaotuse sissetöötamine, õpetajate õpetamine Emajõe keeltekooli idee, olemuse ja suhtumisega kokku kõlama… See on vaid osa emanda päevatööst.
„Üks esimesi kujunduselemente, mille vastvalminud fuajeesse soetasin, olid valged nahkdiivanid. Jällegi sisetunne oli see, mis käskis sellise näiliselt arutu kulutuse teha,“ naeratab Signe kütkestavalt. „Nüüd istuvad õpilased neil diivanitel nii enne kui pärast tundi ja meil on kujunenud omalaadne klubi. Mu enese jaoks on siin maailma parim mõtlemise ja mediteerimise koht. Just selles diivaninurgas voolavad minust pidurdamatu allikana uued ja uued ideed, mida järgmisel päeval meeskonna peal peegeldada.
Siin tekib eriline seisund, mis loob mulle ühenduse minu enese ja kõiksusega. Ühtlasi tulen siin töödiku-ratta pealt maha ja vahetan keskkonda, sest kodus ootavad mind uued meilid ja tegemised“
Unistuste keeltekool
Peagi täituv esimene aasta on näidanud, et Signe südamehääl on panustanud õigetele trumpidele: individuaalne lähenemine ja keeleõppe ühendamine vastavasse kultuurisse süvenemisega. Nimistus on eesti keel nii inglise kui vene keele baasil, soome, vene, rootsi, saksa, itaalia, ladina, prantsuse, hispaania, inglise, türgi, ungari, taani, leedu, läti, araabia, poola, portugali, hiina, norra – ja ka viipekeel.
„Tegelikult leiame ka loetelus puuduva keele õpetaja, küsitagu vaid! Soovitan individuaaltunde native speakeritega, kes pühendavad kogu tähelepanu ja oskused ühele õpilasele – ja kutsun kord kuus toimuvatele rahvusõhtutele. Meie külalistele esinevad siis kultuuriprogrammiga nendelt maadelt pärit inimesed, valmistatakse rahvustoitusid ja arutame kultuuriliste erinevuste ja sarnasuste üle ,“ kirjeldab Signe. „Kuna minu koolil pole mingeid stereotüüpe, valmistume ka aknast välja ronima. Sõna otseses mõttes.“
Vaba mõttelend, elus keel ja inimlikud suhted viivad keeleõppijad kevadel aknast õue tänu sellele, et Tartu Kaubahalli kolmandal korrusel asuva kooli akna taga on katus.
„Kui alustasime Emajõe Büroohotellis, kujunes selle omanikust Kadri Kullmanist minu parimaid toetajaid ja nõustajaid. Nimetan teda Emajõe Keeltekooli ristiemaks ja ei jõua kohe tema hoolivust ära tänada!Siia Ülikooli tänavasse Kaubahalli ruumidesse laienedes palus Tasku seltskond mul joonistada paberile Unistuste Keeltekool– ja täpselt niimoodi ehitatigi,“ on Signe õnnelik. „Niimoodi siis kevadeks katusekool avanebki. Seletamatagi selge, et eranditult iga eriala saab edukalt viljeleda partneri keeles ning iga lisanduv keel laiendab inimese taju ja tunnetust, treenib ja arendab aju – ning, üllatus-üllatus! – parandab ka pereelu.“
Pereteraapia enne keskeakriisi
Signe teab, et pereemad – aga ka –isad – kes veedavad mõne hommiku või õhtu keeltekooli valgetel diivanitel, tundides ja rahvusõhtutel, ennetavad või ravivad sellega oma pereelu ja keskeakriisi. Energia läheb liikvele, õhin elustab elurõõmu ja väljast viiakse koju taas midagi värsket. Mõni õpilane ütleb, et on lausa elu mõtte ja uue seltskonna ja sõbrad meie majast leidnud.
„Mu enese jaoks oli oma kooli asutamine ühtlasi uue abielu algus – sama mehega,“ selgitab Signe silmade särades. „Seni otsustas meie peres kõike mu insenerist-furnituurimees Andrus. Kogumise perioodil tundsin, et nüüd on minu aeg. Mina tahan ka teha ja otsustada. Minu sõna maksab! Omanik-ettevõtjana saan rahuldustpakkuvas koguses iseotsustamist, vastutust ja isegi hääl on kandvam.
Ühel hetkel septembris avastasin, et üksi ma kõike ei jõua. Tööjõukuludeks raha pole- kutsusin Andruse appi – kuna mees peab teatavasti alati saama juht olla, nimetasime ta haldusjuhiks. Ja tema kestvat armastust minu vastu tõestab ja kinnitab tõsiasi, et nii nagu ma ise, pole ka tema seni veel palka saanud. Me lihtsalt ei või kooli alles-sündivast eelarvest midagi endale näpistada. Ma ei nõustu väitega, et pereäris on tihti erimeelsused ja kasutatakse ära tasuta tööjõudu, meie peret on ühine ettevõtmine liitnud ja uuele tasemele tõstnud.Minu mees hindab mind naisena märkimisväärselt rohkem – ennäe, ettevõtja olla on seksikas! “
Poega Toomast on ema sõnul sinna Indiasse, Nepaali, mägedesse, uue ajastu hipikommuuni õpetlik ja põnev piiluda: temast kiirgab koduni, rahu, meditatiivset hingamist, puhastumist ja mürgitut-pahetut olemise võimalust.
Signe sõbrad-tuttavad-teekaaslased kinnitavad üksmeelselt, et naisega on toimunud rabav arenguhüpe – ta pulseerib ja kiirgab omas elemendis nagu supernoova. Selles on midagi palju enamat kui keeleõpetus – on tõestus väitele, et tõeline elu algab 40aastasena!