19. november 2011
Austatud Eesti Klubi liikmed,
Alates Klubi suurkogust 06.11.2009.a., mil otsustasin mõni aeg ”kõrvalt vaadata” klubi edasiseid arenguid – olen seda teinud vajaliku tähelepanuga (seda nii listingus avaldunud teabe kui Klubi juhtorganite protokollide põhjal). Eemaldudes Klubi juhtorganite tegevusest (kuhu kuulusin selle asutamisest alates) soovisin anda segamatut arenguvõimalust Klubi uue juhtkonna uutele nägemustele, otsingutele klubitöö vormide mitmekesistamisel. Leian Klubi liikmena, et aeg on teha mõningaseid analüütilisi kokkuvõtteid – seda kõrvaltvaataja pilguga. Ehk on neist kasu.
Eelnevalt sooviksin siiski esitada kokkuvõtlikult hinnangud sellele – kuidas nägin klubi kui kodanikeliikumise problemaatikat 2009.a. lõpul, mil taandusin Klubi juhtorganitest. Teesides väljendatuna:
1.Klubil, mille eesmärkideks asutamise perioodil oli eestiüleste arengute mõjutamine erakondade poliitilise ühisosa kujundamise teel (erakondadevaheline tagatuba) – ei olnud objektiivset eeldust kujuneda üleeestiliseks kodanikuliikumiseks rahvusluse (eestluse) platformil indiviidipõhiselt. Rahvusromantika aeg avalikkuses oli ”ümber” – siit ka arvuka liikmeskonnaga isetegevusliku ”fänniklubi” utoopilisus.
2.Klubil oma tegevuse käigus ei olnud õnnestunud konsensuslikult defineerida ”eestlust” kui klubi tegevuse aatelist alust ega prognoosida selle mõiste võimalikke tulevikulisi interpretatsioone. Siit teoreetilise aluse puudumine liikmelisuse konsolidatsiooniks, aga ka uue põlvkonna kaasamiseks perspektiivis olulises ulatuses.
3.Klubi tegevus sumbus juhtorganitesse kuuluvate isikute ringi, puudusid elementaarsed ressursid liikmeskonnani jõudmiseks ja tema kaasamiseks. Enamus liikmeskonnast olid nn. ”passiivsed” toetajaliikmed, aktiivse osavõtu taotluseta.
4.Klubil ei õnnestunud luua tegevuse rahastuslikku ”mootorit” ja puudusid nähtavad perspektiivid selle saavutamiseks.
Analüüsides Klubi tegevust perioodil 2010-2011 võiks konstanteerida, et:
1.Klubi uus juhtkond väärtustas uudse lähenemisena klubisisese nn. ”valgustusliku” tegevuse klubiõhtute ja muude klubiliste ürituste kaudu (listingväitlus teemal ”identiteediuuringud”, arutelu patriootliku liikumise ”Eestluse elujõud” perspektiividest, arutelu teemal ”eetika osa ühiskonnas”, Eesti riikluse korraldusliku külje avamine teemal ”Vabariigi President ja presidendivalimised”, eestluse avaldumine kaasaegses Eesti kinematograafias (Riina Heina film ”Minu Eestimaa”), Kihnu kultuuri kui killuga Eesti etnokultuurist kohapeal tutvumine jne.). Kaheldamatult on igasugune hariv tegevus positiivne – olles klubisiseselt suunatud ”sissepoole” omab see eelkõige siseorganisatoorset tähendust. Klubi visioonilisesele – väljaspoole suunatud – tegevusele on kõige selle mõju väheoluline.
2. Põhimõttelised organisatsioonilised ja visioonilised teemad, nende käsitlus ja lahenduskatsed (kajastatuna juhatuse protokollides 28.01.2010.a.; 16.02.2010.a.; 30.03.2010.a.; 26.10.2010.a.; 28.02.2011.a.; 28.03.2011.a.) haaravad 4 valdkonda:
1.Rahvuslike kodanikuühenduste jõupingutuste ühendamise vajadus. Eesti Elujõu uue (II) kongressi kokkukutsumise algatamine.
2. Klubi olemusliku aluse määratlemine, klubi tegevusse poliitika toomine või sellest hoidumine.
3. Klubi tegevuse rahastus ja selle võimalikud allikad.
4. Eestluse ja eesti kultuuri edasikestvusega haakuvate, neid mõjutavate sotsiaalsete-, majanduslike- ja poliitiliste ilmingute käsitlus Eesti Klubis.
Mida siis Klubi püüdis nendes suundades ära teha – ja mis välja tuli? Selle illustreerimiseks olen teinud väljavõtteid arutelude protokollidest. Võtan ühtlasi juba ette vastutuse sõnavõttudes sisalduva töötluse eest, grupeerisin erineval ajal väljendatud mõtteavaldusi enda poolt arendatava teemakäsitluste raamistikku.
1.Rahvuslike kodanikuühenduste jõupingutuste ühendamise vajadus. Eesti Elujõu uue (II) kongressi kokkukutsumise algatamise katse.
Kindlasti perspektiivikas mõte. Haakub kodanikuühiskonna tugevdamise ideega. Seega ka igatpidi „euroopalik“. Kronoloogia:
28.01.2010 Otsustati (prot. p.4) „kutsuda päevakajaliste teemade aruteludele teisi rahva elujõu säilitamisest huvitatud ühinguid ja klubisid“ ja (p.5) ”asuda aegsasti ette valmistama ja korraldama Eesti Klubi egiidi all Eesti Elujõu II Kongress 2011. aastal”.
16.02.2010 Kuulati: Ivar Raigi informatsioon Eestluse Elujõu Kongressi ettevalmistamisest ja läbiviimisest 2011. aastal. Otsustati: 1. Astuda ühendusse Eesti Koostöökojaga (Raivo Vare, Jüri Mühls) ja leppida kokku koostööks Eestluse Elujõu II Kongressi ettevalmistamisel ja läbiviimisel. 2.Võtta teadmiseks, et Aare Kasemets nõustus aktiivselt osalema kongressi korraldamisel. 3.Kaaluda võimalust koos Eesti Koostöökojaga taotleda Kultuurkapitali toetust Kongressi läbiviimiseks.
30.03.2010. Kuulati: Ivar Raigi informatsiooni oma kohtumisest Eesti Koostöökoja juhtide Raivo Vare ja Peep Mühlsiga, mille jooksul saavutati põhimõtteline kokkulepe Eestluse Elujõu II Kongressi ühiseks ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks 2011. aastal. Otsustati: 1. Koostada Eesti Klubi kirjalik pöördumine Koostöökoja juhatuse poole (kirja algtekst Valter Sääsk) ja paluda kirja projekti täiendada EK liikmel Ülo Vooglaiul. 4.Leppida Eesti Koostöökojaga kokku ühise pöördumise koostamiseks Kultuurkapitali poole Eestluse Elujõu Kongressi ettevalmistamise ja läbiviimise kulude katmiseks.
26.10.2010 Kuulati: I. Raigi informatsiooni kohtumistest tuntud inimestega, et leida võimalusi kongressi finantseerimiseks ja selle läbiviimisele kaasaaitamiseks. Kohtumised toimusid EP Nõukogu liikme Jaan Männikuga, Väliseestlaste Nõukogu esimehe Aho Rebasega, ärimees Jaan Manitskiga jt.. Võimalik oleks Konventi finantseerida väliseestlaste poolt korraldatavate ürituste raames. Samal ajal haridusminister Tõnis Lukas oli skeptiline ja ei avaldanud valmisolekut koostööks. Lukas oli valmis eraldama raha, kui Konvent toimuks ministeeriumi kontrolli all. See tähendab, et esimene ettekanne oleks ministeeriumi poolt, teine meie klubi poolt ja edasi tuleksid kõik teised. Konvent peaks olema esinduslik kogu, kus oleksid esindatud kõik maakonnad (analoog EL Konvendiga). Otsustati: 1.Soovitada EK Konvendi ettevalmistamise komisjoni koosseisu Andres Kolist, Jaak Valge, Martin Kleesment, Valter Haamer, Ingrid Rüütel, Aare Kasemets, …….Summatavet, Ülo Vooglaid, Jüri Ennet, Kaur Nurme, Arnold Rüütel, Endel Lippmaa. 2. Saata EK Vanematekogu nimel tehtud kiri I. Raigi, A. Rüütli ja T. Lukase allkirjadega EK Konvendi kokkukutsumise kohta EV peaministrile.3. Paluda orgkomiteel välja töötada Konvendi päevakord ja esitada see kooskõlastamiseks EK Vanematekogule.
28.02.2011 Kuulati: Ivar Raigi informatsiooni Eesti Rahvusliku Arengu Foorumi korraldamiseks tehtud tööst. Toimus kohtumine Väliseestlaste Nõukogu esimehe Aho Rebasega, kes teatavasti sai oma kongressi korraldamiseks raha Haridusministeeriumilt. Põhiprobleemiks on foorumi rahastamine, mis ühepäevasele üritusele on minimaalselt 7000 eurot, kahepäevasele 14000 eurot.
Minu Summary: Idee ei ole teostatav kodanikuühiskonna kaoses ilma välise toetuseta. Seejuures sõltumata sellest, kas toetus tuleb era- või avalikust sektorist. Vajab nagu igasugune projektipõhine „organsatsioon“ rahastuslikku jalgealust ja mehitatud organisatoorset keskust. Kumbagi neist kahest eeltingimusest Klubi ei evi. Erasektor on pragmaatiline, ei investeeri dividenti mitteloovasse, avalik sektor ei näe globaliseeruvate ühiskondlike suhete süsteemis teema aktuaalsust. Avalik võim käsitleb teemat poliittehnoloogia kontekstis.
2. Klubi olemusliku aluse määratlemine, klubi tegevusse poliitika toomine või sellest hoidumine. Ehk teiste sõnadega: mis on see aade, mille nimel Klubi tegutseb, milline võiks olla klubi tegevusraamistik.
Teema oli korduvalt diskussiooni objektiks ka Klubi eelmise juhtkonna volituste perioodil. Mida mõista ”eestluse” all ajalooliselt, tänapäevaselt, kultuuriliselt, olmeliselt, psühholoogiliselt, sotsiaalselt, poliitiliselt?? Kuidas piiritleda ”apoliitset rahvuslust” ehk positiivset rahvuslust ja ”politiseeritud rahvuslust” ehk agressiivset natsionalismi? Kas päevapoliitika või igikestvad väärtused? Kas Klubi kui rahvuslike sümbolite kestvuse tagatis (Soome sõsarklubi tegevuse olemuslik alus) või rahvusluse sildi all poliitiliste (ideoloogiliste) erihuvide kandja ja ruupor? Kronoloogia:
26.10.2010
Arnold Rüütel …. Me peame andma Eestile reaalse sõnumi, kuidas me suudaksime rahvana ellu jääda.
Ingrid Rüütel: Olen TEA kirjastusele üle andnud oma raamatu käsikirja, mis käsitleb rahvakunsti ja rahvamuusikat, etnograafilisi uurimusi ja folkloori. Selle raamatu peatükkidest, seal toodud faktidest oleks võimalik saada materjali.
Valter Sääsk: Meie Eesti Klubi enda jaoks … on vaja viivitamatult määratleda meie klubi poliitiline orientatsioon. Me ei saa jääda apoliitiliseks olukorras, kus kogu meie riigi elu on ülimalt ülepolitiseeritud. Ainult oma poliitilise doktriini selge ja valjuhäälse teatavakstegemise kaudu saaksime osaleda eestluse elujõu taastamisele kaasaaitamises. Meie klubi seisukohtade teatavakstegemisele saaks oluliselt kaasa aidata, kui me oma tegevusest ja vastuvõetud otsustest annaksime laiemale üldsusele operatiivselt teada… .
28.03.2011
Valter Sääsk: Te ei saa väita, et olete apoliitiline, ega vastuta riiklikul tasandil tehtava poliitika eest! Ainult selletõttu saavadki materiaalselt hullunud võimurid laamendada, et viisakas kultuurieliit (kelle hulka ma ka Teid paigutan!) ei sekku ja peab poliitikas olemist enda jaoks liiga räpaseks. Kui loomeinimesed hakkaksid häälekamalt kordama Ott Arderi sõnu, et „vaim on vardas ja krutib härg“! ning nõudma ühiskonnas reaalseid muutusi, ka kodanikuühiskonna tekitamise suunas, on lootust ka nendeks muutusteks tulevikus ja ellujäämislootust eesti rahvale. Kõigi suid ei suudaks ka raskelt relvastatud „eliit“ Ott Arderi kombel vägivaldselt sulgeda.
Ingrid Rüütel: Meil on oma rahvuskultuuris palju väärtusi, sh. oma religioon, tavandid, muinasjutud ja müüdid. See paistab eriti välja väikekoolides, kus kultuuritarbimine ja kultuuris osalemine on väga kõrgel tasemel. Nendes läbi viidud üritused on alati väga eetilised ja vaimsed. Kui aga neil pole oma kodumaal tööd ja kohta elada, siis ei saa rääkida ka eestluse säilimisest. Kõike ei saa maha müüa ja rahaga mõõta!
Minu Summary: Eestluse kui mõiste defineerimisel puudub jätkuvalt ühtne arusaam selles, ”mis see on” (etnograafiline eilne selle loojangukumaga tänapäeva; rahvuse edasikestvuse sotsiaal-poliitilised eeldused ja ühiskonna hetkeseis seda soodustava või pärssiva tegurina; maailma avatus ning globalisatsioonist johtuvad mõjud eestluse homsele) ja kuidas eestluse eest seista (apoliitiline kultuuriline ja vaimse harimise töö; sekkumine ”realpoliitikasse”, et midagi nõuda, midagi avalikult kritiseerida). Siit ka tegevuse eklektiline ”projektipõhisus”, klubiliste traditsioonide konsolideerumise ebareaalsus, avalikusele korda mineva sõnumi puudumine. Omaaegsest külastusest Helsingisse ”Soome Seltsi” on meelde jäänud, et selle klubi tegevus oli üles ehitatud rahvuslike tähtpäevade, teatud sümbolite, ajalooliste isksuste mälestuse – alalhoiule. Sellele olid suunatud igaaastased, traditsiooniliseks kujunenud, klubilised üritused kajastusega meedias.
3.Klubi tegevuse rahastus ja selle võimalikud allikad. Rahatu ”kodanikuliikumine” on ajutise iseloomuga, pidevalt tekkiv ja kaduv nähtus. Igasugune entusiasm (”fänlus” moodsas keeleuuenduslikus sõnastuses) saab toimida aktiivselt vaid lühema perioodi vältel. Stabilisatsioon on võimalik üldreeglina vaid stabiilse rahastuse tingimustes. Kuna igasugune kodanikuliikumine (nn.”kolmas sektor”) on kaasaegses läänemaailmas ”lobbygrupi” funktsioonidega – kokkulangevate huvidega eraasja ajavate isikute rühma funktsioonidega – ei ole ka iseenesest mõistetav nende tegevuse rahastamine avalikest vahenditest. Aastaid vinduv ”kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon” võimaldab ”riigi leivale” viia paremal juhul vaid kodanikuliikumiste üleriigilisi koordineerivaid keskuseid – ja ka seda eelkõige mulje tekitamiseks kodanikuühiskonna sidususest riigiga (üleriikliku poliitilise võimuga). Kodanikuliikumise osana toimivad, kuid staatuslikult oluliselt erinevad organisatsioonilised struktuurid – poliitilised erakonnad (keda riigiõiguse teooria käsitleb maailmavaate kandjatena, mitte grupiliste erahuvide kandjana) – on aga üldtunnustatult ja klassikaliselt sidusorganisatsioonideks rahva ja selle osa (inimkogumi) ja võimu vahel. Siit ka nende eristaatus avalikest vahenditest finantseerimise õigustamisel. See, et Eesti poliitilised erakonnad pahatihti ei anna veel maailmavaate kandja mõõtu välja või avalikkus ei oska määratleda nende maailmavaatelist olemust – on ühiskonna arengupeetustega poliitilise kultuuri küsimus.
16.02.2010 Kuulati: Andrus Helenurme informatsiooni Eesti Klubi liikmetest, kes pole oma liikmemakse tasunud ega ka klubi tegevuses osalenud. Teisena teatas A. Helenurm mõningatest soetustest, mis on tehtud klubi eelarvest (kilesussid Presidendi kantseleis liikumiseks).Otsustati: 1. Vestelda Eesti Klubi liikmetega, kes pole maksnud oma liikmemakse ega klubi töös osalenud (vastutavad A. Helenurm ja I. Raig).
2. Arvata Eesti Klubi liikmete hulgast välja need, kes pole liikmemakse tasunud ega kavatse seda ka tulevikus teha ega klubi töös osaleda (selliste liikmete nimekiri esitada klubi järgmisele juhatuse koosolekule, vastutab A. Helenurm).
26.10.2010
Kuulati: I. Raig informeerib koosolekut eelmisel aastal toimunud EK üritustest. Paraku ei õnnestunud saada finantsabi erinevatelt asutustelt, jäi ära projekt Rahvusliku Arengu Instituudiga, ei suutnud arendada koostööd poliitiliste parteidega ega leida nende hulgas mõttekaaslasi.
28.02.2011
Valter Haamer: Seltside tegevuse aluseks olid liikmemaksud, mis tol ajal olid võrdlemisi suured, samuti seltside korraldatud üritused, annetused, korjandused ja riigilaenud. Ka valitsus toetas mõnikord tagastamatu abina.
Ivar Raig: …. Kui mitmetes põhjamaades antakse kodanikuühiskonna arendamiseks kuni 2% riigieelarvest, siis Eestis on see vaevalt 0,001%. Kas ei peaks selleks protsendiks kehtestama kõigis EL riikides näiteks 0,5% SKP-st?
28.03.2011
Arnold Rüütel: Kuidas on Eestis siis kujunenud selline ebanormaalne keskkond? Parteide ja erakondade kulutusi on hakatud katma väga kahtlastest allikatest, milliste omanikud on nüüd hakanud seda raha ülikasumitega tagasi nõudma. Juba praegu kulutatakse 1,5 – 2 miljonit krooni iga Riigikokku saanud liikme kohta. Kas saab siis sellist tegevust nimetada mingiteks väärtushinnanguteks? See on võimu ülesehitamine ilma igasuguste väärtushinnanguteta!
Minu Summary: igasuguse pikaajalise aktiivse klubilise tegevuse tagatiseks on stabiilne finantseeritus (Klubil finantsvõimekust tekkinud ei ole). Liikmemaksudest on finantseering võimalik eeldusel, et liikmeskond on piisavalt suur, motiveeritud ja maksuvõimeline (Eesti Klubi liikmeskond ei ole arvukas, liikmemaksude mittelaekumine näitab kas motiveerituse puudumist või maksevõime puudumist). Stabiilseid tugevaid erasponsoreid pole saanudki tekkida, sest klubi ”projektipõhine” tegevus eeldab sponsoreerimise huvi võimalust vaid konkreetsete projektide raames ja kaupa. Avalikus ruumis on ”eestluse” ja selle propaganda kui logo olnud paremkonservatiivse ideoloogia ühe elemendina monopoliseeritud teatud poliitilise erakonna raames. Seetõttu ideoloogilised paralleelstruktuurid (klubide (näiteks Eesti Klubi) ja liikumiste (näiteks Eestluse elujõud”) näol avalikest vahenditest finantseerituna ei kujune poliittehnoloogiliselt vajalikuks.
4. Eestluse ja eesti kultuuri edasikestvusega haakuvate, neid mõjutavate sotsiaalsete-, majanduslike- ja poliitiliste ilmingute käsitlus Eesti Klubis. Eelpool juba viitasin Klubi juhatuse teatud osa (näiteks Valter Sääsk) taotluslikele nägemustele eesmärgiga osaleda eestluse edasikestvuse huvides Eesti poliitilistes arengutes – aktiivselt sõnastada küll fundamentaalseid, küll päevapoliitilisi Klubi seisukohti. Klubi juhatuse protokollides sisaldub arvukalt kriitilisi hinnanguid Eesti sotsiaal-poliitilistele arengutele. Märkimisväärne osa neist on omistatud riigi endisele Presidendile Arnold Rüütlile. Allpooltoodu ei pretendeeri sellele, et samastada Eesti Vabariigi endise riigipea isiklikke seisukohti Eesti Klubi ametlike seisukohtadega. Kahtluseta on Hr.Rüütel aga kõige prominentsem riigimees ja poliitik, kes Klubi foorumitel osalenud on. Tema hinnangulised seisukohad markeerivad ja kujundavad Klubi arusaamu. Eitada ei saa – ka avalikusse oluline osa, orienteerumata adekvaatselt ühiskondlike arengute põhjustes ja tagajärgedes, on väljendanud sarnaseid kriitilisi hoiakuid. Ühiskonnas on samas palju ka neid, kes toetavad või vähemalt ei vastusta kritiseeritud arenguid. Allakirjutanu ei eita, et ühiskondlikud protsessid, millest juttu tuleb – omavad seost rahvusliku identiteedi ja rahvuse edasikestvuse valikutega. Nende käsitlus on asjakohane ja teretulnud on Klubi nägemuse kujundamine neis küsimustes. Seisukohtade sidustamine eestluse ja eesti kultuuri problemaatikaga ja klubi vaatenurga aktiivsele teadvustamine avalikkusele (poliitikas osalemisele). Küll aga vajaksid hinnangud neis valdkondades mitmeasandilist lähenemist – allpool esitatavatele seisukohtadele jäämine tähendaks idealistlikku sinisilmsust, ühiskonnateoreetilist elukaugust, tagantjärgitarkust homsesse vaatamise asemel.
26.10.2010
Arnold Rüütel: ”Eesti rahvas on vananenud ja seetõttu pole võimalik rääkida jätkusuutlikkusest. Praegune valitsus leiab probleemi lahendamiseks võõrtööjõu sissetoomist, millest isegi rääkimine on absurdne. Tulemusi sellise poliitika ebareaalsusest näeme Euroopa suurriikides, kus riigijuhid juba avalikult on astunud võõrtööjõu vastu. Ei tohi majandusprobleeme lahendada vägivaldsete vahenditega. Eestil on omad kurvad kogemused võõrtööjõu sissetoomisega 50 – 70-ndatel aastatel. Kui Saksamaal on praegu 4 miljonit moslemit 80 miljoni sakslase kohta, siis Eestis on olukord palju hullem (kuni 43% nõukogude ajal), see polegi võrreldav praeguse Saksamaa või Prantsusmaaga”.
Kommentaar: Tänase EL ja omaaegse N-Liidu tööjõudefitsiidi regulatsiooni hoovastiku võrdlemine on asjakohane. Tegemist on ühe ja sama majanduspoliitilise seaduspärasuse ilmnemisega erinevates ajalistes ja süsteemsetes tingimustes. Vananev rahvastik ei ole võimeline ennast taastootma demograafilise isevooluprotsessi tingimustes ega ole suuteline tagama tööjõukatet majandusarenguks. Rahvuslik patriotism stabiilse arengu oludes ei ole tõsiseltvõetavaks teguriks, mis rahvastiku loomulikku iivet stimuleeriks. Tarbimist heaoluga võrdsustav globaalne ühiskondlik keskkond ei soodusta sündivust, sest esiplaanil domineerivad isiklikud (individuaalsed) materiaalsed ambitsioonid ja selliste realiseerimise võimalused läbi väljarände. Rahvastiku vähenemine ja selle tööjõulise osa kahanemine paratamatult ka piiravad ühiskondliku rikkuse taastootmise võimekust.
Millist alternatiivi (kui majandusliku stagnatsiooniga leppimist mitte arvestada) siis tööjõu sissetoomisele pakkuda on? Kas ettekavatsetult leppimist majandusliku stagnatsiooniga ja sellele paratamatult kaasneva kultuurielu alarahastusega?Mis omakorda tähendab kapitali rahastatud massikultuuri astumist rahvuskultuuri asemele.
Arnold Rüütel:
”….Oleks vaja määratleda väliseestlase mõiste, sest nende hulgas on nii varem läinuid kui ka uusmigrante. Kui varem minul presidendina tuli kohtuda väliseestlastega, oli jutulesoovijate hulk suur ja Eesti suhtes sõbralik. Kuid nüüd hiljuti Inglismaal kohtusin umbes 200 eestlasega, kellest enamik oli alles hiljaaegu Eestist lahkunud. Need inimesed olid väga kriitilised Eestis toimuva suhtes. Paljud oleksid olnud nõus naasma, kui Eestis oleks võimalik end rakendada ja kui ei piirataks inimeste maal elamise võimalusi. Seega on noorem põlvkond erinev vanemast…” .
Kommentaar: Esiteks tundub, et ütluse autor käsitleb rahvusliku identiteedi kandjana mitte niivõrd kodueestlast kui omaaegset väliseestlast – mis iseenesest on äärmiselt küsitav. Omaaegne väliseestlus oli kindlasti II Maailmasõja eelse kodanliku ühiskonna ideaalide edasikandja, see ei pruugi aga kaugeltki olla võrdsustatav rahvusliku identiteedi kui kvalitatiivse kategooriaga. Hämmastav on, et uue põlvkonna väliseestlast, kes suhtub kriitiliselt Eesti neokodanliku ühiskonna sünnitatud varalisse kihistumisse – ei tahaks autor tunnustada ”väliseestlasena”. Mis sellesse puutub, kas maapiirkonda kodu rajamise võimalus tooks Eestile selja keeranud kaasmaalased koju tagasi või mitte – siis kahtleksin selles. Eestlast on läbi aegade hoidnud eestimaal siiski töö ja leiva võimalus, mitte maaelu ”idüll” või kinnisvara kui omand looduslikult kaunis kohas. Maaelu kui spetsiifiline, maatootmisega seonduv elulaad, maaelu kui äraelamise tagatis – on globaalselt ahenev nähtus – seda nii arenenud (s.h. EL) kui kolmandas maailmas (näiteks Hiina). Ka Eesti ei saa selles mõttes erand olla – seda enam, et Eesti on taasiseseisvumisest alates ajanud üliliberaalset avatud majanduse poliitikat, tihti silmad ette andes neile, keda eeskujuks seame.
Klubi ees võiks tõusetuda küsimus – kas rahvusliku identiteedi määratluse prioriteetseks aluseks on kodu- või väliseestluse arusaamad. Kas krititsism Eesti elukorralduslike mudelite suhtes, olles ajastulise iseloomuga – on tunnustatav rahvuslikku identiteeti kujundava tegurina?
”… (Eesti) 48 vallas on maaelu juba praktiliselt lakanud, veel 60 vallas ollakse sellele lähedal. …Samal ajal on Soomes piirivaldade areng võetud riiklikuks prioriteediks. Meil oleks Maarahva Kongress pidanud olema üldriiklik üritus, kuid ka seal ei olnud ühtsust. Eestis osapooled sageli ignoreerivad üksteist. … Paljud meie hädad on sünnitatud varanduslikust kihistumisest. Selle ületamine on raske ja seetõttu oleme ülimalt keerulises olukorras”.
Kommentaar: Esitatud andmetele tuginevalt võib eeldada maaelu kokkuvarisemist orienteeruvalt pooltes Eesti valdades (kokku Eestis ca 200 vallatüüpi kohalikku omavalitsust). Kindlasti on see arv tugev signaal traditsioonilise Eesti ja eestluse kui ”maaeluidentiteedi” aegade hämarusse kadumisest. Kuid alusetu oleks loota ka 19-20 sajandi maaelumudeli sobivust globaliseeruva 21.sajandi konteksti. Põhjusena maaelu taandarengule nähakse ”varanduslikku kihistumist”, mille ületamine olevat raske, kuna isegi Maarahva Kongress – kui maainimeste esindusorgan – olevat oma huvidelt sisemiselt lõhenenud. Kuigi allakirjutanu leiab, et põhjuseks on turumajanduslikud protsessid ja elulaadi urbaniseerumine, pole midagi üllatavat ka kihistumises – eraomandusele tuginev ühiskonnamudel ongi üles ehitatud varalisele kihistumisele, toimivad eraomandusele tüüpilised rikkuse kontsentratsiooni seaduspärasused, sellistes suhetes domineerivad konkreetse omaniku suvbjektiivsed omandihuvid, mitte sotsiaalse kihi (ka elanikkonnana käsitletava rahva) kui terviku objektiivsed huvid. Hämmastust tekitab viide Soome ”piirivaldade” toetuspoliitikale. Eeldatavalt peetakse silmas EL piiriülese koostöö programme. Olles suunitletud piiriülesele koostööle (EL piirialade nn. ”pehme julgeoleku” tagamisele), evivad sellised meetmed maaelupoliitikast kui regionaalpoliitikast oluliselt erinevaid eesmärke ja laienevad maaelule kaudselt vaid piiratud territooriumil.
Klubi jaoks võiks tõusetuda olulise küsimusena – kas maaelu kui selline on 21.sajandi kontekstis jätkuvalt käsitletav alusena eestluse kui elulaadi mudelile? Kas varanduslik kihistumine (seega sotsiaalne kihistumine, klassipoliitiline kihistumine), omab arvestatavat seost rahvuslike ideaalide, väärtuste ja meeleolude kontekstis, rahvusliku identiteedi lõhenemise kontekstis. Kui jaa – millise sotsiaalse kihi identiteeditunnetus oleks baasnägemuseks rahvuslusliku eneseteadvuse edasikestvusele.
28.02.2011.a.. Arnold Rüütel: ”Eesti on murdehetkel, kus ühiskondliku arvamuse arvestamine on ülimalt tähtis, et väärata üliliberaalset ja – materialistlikku – maailmavaadet. Ajal, kus rahval ja rahvuskultuuril on suur tähtsus, segatakse globaliseerimisega kõik ühte patta. Kultuuri säilitamisel on vaja seda arukalt integreerida teistesse kultuuridesse. Omal ajal presidentide juurde loodud ümarlauad aitasid erinevate rahvuste ja gruppide kultuure säilitada”.
Kommentaar: Teastvasti ”liberaalsuse” eestikeelseks vasteks on ”uuenduslikus” ja ”materialism” filosoofilises kontekstis tähistab ”ressursivõimekust” ja selle otsustavat osa ühiskondlikes arengutes. Rahvus- ja rahvuskultuur ühelt poolt ja globaliseerumine teiselt poolt on aga käsitletavad kui ”üksiku” ja ”üldise” filosoofilised kategooriad nende klassikalises omavahelises suhestuses. Tsitaadi lõpus sisaldub soov ”rahvuskultuure ” säilitades” neid ”arukalt integreerida” teistesse kultuuridesse. Kohe tekivad küsimused – millistesse kultuuridesse: naaberrahvaste (soome, vene, läti) kultuuridesse, regionaalsetesse (balti, põhjala) kultuuridesse, kontinentaalsesse (EL) kultuuriruumi, maailmakultuuri (globaliseeruv kosmopoliitne kultuur). Tuletades meelde ”üksiku ja üldise (tõsi – ka erilise!)” kui filosoofiliste kategooriate toimemehhanisme, ei saa jääda kahtlust – üksik sulandub üldisesse. Küsimus on vaid tempodes. Selline sulandumine on ”uuenduslikkus (liberaalsus)”, mis areneb tempokalt eeldusel, et protsess omab küllaldast ressursikatet (kapital arengute alusena). Olgu selleks siis globaliseeruv (transkontinentaalne finantskapital), kontinentaalne (EL tõukefondid), või regionaalne (Skandinaavia pangad Eestis) kapital. Kindel on see, et rahvuslik kapital Eestis ei ole see ressurs, mis suudaks ega ka tahaks avalikul tasandil viidatuile konkurentsi pakkuda.
Selles kontekstis tõusetub eksistentsiaalse küsimusena – kas Eesti Klubi on valmis ütlema ”Ei!” uuenduslikkusele (liberaalsusele) Eesti kui ühiskonna tulevikuvisioonina? Kus Eesti Klubi näeb materialiseeritud ressurssi rahvusliku kultuuritasandi konkurentsiks üleilmastuvusega? Või tuleks hoopis tõsiselt prognoosida eesti kultuuriidentiteedi uuenemist, rahvuskultuuri uusi avaldusvorme, mis vastaks ümbritsevale uuel, kommertsialiseeruvale ja rahvusvahelistuvale keskkonnale.
”Minu presidentuuri ajal loodud Ühiskondliku Leppe Sihtasutus üritas luua eeldusi kodanikuühiskonna tekkeks. Sihtasutuses oli kümme erineva eluala töögruppi, millised pidasid oma konverentse. Vastuvõetud otsused ja formuleeritud seisukohad viisime valitsusse ja parlamenti. Valitsevad parteid ei tulnud tihti meie seisukohtadega (ÜLSA – TT) kaasa ja tegid panuse rahale, rikastele firmadele, kelle huve nad seejärel kuulekalt asusid täitma. Nii sündis rikaste isikute ja firmade lobitöö valitsuses ja Riigikogus, mis kestab kasvavas ulatuses seniajani. Nii ongi enamik seadusi tehtud rikaste rahastajate huvides. Selle tulemusena rändab suur osa rahva loodud rikkusest riigist välja. Sellistele tendentsidele saab vastu astuda ainult kodanikuühiskond, avaldades tõhusat survet korrumpeerunud valitsusele ja Riigikogule. Eestis on praegu 2/3 väliskapitali ja ainult 1/3 Eesti oma. See väliskapital hakkab varsti nõudma võõrtööjõu sissetoomist. Seltside, klubide ja teiste ühiskondlike organisatsioonide tegevuse hoogustumisega on võimalik liikuda kodanikuühiskonna loomisele lähemale”.
Kommentaar: härra ekspresident ilustab Ühiskondliku leppe sihtasutuse alusväärtuseid ja tegevust. Piisab ehk sellest, kui viidata Sihtasutuse etevalmistatud ja liikmete poolt 20.10.2003.a. allkirjastatud ”Ühiskondlikus Leppes” sisalduvatele ja ärimaailma huve jõuliselt lobeerivatele majanduspoliitilistele seisukohtadele, sihtasutuse vasakorientatsiooniga liikmete poolt ühiskondlikku kihistumist pidurdavate ettepanekute tagasilükkamisele sihtasutuse poolt. Teatavasti jäeti Leppest tervikuna välja vaesuse leevendamisele suunatud meetmete blokk ja parandusettepanekud, mis tehti rea osalenud erakondade ja kodanikeliikumiste, s.h. vasakorientatsiooniga Tööpartei ja Ametiühingute keskliidu poolt. Kõrvuti ärikeskkonna edendamise kui lobbistliku huvi tugeva toetusega piirduti sotsiaalkaitse valdkonnas vaid hambutu retoorikaga ”rakendada õiglast palka ning Euroopa Liidu sotsiaalkindlustuse ja töösuhete standardeid”. Sotsiaalpoliitiline mõõde asendati kitsa ”laste- ja perepoliitilise” mõõtmega. Tööpartei endise liidrina tahaksin meenutada, et erakonna kongressil formuleeriti ”sotsiaalsete meetmete blokk” lülitamiseks Leppe teksti – leppe ettevalmistamise staadiumis selle käsitlemisest demonstratiivselt hoiduti. Tööpartei oli seetõttu sunnitud üheaegselt Leppe allkirjastamisega esitama Memorandumi selle siduvuse tingimustest. Sihtasutusel puudus tahe või julgus Memorandumit kui sellist autentse dokumendina oma kodulehel isegi avaldada.
Mis puutub väliskapitali domineerimisse Eestis – siis selle Eestisse meelitamine oli laiapõhjaliseks poliitiliseks eesmärgiks praktiliselt kõigil parem- ja ka tsentristlikel poliitilistel jõududel juba alates 90-te algusest. Põhjendati seda ju ülipopulaarse loosungiga vajadusest end otsustavalt lahti rebida Venemaast (idaturust), siduda end lääne majandusruumiga. See, et ”lääne majandusruum” aga Eesti ettevõtja ja kauba vastu huvi ei tundnud on samuti igati loogiline – see tugineb kapitalistliku maailma ühel põhilisel alustalal – konkurentsil, kus määravaks on kapitalivoo suurus. Poliitilises ja majandusruumis, kus Eesti täna asub – on ”eraomand” teatavasti püha. Seetõttu puuduvad kodanikeliikumistel igasugused võimalused mõjutada rahastamisvõimekusega kapitali erahuvisid – jääb vaid kohanduda nende huvidega.
Mis puutub seaduandluse vormimisse parlamendis rikaste ühiskonnakihtide huvides – siis pole ka siin midagi imekspandavat. Eesti seadusandlik mudel, mis on üles ehitatud poliitiliste erakondade (parteide) domineerimisele seadusandliku ja täidesaatva võimu tasandil – on rahastatav suurkapitali poolt. Enesestmõistetavalt toimib põhimõte – ”kes maksab see tellib muusika”. Parempoolsus, mis juba 20 aastat valitseb Eesti parteipoliitilisel maastikul on ja peabki olema kapitali(omandi) keskne. Äärmiselt vale on parempoolse maailmavaate ja poliitika rahalist toetamist rahakate ringkondade poolt nimetada korruptsiooniks. See on ühiskonnas eksisteeriva eduka sotsiaalse kihi spetsiifilisel kodanikualgatusel tuginev protsess. Erakondi, kes ei sõltuks kapitalivoogudest ja saaksid seetõttu toimida vasakpoliitiliste taotluste kandjana – Eestis ei eksisteeri ja eksisteerida ei saagi. Edukas poliitika sõltub poliitika edukast rahastamisest. Materiaalselt vähekindlustatud osa ühiskonnast ei saa endale poliitika rahastamise luksust lubada.
Eesti Klubi jaoks võiks tõusetuda küsimus – kas üldse eksisteerivad sellised üldrahvalikud, klassiülesed väärtused – mis varanduslikult kihistunud ühiskonnas oleksid üheselt prioriteetideks kõigile sotsiaalselt determineeritud nägemustele? Kas selline nägemus on käsitletavad Eestis juba 21 aastat valitsenud paremkonservatiivsed ja paremliberaalsed väärtused – või on tegemist selliseid väärtuseid kandva sosiaalse kihi diktatuuriga?
28.03.2011
Arnold Rüütel: “Praegu ei ole isegi nii palju lapsi, et täita riiklikul toetusel olevad kohad. Kuidas saab tõsiselt võtta IRL pakkumist tasuta kõrgharidusest?“
Kommentaar: kõrgharidus, selle kättesaadavus ja kõrghariduse osakaal elanikkonna kui terviku haridusskaalal on kaheldamatult teema, mis otseselt seondub Eesti rahvuskultuuri edasikestvuse ja eestluse kui identiteedi kvalitatiivse sisu määratlemisega. Samas on seisukoht tsitaadis esitatud kujul teema kontekstis mitmeti arusaamatu. Kui just pole tegemist päevapoliitilise „ärategemise sooviga“ poliitilisele rahvuslusele (IRL) selle haridusministrist prominentse esindaja kaudu (mida allakirjutaja ei eelda – hr.Rüütli visionaalne tasand on kõrgemal päevapoliitilistest ambitsioonidest), siis tõusetub küsimus: kas oleme võimalikult laiapõhise kõrghariduse poolt või vastu, millistes vormides antav kõrgharidus tagaks seatud hariduspoliitilisi eesmärke, kas nimetatu on võimalik vaid avalik-õigusliku (riigi finantseeritava) kõrghariduse kaudu. Mille ja kelle jaoks jaguks õpihimulisi noori. Nõukogude Eesti ajal käsitleti võimalikult laiapõhjalist kõrgharidust rahva harituse ja üldise kultuuritaseme edendamise hoovana (mida haritum rahvas, seda kultuursem ühiskond) ja rahvahariduse edendamiseks finantseeriti massilist kõrgharidust riigieelarveliselt. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis – kuni tsitaadis viidatud reformikavani – on kõrgharidust käsitletud „haridusteenusena„ (teenuse kui tasuliste teenuste turu ühe nishi) „ostujõulise“ nõudmise kontekstis. Siit erakõrghariduse (mida investeeriva ilminguna käsitleti progressiivsena) ja ka akadeemilise kõrghariduse tasulise osa (riigieelarveliste vahendite piiratust arvestvalt – need ei saanud ka objektiivselt enam olla Nõukogude Eesti aegsetes proportsioonides) oluline roll üliõpilaskonna arvukuse, ehk siis laiapõhjalise kõrghariduse kujundamisel. Kui kõrvale jätta „tasulise hariduse“ elitaarsust võimendavad arengud – on kogu kirjeldatud süsteem turumajanduse oludes olnud siiski laiapõhjalist kõrgharidust võimaldavaks teguriks. Alates „Isamaalike (IRL) haridusministrite“ (Lukas, Aaviksoo) erakõrgharidust piiravatest (erakõrgkoole sulgevatest) ja akadeemilist kõrgharidust kärpivatest (tasuta haridus riigieelarveliste võimaluste piires) reformidest on kujunemas suund kõrgharidusega haaratud isikute kontingendi ahendamisele, kõrghariduse suunitlemisele „teaduspõhisuse“ sildi all nõukaaegse kõrgharituse laiapõhjalisuse põhimõtte revideerimisele. Kindlasti on see loogiliseks kaasnähuks demograafilistele protsessidele, mille käigus on juba alanud õppurite arvu järsk langus. Kuid see ei tähenda, et „tasuta kõrghariduse sildi all“ tuleks piirata kõrghariduse andmise ja saamise võimalusi üle riigi poolt võimaldatava mahu neile, kes seda suudaks osta isikliku omandi rahastusliku võimekuse piires. See oleks juba selgelt harituse koondamine kitsa ühiskonnaosa ringi, „harituse elitariseerimise“ poliitika. Eesti Klubil, kes on seatud seisma rahvuse ja rahvuskultuuri edasikestvuse eest, oleks asjakohane määratleda oma suhtumine kõrghariduse laiapõhjalise kättesaadavuse küsimuses, kõrgharituse eesmärkidesse, eraõigusliku haridusturu piiramise katsetesse üheaegselt hinnangu andmisega avalik õiguslikele kõrgkoolidele konkurentsieeliste andmisele erakõrgkoolide ees.
„Rooma Klubi tänaselt koosolekult jäi kandvaks mõte, et eesti rahva jätkusuutlikkuseks ja kestmajäämiseks puuduvad eeldused. Praegu on meie inimeste töötasu 4–5 korda väiksem EL keskmisest. Eesti inimene on alltöövõtjaks välismaalaste firmades meie oma kodumaal. Ka eesti tüdrukud abielluvad välismaalastega, sest need suudavad luua normaalse elustandardi. Pealegi on meil väga suur elukalliduse tõus (elekter, vesi, gaas, küte, maamaks jne). Tekib küsimus, kas kõik need aruanded ja arvamusliidrite analüüsid on ikka tasemel ja vastutustundega tehtud? Samad poliitikud, kes lasksid põhja Eesti põllumajanduse, lõpetades ära võimaluse oma saadusi müüa ja avasid turu Euroopa riknemisäärel olevatele ja keemiaga mürgitatud odavatele toitudele, on ikka veel võimu juures. Ja kahjuks see info ei jõua inimesteni, sest press vaikib sellest ja inimesed valivad ikka neidsamu tegelasi tagasi“.
Kommentaar: Tsitaadist järeldub, et sedavõrd elitaarselt autoriteetne institutsioon kui „Rooma Klubi“ (ilmselt selle Eesti haruorganisatsioon) seondab eestluse jätkusuutlikkust ja kestmajäävust „sotsiaal-majanduslike faktoritega“. Seega mitte emotsionaalsusest kantud ja idealiseeritud kategooriatega – vaid materiaalsete kategooriatega – majandusliku jätkusuutlikkuse ja selle fundamendiga -ostujõuga. Seejuures mitte ametliku poliitilise eliidi päevast-päeva reklaamitava „makromajandusliku“ edukuse vaid tavainimese tasandil toimiva „mikromajandusliku“ suutlikkusega. Sellega haakuvad ka viited palgatulude mittevõrreldavusele EL keskmisega, viited uue põlvkonna valmisolekule kultuuri- ja rahvuskeskkonna vahetuseks majandusliku toimetuleku nimel, viited igapäevakulude (kommunaalkulude) sõltuvusse seatusele mitte toimetuleku- vaid „turuloogikast“, kriitika nn. „avatud välisturult“ kohalikule ostuvõimele vastava alaväärtusliku toidukauba importimist riiki. Tsitaat lõppeb tõdemusega – kõiges selles on süüdi 20 aastat võimu teostanud poliitiline eliit, kellest massimeedia andvat avalikkusele edasikestvust tagava ilustatud kuvandi. Millised oleksid järeldused? Esiteks kindlasti see, et nn „helgete peade eliit“ käsitleb rahvuslust ja identiteeti mitte irratsionaalse ja emotsionaalse idealismi vaid ratsionaalse ning pragmaatilise materialismi seisukohalt. Teiseks see, et 20 aastat väldanud ühiskonna ümberkorralduse alus – eraomanduslikkuse prioriteet, parempoolsus oma ideoloogilises eheduses – on rahvuslike aadete edasikestvuse tagatisena seatud küsimärgi alla. Kolmandaks püütakse süüdlasteks teha „poliitilist eliiti“, mitte aga valitsenud „poliitilised ideoloogiad“. Hr.Rüütel ei ole küll otsesõnu välja üelnud – mis siis senist mudelit asendada võiks – eeldan, et ta peab silmas tsentristlike poliitliste jõudude võimuletuleku vajadust, et pehmendada toimiva parempoolse ühiskonnamudeli repressiivset paratamatust. Üheks selliseks tsentristlikuks poliitiliseks jõuks on ka hääbuv Rahvaliit (kellega hr.Rüütel on seotud olnud), aga ka Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid, kes ja kelle poliitilised eellased ei ole puhtad süüst parempoolitseva ühiskonna kujundamises ega nn. „avatud majanduse“ Eestile pealesurumises vahetult taasiseseisvumise järgselt. Vasakpoolseid vaateid eelistavana kahtleb allakirjutanu tsentristliku poliitika võimes ühiskonda kriisist välja tuua. Säiluvad ju kollapsini viinud mudeli alustalad. Muutusi tooks ehk panust tehes vasakpoolsele ideoloogiale ja vasakpoolsele ühiskonnamudelile. Piisab kui meenutada Eesti Põhiseaduslikus Assamblees (1991-1992) Igor Gräzini poolt presenteeritud „Eesti Töövabariigi“ kontseptsiooni. Seda enam, et üha avalikumalt väljendatakse seisukohta Eesti Vabariigis toimiva põhiseadusliku korra reformimise vajadusest (tõsi küll – Eesti õigusruumi efektiivsema integreerimise eesmärgil EL õigusruumi).
Eesti Klubi võiks võtta endale initsiatiivi avatud arutelu initsieerimiseks Eestile rahvuslikku jätkusuutlikkust võimaldava sobilikuma ühiskonnamudeli põhijoontest – tsentristliku poliitilise tiiva jõupingutuste ühendamiseks vasakpoolse Eesti kui ühiskonna tulevikumudeli ellukutsumise nimel.
Minu Summary: Eesti klubil on kaks valikut. Kas jääda „sümbolite kandjaks“ (ja seeläbi ajaloolis-konservatiivse arusaama väljendajaks) või saada „rahvusluse uuendamise eestvedajaks“ (mis tähendaks liberaalse metoodika omaksvõttu ja akadeemilist osalust debattides riigipoliitilisel tasandil). Kui Eesti Klubi otsustab eestluse edasikestvuse nimel aktiivselt osaleda ühiskonna kui terviku arengutes – on eelpool käsitletud teemadel Klubi seisukohtade kujundamine ja avalikustamine teretulnud. Kui aga „ei“ – tuleks tõsiselt kaaluda Klubi pühendumist akademistlikule – „sümbolite vardja“ – rollile, seda endale teadvustada, selleks kohased rituaalid kujundada, selleks motiveeritud liikmeskond kujundada.
Allakirjutanu näeb enda isiklikku võimalikku rolli Klubi liikmena eelkõige rahvusluse, rahvusliku identiteedi ja rahvuskultuuri – selle uuendusliku käsitluse – kujundamise protsessis osalejana. Toetan Klubi elus uude faasi sisenemist – kus eesmärgiks oleks sellistele mõistetele nagu rahvuslik identiteet, edasikestvus, rahvuskultuur – uue mõtestatuse andmine. Ühiskonnale avatud debati algatust ja selle raames Klubi osalust debattides Eesti riikliku ja ühiskondliku mudeli uuendamise teemadel.
Usun, et asjakohane oleks küsida Klubi liikmetelt nende isiklikku arvamust käesolevas pöördumises sisalduva suhtes – ja tulemus üldistada. Paluksin ettepanekut käsitleda Klubi juhatuses ja käesolev tekst viia Klubi liikmeteni – küll kodulehel avaldatuna küll personaalse postitusena. Vastava kutse olemasolul osaleksin meeleldi ka ise arutelul.
Tallinnas, 9.november 2011.a.
Lugupidamisega
Tiit Toomsalu, Klubi liige